SUVEUNIversiteedil osalenud noorte pianistide kontserdiga eile Pärnu kontserdimajas meistrikursustele punkti pannud Arbo Valdma on Pärnust pärit hinnatud klaveripedagoog, kes peale Kölni muusikaülikoolis õpetamise ja kõikjal maailmas meistrikursuste tegemise on viimased neli aastat olnud külalisprofessor peaaegu kõigis riiklikes konservatooriumides Hiinas.
Sidemeid Hiina ülikoolidega on aidanud Valdmal sõlmida ja õpetamise ajal on talle tõlgiks olnud Kölnis elav hiinlanna Qian Zhang, pianist, kes osales Pärnu meistrikursustelgi.
Juba 1970. aastatel viis elutee Valdma Eestist toonasesse Jugoslaaviasse, kus ta oli aastaid Belgradi, Zagrebi ja Novi Sadi muusikakõrgkooli klaveri eriala õppejõud.
1992. aastal valiti Valdma 70 kandidaadi hulgast Kölni muusikaülikooli professoriks, kus ta on ametis tänapäevani. 1984. aastast alates on ta selle kõrvalt andnud meistrikursusi üle maailma, Pärnus on ta neid teinud 2003. aastast.
Pärnust, kus te 70 aastat tagasi sündisite, on elu teid kaugele viinud. Millise tundega siia kord või kaks aastas tagasi tulete?
Valdma: Olen välismaal elamise algusest peale kodus käinud. Esialgu käisin sõna otseses mõttes kodus ema ja venda vaatamas. Kui Jugoslaaviasse elama asusin, olin absurdses olukorras, sest Nõukogude viisaluba ei olnud õige ja ma ei tohtinud kolm aastat koju sõita. Kui kolm aastat mööda sai, pidin paluma viisat, et koju sõita. See oli eriliselt pingeline seis, sest tegelikult oli võimalik, et seda viisat mulle ei anta.
Oma õpetaja Bruno Luki kirja 1989. aastast – ta oli siis 80aastane – hoian ma nagu reliikviat. Seal ta soovitas, kas ma ei tahaks tulla ja näidata, mida olen väljaspool Eestit kogenud. Tegingi suurushullustusest ettepaneku, et võiks olla üks meistrikursus.
Ma alati nautisin, kui muusikaõpetajad tulid Koidula kooli ja harjutasid ning laulsid. Mul oli kogu aeg kihelus: kas saaks kokku viis-kuus klaverimängijat, kellega samuti niimoodi tööd teha.
Nii ma 1989. aastal kirjutasingi oma esimese meistrikursuse projekti Eestis, Tallinna konservatooriumis. Huvitaval kombel ei tulnud kohale mitte ainult klaverimängijad, vaid ka teiste erialade õppejõud. Mul jäi natuke kõhe tunne sellest. Olin kindel, et see ei olnud tingitud minu populaarsusest, vaid nad tulid sellepärast, et elan välismaal ja olin tulnud nii-öelda kultuuri tooma.
Olin selleks ajaks meistrikursusi teinud Jugoslaavia maades ja neil oli meeletu menu. Ma ei ole kunagi mõelnud, et saab kümnepäevast kursust pidada 71 osavõtjaga. See juhtus 1985. aastal Sloveenias.
Olin sõna otseses mõttes 12 tundi raua otsas, tegime tööd ainult miniatuurvormidega ja iga õpilase aeg oli normeeritud 15 minutile. Kõige pikem pala võis olla viis minutit. Pean ütlema, et ma ei soovita seda kellelgi korrata, pärast seda oli mul sõna otseses mõttes pind alt ära (naerab).
Milline koht oli teie elus professor Bruno Lukil, teie õpetajal Tallinna riiklikus konservatooriumis enne Moskvasse õppima ja Jugoslaaviasse õpetama minemist?
Valdma: Bruno Lukk näitas mulle, et asju peab vaatama liikumises ja selle liikumise tajumine on kõige tähtsam. Võib-olla tema liikumise jumaldamise tõttu ma selle hulljulge sammu tegin, et läksin Eestist ära. Praegu vaatan sellele kui sajaprotsendise riskiga sammule, aga siis mul ei olnud sellest aimu.
Teadsin, et pean edasi minema, silmaringi laiendama. Nüüd olen selle nii ära laiendanud, et Pärnu raekotta lendavad Hiinast inimesed meistrikursustele. See on mul niisugune kivi südamel – et mul jätkuks neile selle kümne päeva sees piisavalt tähelepanu.
