Mett ei tooda mesinik üksi, tegu on perefirmaga ja meepurgi sildilt võib lugeda soovitust “Mesi Jõumees Aare mesilast ja oled tugev kui karu”.

“Kipub olema nadivõitu meeaasta, saak on alla keskmise. Kevadest saati on olnud külm ja vihmane,” räägib mesila pealik. Aare Jõumees on mesilasi pidanud 23 aastat. Praegu on neljaliikmelisel perel – emal, isal ja nende lastel – iga päev käed tööd täis.

Praegu on meevurritamise aeg ja ligemale 200 taruga väiketootja, kes suuri poekette magusa nektariga varustab, püüab iga päev tonni jagu mett vurritada. Jõumehe kliendid on näiteks Selver, Prisma, Stockmann ja Tartu Kaubamaja, Maxima, samuti hulgilaod ja turud.

Looduse sõber

Aare ja Angela Jõumees on mõlemad sündinud Pärnus ja üheskoos klassiõe-vennana Raeküla kooliski käinud.

Angela on väljaõppinud kondiiter ja Aare autoremondilukksepp, praegu ei tööta kumbki oma õpitud erialal. Kuigi Angela juhendas aastaid Pärnumaa kutsehariduskeskuse kondiitri eriala õpilasi, loobus temagi palgatööst. “Tegin talle pakkumise, millest ei saanud keelduda,” selgitab abikaasa Aare kavala näoga.

Selles peres pole lastelgi taskuraha teenimisega muret. Kui 17aastane perepoeg Karl hilisel hommikutunnil silmad lahti teeb, ootavad teda juba kõrvalhoones värskest meest tilkuvad kärjed. Need, mis hommikuvalges soode ja rabade vahelt koju on jõudnud. Mett kärgedest välja masindada noormehele meeldib. Igal juhul toimetab ta tünnide vahel nagu professionaal ja saab vajadusel kogu tootmistsükliga ise hakkama.

Jõumeeste mesindushuvi sai alguse 24 aastat tagasi, kui Aare isa ühe oma unistustest ellu viis ja Maalehe kaudu kaks mesilasperet tellis. Sellal oli Uulu kodumajast valmis vaid vundament. Tuli aga välja, et isa on mesilasmürgi suhtes allergiline, ja linnukestega asus asjatama hoopis Aare.

“Olen eluaeg põrnikaid uurinud ja loodusesõber olnud,” kõneleb mees. Kui ta aasta pärast kahe taru pealt pangetäie mett sai, tundus see uskumatu. Mesilased elasid talve kenasti üle ja Aare jõudis vahepeal uurida mesindusalast lektüüri.

Peagi hakkas Aare ise tarusid ehitama, toona küll lamavtarusid, hiljem transporditavaid korpustarusid. Esialgu oli kogu tegemine hobi ja on seda siiani, sest Aarel pole vaja end tagant sundida: iga päev on talle puhkepäev.

Ratastel mesila

“Töö meeldib ainuüksi selle pärast, et saab niisugust putukat vaadata. Neil pole käegalöömise tunnet. Võtad mee ära ja juba järgmisel päeval hakkab ta uuesti tööle. See tekitab aukartust,” lausub Aare. Mesinik seletab, et mesilastel on eri tõud ja rassid: mõni on leplikum, mõni tigedam.

Ettevõtjaks hakkas Aare Jõumees 2001. aastal, viimased neli aastat on meetootmine tema põhitegevus. Mees on tudeerinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis maamajandust, kuigi nagu selgus, puudutatakse seal mesindust riivamisi. Kõige rohkem on mesinik õppinud enda vigadest.

Eelmisel aastal ehitati kodumaja kõrvale laohoone, tunamullu tootmishoone. Suureks abiks ehitustöödel ja inventari hankimisel on olnud PRIA (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet) investeeringutoetused ja Pärnumaa talupidajate nõuandekeskusest saadud info. Aare arvab, et tootmise mahtu annaks suurendada 500 mesipuuni.

Mesilaste pidamine näeb välja nii, et tarud seisavad ületalve perekonna Soometsa maja juures, kevadel viib peremees need tosinakaupa grupis metsadesse ja niitudele. Savi-turbamaade taimestik on rikkalik. Kui ühes kohas korje lõpeb, kolib Aare tarud järgmisse kohta. Nii suve jooksul kaks–kolm korda. Tõstab korraga 40 taru koormasse ja liigub uude paika. Pimeduses kaevurilambikesega ja hommikuni välja.

Kogu see transport on mehetöö, sest taru on päris raske tõsta: see kaalub 40–50 kilo. Mesitarusid tuleb käia hooldamas iga kümne päeva tagant.

Võiks ju küsida: kuidas mesilased kodu üles leiavad, kui nende taru uutele jahimaadele viiakse? Selgub, et pere on kolimise ajal kodus, sest tarusid liigutatakse öösiti. Kõige hullem on mesinikule juulipalavus, kui isegi õhtul ega öösel temperatuur ei lange. Siis on oht, et tarus tõuseb transportimise ajal õhukuumus üle 35–36 kraadi, vaha ähvardab sulama hakata ja võib matta kogu mesilaspere. Et seda ei juhtuks, tuleb sõidu ajal kõik aknad lahti hoida ja tarusid tuulutada.

