Annely Akkermann: ESMiga liitudes kaitseme ennast

Annely Akkermann
, riigikogu liige (IRL)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Annely Akkermann.
Annely Akkermann. Foto: PP

Eesti liitumist või mitteliitumist Euroopa stabiilsusmehhanismiga (ESM) on viimasel ajal arutatud kõige erinevamates ringkondades, alustades riigikogu istungisaalist ja lõpetades Facebookiga.

Enamasti toimuvad arutelud siseriiklikus kontekstis, mis kahtlemata on üks väga vajalikest lähtekohtadest, ja loomulikult hindavad kõik inimesed poliitika mõju oma igapäevasele elule, enda rahakotile ja toidulauale.

Tänamatult vähe on avalikkuses käsitletud ESMi loomise mõju Euroopa majanduskeskkonnale ja selle konkurentsivõimele maailmamajanduses. Enamgi, avalikkuses ei ole arutatud võimalikke euroala kokkukukkumise negatiivseid mõjusid, üksteisest tulenevaid kataklüsme, mille põhjustatud kahju õigupoolest keegi ei suuda lõpuni ette näha.

Kuni annab, tuleb teha kõik stabiilseks ja kontrollitud majandusarenguks. Kuigi kulud võivad olla väga suured, on need siiski väiksemad kui kontrollimatult kulgeval riikide, pankade ja ettevõtete kokkukukkumisel. Marju Lauristin ütles kord, et ühiskonna arengus tuleb eelistada evolutsiooni revolutsioonile. ESMi kontekstis tähendaks see, et euro stabiilsust tuleb tagada majanduspoliitiliste meetmetega.

Hiljuti avaldatud Eesti statistika aastaraamatust on lugeda, et Eesti ekspordib 66 protsenti kaubast Euroopa Liidu riikidesse, seejuures 30 protsenti euroala riikidesse. EL on Eesti suurim turg, kus ettevõtjad teenivad suurima osa oma tulust, millest hiljem osa palkadena inimeste pangakontodele ja maksudena riigieelarvesse laekub.

Seejärel on võimalik inimestel minna poodi ja riigieelarvest maksta välja pensione, samuti palku päästjatele, õpetajatele ja ülejäänud avaliku sektori töötajatele. Lähtudes eeltoodust, ei ole Eesti majanduslikule ja poliitilisele stabiilsusele suuremat ohtu kui euro-ala ja Euroopa majanduslik ja poliitiline ebastabiilsus. Eestile pole ESMiga liitumine solidaarsuse küsimus, vaid majanduspoliitiline otsus.

Kohatu populism

Populistlikum osa poliitikutest ei ole suutnud hoiduda “Kreekat tegemast“. Näiteks sotsiaaldemokraat Sven Mikser esitas uuesti mõnevõrra lihvituna peretoetuste seaduse eelnõu, öeldes, et olukorras, kus me leiame raha ELi kehvasti toime tulevate riikide toetuseks, suudame olla solidaarsed omaenda rahvaga.

Täpselt niimoodi Kreekas tehti: poliitikud, soovides võimule saada, võtsid riigile laene ja enne valimisi tõstsid toetusi, pensione, ametnike palku ja soodustusi. Pidu laenu arvel ei saa kesta, Kreeka riigilaenubuum on lõppenud, nagu Eestis lakkas erasektori laenubuum 2009. aastal.

Ma ei usu, et Eesti inimesed tahaksid uuesti kogeda mõne aasta taha jäänud majanduslangust, sest see oli liiga valus. Palju inimesi kaotas oma töö, kodu ja säästud. Nüüd toimub täpselt seesama protsess Kreekas.

Lastetoetused on Eestis väikesed ja koalitsioon on aktiivselt asunud otsima nende tõstmise võimalusi, aga mitte laenu, vaid muude kulude kärpimise arvel. Uskuge, Eestis on bürokraatia kasvanud mühinal ja selle kulusid saab kokku tõmmata.

ESM ja ELi eelarve ei ole otseselt seotud, kuid nii Eesti kui kõik ülejäänud ELi riigid ning institutsioonid on omavahel seotud lõputult paljude majanduslike ja poliitiliste huvidega. Me oleme euro-ala võrdsed liikmed, meil on ühised majanduspoliitilised huvid, me peame käituma võrdsete partneritena. Finantsstabiilsusel on hind, seda kõrgem, mida rohkem on probleemidel lastud kuhjuda.