Maailma trend on see, et vanemad pühenduvad järjest rohkem oma lastele, isegi kui neil endal muusikaga mingit varasemat sidet ei ole. Vanemad mitte ainult ei istu tundides, vaid nad tahavad ise muusikast ja tehnoloogiast aimu saada.
Seda olen eriti Aasias tähele pannud. On teada, et Hiina pered ei tohi omada rohkem kui ühte last, kui ei taha just teist last kinni maksta. Õppisin seal tundma vähemalt 50 perekonda, kus ei peljata maja või Mercedese asemel osta ja otsida lapsele head haridust.
Siinsetest kursustest võttis osa kolm kuni 12aastast last, kes elavad oma ema või isaga välismaal selleks, et lapsed saaksid perfektse hariduse. Nad ohverdavad nii palju, et lapsed saaksid siseneda Euroopa kultuuri ja omandaksid kõige suurema kapitali – võõrkeeleoskuse.
Nii teie kui Qian Zhangi põhielukoht on Saksamaa, Köln, kuid olete tihedalt seotud Hiinaga. Mida te Hiinas teete?
Valdma: Unieffectus on 2010. aastal Saksamaal registreeritud mittetulundusühing, mis tegeleb Hiina ja Euroopa ülikoolide õppejõudude ja üliõpilaste kultuurilise ja pedagoogilise vahetusega. Oleme mõlemad selle ühingu asutajaliikmed. Mina olen esimees ja Qian valiti aseesimeheks.
Selle ühingu toel oleme organiseerinud meistrikursusi Hongkongis, Macaus ja teistes linnades. Olen Hiinat juba neli aastat külastanud ja seal peaaegu kõigis riiklikes konservatooriumides külalisprofessor olnud. Vaid Shanghai konservatooriumis ei ole ma õpetamas käinud. Hiinas üldse üheksa riiklikku konservatooriumi vaid ongi.
Huvi klaverimängu ja selle õpetamise vastu on seal kõrge. Igas edasipürgivas perekonnas otsitakse häid õpetajaid palavikuliselt taga. Maailmatähed selles valdkonnas, pianistid Lang Lang ja Yundi Ly on niisama külgetõmbavad kui Saksa automargid BMW ja Mercedes, nad ajavad perekondi tegutsema ning oma lapsi suunama.
Teist aastat on mind palutud žürii esimeheks pianistide võistlusel „Liszt Memorial Award“ Hongkongis, kus on üle nelja tuhande osavõtja. See ei ole liialdus, sest nende võistlused on teistmoodi. Tullakse võistlema ühe tükiga ja kategooriaid on 68, Euroopas on tavaliselt kolm: kõige nooremad, keskmised ja vanemad.
Qian Zhang, teie kodumaa Hiina on suur ja lai. Millisest piirkonnast pärit olete?
Zhang: Pärinen nii-öelda Hiina keskpunktist Xi’anist, mis on iidne Hiina pealinn oma müüride ja terrakotasse valatud mälestusmärkidega. Siin on 13 Hiina keisrit, alates esimesest, tegutsenud ja oma dünastiaid valitsenud. See linn ja keskkond on erilise ajaloolise ja kultuurilise tähendusega kogu Hiina pildis.
1974. aastal tegi üks talumees seal maailma ühe suurema avastuse. Ta kaevas oma põldu ja äkitselt leidis, et maa all on suured ehitised. Need olid kaks tuhat aastat vanad ja seal oli 8099 savist põletatud terrakotasõdalast, mille lasi ehitada esimene Hiina keiser Qin Shi Huangdi. See on tohutu kujude rivi, mis pole ühe vormi järgi tehtud – igal sõduril on mingi oma näojoon.
Alustasite klaverimängu õpinguid kuueaastaselt. Muusika oli ilmselt teie peres, kus üles kasvasite, au sees?
Zhang: Huvi klaverimängu vastu tundsin endas nelja-aastaselt ja selles on „süüdi“ naabri perekond. Seal mängiti, mulle tundus see laulmise ning tantsimise kõrval põnev ja ilus. Kodus oli meil pill ja ema oskas viiulit mängida. Selge on see, et muusikakooli mineku otsustas ema.
Kas Hiinas on kõik võimalused saada väga head muusikaharidust, kui selleks vaid tahtmist on?
Zhang: Head haridust otsitakse tikutulega, häid õpetajaid otsitakse kõikjalt, sealhulgas välismaalt. Hiinas on nii riiklikes kui erakoolides palju õpetajaid, kes hariduse saanud Euroopas või Ameerikas. Õpetamise tipptase on järjest tõusnud.
