Pensionärile käib kehtestatud prüginorm üle jõu

“Paistab, et hakkan lahingut kaotama, kuna kõik trumbid on vastaste poolel,” sõnas Liivrand. “Nüüd sain linnavalitsuselt juba ähvarduskirja.”

Liivrand ei luiska. Kuna ta ei pea end liitunuks AS RagnSellsilt endale monopoolselt peale surutava prügiveoäriga, ähvardab teda nüüd kopsakas rahatrahv, millest Pärnu linnavalitsuse majandusosakond talle ka teada andis.

“Juhime teie tähelepanu, et jäätmeseaduse (---) kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumise eest karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut (kuni 800 eurot),” seisab osakonnajuhataja Mait Talvoja allkirjastatud paberil, mille linnavõim oma pensionärist kodanikule saatis.

Eaka daami süü

Liivranna süü on selles, et ta pole soetanud endale 140-liitrist prügikonteinerit, mida temalt nõuti, ega nõustu maksma tühisõitude eest, kuna pole prügiveoteenust tellinud.

“Miks ma peaksin tellima teenust, mida ma tegelikult ei vaja? Mul lihtsalt ei teki nii palju olmejäätmeid, mida 140-liitrisesse tünni mahutada ja mida peaks kord nelja nädala jooksul käima tühjendamas,” põhjendas Liivrand. “Mu pension on allpool vaesuspiiri – 256 eurot, ma ei saa parimagi tahtmise korral osta nii palju asju, et nelja nädalaga tekiks konteineritäis pakendiprahti. Vanad ajalehed ja mu postkasti sokutatud reklaamid põletan pliidi alla tuld tehes, lagunevad jäätmed lähevad kompostiks, tuha saadan maale sugulaste juurde ja klaastaara viin lähedal asuvasse ühiskondlikku klaasikogumiskonteinerisse.”

Linnavalitsuse majandusosakond nõudis Liivrannalt talle 16. augustil saadetud kirjas, (sellessamas, milles teda üle kolme kuu pensioni suuruse trahviga ähvardati), et naine teataks ametnikele 30. augustiks, kuidas ta on “käidelnud tekkinud segaolmejäätmeid, vanapaberit, kartongi, suurjäätmeid ning biolagunevaid aia- ja haljastusjäätmeid”.

“Nüüd on see tehtud: lugegu ajalehest, kuidas ma oma prügi käitlen, nagu nad seal kirjutavad,” sõnas Liivrand. “Lisasin küsitule ka kollete tuha, mida mul on sel aastal tekkinud viis pangetäit ja mille sugulane maale viib ning oma komposti hulka kallab, pidi mullale hea olema.”

Huvitav eksperiment

Liivrand teab oma prügitootmist väga täpselt, sest alustas 1. jaanuaril eksperimenti. “Kogun prügi garaaži kottidesse, pesen kõik pakendid ja plastpudelid puhtaks, et need haisema ei läheks,” jutustas Liivrand. “Tahan teada, kui palju või õigemini, kui vähe mul RagnSellsi konteineri jaoks olmejäätmeid tekib.”

Naine tõi oma garaažist kaks kilekotti. Suuremas kotis olid kõiksugu kilepakendid, mõnes oli olnud vorst, teises hapukoor, mõnes juust, ja muu selline kilest kraam, mis meile poeskäikudest koju koguneb. Kott kaalus umbes 800 grammi.

Väiksemas kotis oli seitse puhtaks pestud majoneesipudelit.

“Aasta algusest saab kaheksa kuud, nii et iga prügiveokorra kohta poleks mul pudelit konteinerisse panekuks kusagilt võtta.” sõnas Liivrand irooniliselt. “Mine või poest tooma, et kehtestatud prüginormi täita.”

Liivrand ütles end solvatuna tundvat seepärast, et leping, konteineri suurus ja prügiveograafik talle peale surutakse ja esitatakse arve prügiveo tühisõitude eest: nüüd juba kokku üle seitsme euro. Samal ajal väidab ta, et tühisõitegi ei tehta, sest RagnSellsi roheline auto pole tema maja ees kordagi kinni pidanud.

Nüüd tunneb Liivrand ennast solvatuna sellegi pärast, et trahviähvardus, kuni 800 eurot, on üüratult ebaproportsionaalne tema “väärteoga” prügifirmale maksmata jäetud seitsme euro ja 58 sendiga võrreldes. Tema pensioniga võrdlemisest rääkimata.

Kiri riigikokku

Kuna Liivranna pension on väike, on naine korraldanud enda elu odavaks: piima ja kanamune ostab talust (pakendeid ei teki), tuha saadab maale, olmejäätmetest toodab komposti oma aia tarbeks, vanapaberi ja kartongi põletab kolletes, klaasi viib avalikku kogumiskohta ja kui juhtub majas remonti tegema, tellib eraldi konteineri ja prahiveo.

“Ma tahan, et linnavalitsus ja RagnSells mõistaksid, et mul ei teki vedu mõttekaks muutvat kogust olmejäätmeid nelja nädalaga,” ütles Liivrand. “Miks ma ei võiks tellida prügivedu siis, kui mul seda vaja on? Näiteks paar korda aastas.”

Liivranna sõnutsi ei unusta ta kunagi, et elab demokraatlikus riigis, ega lase endale midagi selgelt ebademokraatlikku peale suruda. “Paljud vanemad inimesed kurdavad sama probleemi üle, et maksavad prügiveo eest asjata, kuna prahti ei teki,” rääkis ta. “Vahel on mul tunne, et Vene aeg on meid riigi suhtes nii araks teinud, et oleme valmis kõigega leppima, mis riik või linnavalitsus meiega teevad.”

Seepärast saatis Liivrand kirja oma murega riigikogu põhiseaduskomisjonile. Ja sai vastuse komisjoni asemehelt Deniss Boroditšilt.

Rahvaasemik kirjutas Liivrannale vastuseks enam-vähem sama mis linnavalitsuski: et on jäätmekäitlusseadus ja linnas kehtestatud jäätmekäitlemise kord ja et kodanikul polegi vaja lepingule alla kirjutada, seda teeb tema eest linnavalitsus vastavalt linnavolikogu määrusele. Kuid lisas ometi, et “siiski möönan võimalikku põhiseaduslikku probleemi korraldatud jäätmeveoga kohustusliku ühinemise osas, kuna lepinguvabadus on tugev põhiseaduslik printsiip”.

“Kui seadus on vale, tuleb seda muuta,” sõnas Liivrand rangelt. “Loodusseadusi ei saa inimene muuta, inimseadusi küll. Eriti siis, kui seadus on vastuolus tugeva põhiseadusliku printsiibiga, nagu Boroditš mulle kirjutas.”