Ebastabiilsus euroalal, põhilisel eksporditurul viib Eesti kindla peale majanduslangusesse, mis ei anna vähimatki võimalust lastetoetusi ega pensione tõsta. Eesti riigi poolt on konkreetses olukorras väga eluterve vältida tulude vähenemist, selle asemel et kulusid kokku hoida. Kardetavasti on kõnealusel juhul kahju tulude kahanemisest suurem kui kasu kulude kokkuhoiust.

Vaadates Saksamaa 190 miljardi euro suurust panust ja võrreldes seda nende 83protsendise (sisemajanduse kogutoodangust) võlakoormusega, arvan, et sakslasedki ei ole teinud otsust panustada euroala stabiilsusesse kerge südame, vaid selge arusaamisega möödapääsmatust vajadusest säilitada euroala finantsstabiilsus. Samamoodi kaalutledes on ilmselt ülejäänud 15 riiki nüüdseks jõudnud otsusele ratifitseerida ESMi asutamisleping. Eesti on ESMi ratifitseerimisel viimane riik.

Rahandussüsteemi puuduv osa

Ma pean populistlikuks mõne lugupeetud poliitiku üleskutseid korraldada ESMiga liitumise suhtes rahvahääletus. Eesti korraldas ELiga liitumise referendumi 2003. aastal. Toonane liitumisleping sisaldas euroalaga ühinemist ja seadis selleks tingimused. ESM ei ole uus ega eraldi seisev asutus, vaid 1991. aastal euroala rahaliidu loomisel puudu jäänud institutsiooni ülesehitamine, tagantjärele ja hilinenult, sellevõrra suuremate kulutustega.

Eelarvetasakaalu põhimõte ei ole uus, see on alati sisaldunud euroala rakendusreeglites ja kuulub täitmisele seoses stabiilsuse ja kasvu paktiga. Stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtteline eesmärk on ELi riikide rahanduse usaldusväärsus, hindade stabiilsus, püsiv tööhõive ja majanduskasv.

Eelarvetasakaalu reeglist ja võlakoormuse piirmäärast ei ole alati ega kõikides riikides kinni peetud. Euroala tuumikriigid Saksamaa ja Prantsusmaa rikkusid eelarve tasakaalu ja võlakoormuse piirmäära nõuet õige pea pärast rahaliidu loomist, kuid sanktsioone ei järgnenud.

Halbadel harjumustel on kombeks kiiresti levida, poliitikutel on väga mugav olla populaarne laenuraha arvel, pakkudes valijatele heaolu suurema summa eest, kui on teenitud ja makse makstud. Paratamatult on pidev eelarve puudujäägi laenurahaga katmine viinud riikide võlakoormuse nii suureks, et rohkem neile laenu ei anta ja suuremaid intressikulusid enam kanda ei jõuta. Ring on sulgunud.

Riikide puhul ei saa olla pidurdus nii järsk, et ühel päeval jäävad riigikassast välja maksmata palgad ja pensionid. Tänapäeval toob raharingluse peatumine, raha puudumine inimeste arvetel kolme päevaga kaasa toidu puudumise. Sealt edasi jääb rahutuste ja rüüstamisteni imelühike aeg. Avatud turgude ja vilka rahvusvahelise kaubavahetuse puhul on igal väikesel plahvatusel suur tõenäosus kutsuda kiiresti esile plahvatuste seeria üle riigipiiride.

Sellise olukorra vältimiseks ja riikide struktuursetele muutustele sundimiseks, samuti riikidele muutusteks hädavajaliku aja andmiseks luuaksegi ESM.

Riigid, millel on oma raha, saavad rahapuudusel seda juurde trükkida, aga euroala riikidel sellist võimalust ei ole. Euro ei ole ühe riigi raha, mille stabiilsuse tagab (või ei taga) kindel riik. Euro stabiilsuse tagamiseks tuleb luua mehhanism, mis seob euroalade riigid.

ESM on rahvusvaheline finantsasutus, mille eesmärk on mobiliseerida vahendeid ja anda rangetel tingimustel stabiilsustoetust ESMi liikmetele, mis on suurtes rahalistes raskustes või millel on oht sellistesse raskustesse sattuda. Juhul kui see on hädavajalik kogu euroala finantsstabiilsuse tagamiseks.