Valdma: Üleüldine trend on tõesti rahvusvaheliseks muutumine, aga hiinlased küsivad ka palju nõu. Nad küsivad vanematelt inimestelt, emad-isad oskavad häid soovitusi anda. Mäletan, koolis räägiti, et elus edasi jõudmiseks peab meis olema Hiina tarkust.
See üleilmastumine ei käi enam niivõrd asutuste kaudu, vaid inimeselt inimesele. See on omamoodi nagu tagasiminek tsunftiaega.
Kuidas teie koostöö professor Arbo Valdmaga alguse sai? Olete olnud tema õpilane.
Zhang: Kohtusin professoriga, kui minu õpetaja Xi’ani konservatooriumist Hiinas tuli end täiendama Kölni muusikaülikooli. Olin siis tõlk.
Sihtmaana hakkasin Saksamaad nägema, kui tundsin, et suur osa klassikalisest muusikast peegeldab just selle maa kultuuri eri kihte, selle maa keele väljendusvõimet, selle keskkonna elurütmi ja kulgu. Tahtsin oma õpinguid tingimata saksa keeles ja Saksamaa ühes muusikaülikoolis jätkata. Vanemate toetus oli selle igati raske sammu jaoks otsustav.
Kui saabusin Saksamaale, olin vapustatud kultuuri ja igapäeva erinevustest kodumaal Hiinas kogetuga. Hiljem sain Euroopas ringi reisides targemaks, pilt avardus.
Millised on need erinevused?
Valdma: Uuemas, 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi muusikas on Hiina ja Euroopa heliloojatel lähedased kokkupuuted, eriti mis puudutab rütmi. Ent klassikalises muusikas on suur sein Hiina vana muusika ja Euroopa muusika vahel.
Euroopa barokk- ja klassikaline muusika baseerub keele, näiteks saksa keele omapäral. Selles kajastuvad lauseehitus ja keele kulg, Hiinas seda pole. Hiina vanad laulud baseeruvad küll tekstile, aga keelerütmika on tohutult erinev.
Hiinas elab 56 rahvusliku eripäraga gruppi. Saksamaal, võiks öelda, on neid kolm.
Sellest soovitus: hiinlastel on lihtsam siseneda Euroopa muusikasse kõigepealt uue muusika kaudu ja siis alles tulevad Bach ja Beethoven, siis on see samm kergem.
Väikesed lapsed viiakse hea meelega tantsima ja laulma vanu hiina rütme, see on alati populaarne olnud. Aga klaveriõpetust alustati 50 aastat tagasi põhiliselt Vene muusika-aabitsate järgi, 30 aastat tagasi hakati Ameerika koole järele tegema, nüüd on ka euroopalikud õpikud kasutuses.
Ja mis kõige huvitavam, viimase kümne aasta jooksul on Hiina oma klaveriaabitsad käiku läinud. Nii et see on võõra kihi pealt raasukeste korjamine.
Keda võiks nimetada teie arvates Hiina suureks heliloojaks läbi aegade, nagu on Saksamaal Bach või Beethoven?
Valdma: Sellele on väga raske vastata, neid on liiga palju. On üks lugu “Yellow River” ehk “Kollane jõgi”. Selle autorit ei tea peaaegu keegi, aga seda lugu teavad Hiinas kõik ja Lang Lang mängib seda lugu kõige paremini.
Nii nagu sakslastele on Rein isa, on Yellow River (ehk Huang He, Jangtse järel pikkuselt teine jõgi Hiinas – toim) hiinlastele emake. See on maa hoidmise ja revolutsiooni edu sümbol.
Kas koduigatsus tuleb vahel peale?
Zhang: On suur kergendus, et tänapäeval on võimalik omastega telefonis tundide kaupa peaaegu tasuta rääkida. Aga igaüks vist otsib tasakaalu ja kodus käimine kas või muusikaülesannete pärast on iga kord erutav elamus.
Kas olete Eestis, Pärnus esimest korda?
Zhang: Olen Pärnus kolmandat korda. Mäletan, et esimest korda siin olles küsisin ehtsa ehmatusega: miks inimesed end peidavad, kuidas neid tänaval peaaegu pole. Minu oma maa kogemus – meid on ju tohutult palju – lõi välja.
On uskumatu, kuidas loodus kõigis oma vormides – õhk, pilved, puud, vesi – just Pärnus on inimestele nii vahetult lähedale saanud tulla. Ka inimeste vastutulelikkus ja heatahtlikkus, võiks öelda, on peaaegu ootamatu. Tulen iga kord hea meelega.