Eestis on Jõumehe hinnangul raske eri liiki mett korjata, kuna siin on liigirikas taimestik ja mesilased käivad korjel juuli algusest augusti lõpuni. Müügil on seepärast põhiliselt segamesi ja kanarbikumesi, mis on tihke ja paks ja mida ei saa kärgedest vurritades kätte, nii et appi tuleb võtta press. “Iseloomuga mesi,” ütleb Angela.

Karu käis kallal

Mahemesi on selline mesi, mida mesilased võivad korjata aladel, kus kolme kilomeetri raadiuses ei leidu haritavaid põlde, samuti peab taru olema puitkorpusega. Aare Jõumehel on selliseid tarusid 60 raba peal ja vahel on tarude juurde pääseda üpris raske. Ta ise arvab, et tegelikult on kogu mesindus oma olemuselt mahe.

Kvaliteedimärgise ehk pääsukesemärgi pälvis Jõumehe kärjemesi eelmisel aastal. Selle annab põllumajandus-kaubanduskoda, tehes enne pimeostu, kus kaupa uuritakse põhjalikult nii komisjonis kui keemialaboris. Sama mesiniku mesi on pääsukesemärgi pälvinud 2004. aastalgi.

Varroatoos pole Jõumehe mesilale palju kurja teinud, sest korralik toit ja lestaravi on tulemuslikud, usub mesinik. Samuti ei tea tema mesilased midagi kollapsist, mis nende Ameerika liigikaaslasi kipub tabama ja milles süüdistatakse pestitsiididega mürgitatud põlde ja mobiilimaste.

Küll on Jõumehe tarude kallal käinud tihased, rähnid, nugis ja kärjekoi, aga ka karu, kes tegi puhta töö: lõhkus mullu talvel 17 taru ja suvel ühe.

Karu vastu on ära proovitud kõik rahvatarkused, nii koerakarvad, mähkmed kui higised rõivad, ent abi paistab olevat vaid ühest. Nimelt tuleb ühte tarru jätta raadio mängima ja siis periooditi käia patareisid vahetamas.

Muidugi on tavaline, et peredest 15–20 protsenti laseb igal aastal jalga. Mesilased ju sülemlevad.

Mesinik kasvatab ka mesilasemasid. Ta võtab valimisse vaid suure ajalooga pered, see tähendab hästi munenud emade järeltulijaid.

Mesilasema muneb 2000 muna päevas – rohkem, kui ise kaalub. Muidugi kiidab Jõumees oma mesilasi, tervitab ja lehvitab hüvastijätuks, kui ema ära tapab, palub temalt vabandust ja tänab koostöö eest.

Isamesilase elu on lihtne ja lõpp õudne. Tal pole vaja teha tööd ega muretseda süüa, emaga paarudes rebitakse tal aga surmahetkel suguelundidki välja.

Kaasa Angela märgib, et tema kartis mesilasi ja pelgab neid natuke siiamaani, seepärast ta mesipuude ligi ei lähe, vaid toimetab kõige sellega, mis koju tuuakse. Pedagoogiameti jätmist naine praegu ei kahetse.

Kodu juurde poeke

Õpetajatööd teise ameti kõrvalt teha ei saa ja mesindus nõuab samuti pühendumist. “Kodune eluviis on mulle tõesti hästi sobinud. Saan ise oma tööaega planeerida, kuigi see polegi nii lihtne,” ütleb ta.

Tütar Marta on 19aastane ning naispere aitab perefirmas põhiliselt mett purki panna, kaupa pakendada, sildistada, valmistab segumett, vahaküünlaid ning muidki mesilasaadusi. Selgub, et perel on suur toetajate ring – emad-isad ning sõbrad ja tuttavad.

Pealegi on kavas ehitada kodu juurde poeke, kus oma mesila tooteid, aga ka käsitööd müüa saaks. Eestis armastatakse käia palju kaupa kodunt ostmas.

 

Mesi - raviomadustega supertoit

* Mesi on rikas mineraalainete, antioksüdantide, ensüümide poolest, see on raviomadustega toit, väga hästi omastatav ja energiat andev. Mett ei tohi säilitada külmkapis, see peaks olema pimedas ja jahedas.

* Õietolm on parim kompleksne supertoit, mis pärineb loodusest. Õietolmus on kindlaks tehtud 250 eri ühendit, see sisaldab kõiki vajalikke aminohappeid. See on maitsev ja energiarikas täiusliku valgu allikas.

* Suir on valgurikas mesilasleib. Mesilased koguvad taimedelt õietolmu, niisutavad seda süljega, segavad meega ja paigutavad kärjekannudesse. Suir on õietolmust kolm korda efektiivsem.