Riigikogule on ratifitseerimiseks esitatud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse koordineerimise ja juhtimise leping (SKJL), milles sätestatakse riikide struktuurse eelarvetasakaalu ja võlakoormuse vähendamise nõuded, samuti sanktsioonid neid mittetäitvatele riikidele. SKJ lepinguga on liitumas needki ELi riigid, kus euro ei ole kasutusele võetud, välja arvatud Ühendkuningriik ja Tšehhi.

Õigeid asju tuleb teha õigesti

Aastaid tagasi raadiosaates populaarset lühendit JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne) kommenteerides ütles Jüri Raidla: “Õigusriik peab toimima juriidiliselt korrektselt. See on enesestmõistetav ja vaieldamatu põhitõde. Kuid sellest on vähe. Väärikas kodanik, moraalne ühiskond ja demokraatlik riik peab toimima kooskõlas kõrgemat järku moraalsete ja poliitiliste väärtustega.”

Õiguskantsler Indrek Tederile ja üheksale riigikohtu kohtunikule teeb muret lepingu kooskõla Eesti põhiseadusega. Carri Ginter ja Raul Narits põhjendavad väljaandes Juridica ilmunud artiklis, miks ESMi asutamisleping ei ole osa ELi õigusest. Küsimus, miks ei ole rahandusministrid ja valitsusjuhid kahe aasta jooksul euroala kiiremat lõimumist menetletud Euroopa õiguse raames, jääb mulle õhku.

Samal ajal seab ESMiga paralleelselt rakendamisele tulev SKJ leping selgelt eesmärgiks ELi riikide eelarvepoliitika senisest suurema tsentraliseerimise, isegi loodetakse saavutada aluslepingute ja riikide siseriiklike regulatsioonide muutmine.

Mulle ei meeldi lepingu 25. artikkel, mis ütleb, et kui üks ESMi liige ei suuda teha nõutavat kapitali sissemakset, suurendatakse kõigi ESMi liikmete puhul sissenõutavat kapitali mahtu. See säte jätab riikide maksimaalse kohustuse ülempiiri lahtiseks. Teoorias ei ole välistatud olukord, et kogu sisse maksmata kapital tuleb sisse maksta ühel riigil. Praktikas kindlasti sellist äärmust ei teki, aga kus on piir? Millise summa eest Eesti riik kohustusi võtab?

Euroopa ja euroala finantsstabiilsuse saavutamise töö on alles algusjärgus, ees seisab palju põhimõttelisi arutelusid ja nendest tulenevaid muudatusi. Seetõttu toetan isiklikult ESMi ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu lahutamist kaheks eraldi eelnõuks.

Samuti vajavad kohendamist rakendussätted, sest praegu on ühele (ELi asjade) komisjonile antud õigus otsustada, millised eelnõud tulevad riigikogu täiskogu ette, kuigi riigikogu tööd peaks korraldama juhatus, mitte üks komisjonidest. Vastavasisulised parandusettepanekud on analüüsi- ja õigusosakond esitanud.

Raha on mõtteviis

Kõigest hoolimata toetan ESMi ratifitseerimist. Raha on mõtteviis, enamik meist mäletab rublaaega ja toonast mõtteviisi, kuidas selle väärtus nõukogude plaanimajandussüsteemi kokkukukkumisel muutus. Eesti kroon oli seotud Saksa marga ja hiljem euroga, eestlastele on omane euroga seotud, euroopalik mõtteviis. Euroopa rahapoliitika põhiväärtused on olnud hindade stabiilsus ja majanduskasv.

Me ei peaks sellest kergel käel loobuma, vaid selle saavutamise nimel tööd tegema. Eesti on viimase 21 aasta jooksul oma julgeoleku tagamiseks liitunud paljude rahvusvaheliste organisatsioonidega (EL, NATO, IMF), et oma julgeolekut ja majandusarengut tagada. Eestil on sõlmitud üle 1000 välislepingu.

Põhimõtteliselt ei ole muutunud midagi muud, kui oleme saanud riigina täiskasvanuks, me ei ole enam taotleja staatuses, vaid täievolilised otsustajad-vastutajad. Euroopa vajab meetmeid, et võlakriisist välja tulla, ja debatti, kasvatamaks maailmamajanduses konkurentsivõimet.

Võlakriis loodetavasti muudab riigid ja kodanikud praktilisemaks ja tuletab meelde, et raha ei laenata, vaid teenitakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles