Rein Maran otsib kaameraga looduse ilu

Pärnu muuseumis reedel järgnevaks pooleks aastaks avatud ja Eesti filmi 100. aastapäevale pühendatud väljapanekus on Maranil ja tema loodusfilmidel märgiline tähendus.

Alates 1971. aastast, kui Maran üleliidulises riiklikus kinematograafia instituudis teadusfilmioperaatoriks õppides lõputööks sipelgaist oma esimese autorifilmi “Okaslinnus” tegi, on tema pagasisse kogunenud üle 40 loodusteemalise linateose, peale selle dokumentaal- ja mängufilmid.

Nende seas on täispikk mängufilm “Laanetaguse suvi” (1979), kus Maran oli nii stsenarist, operaator kui režissöör, aga ka mängufilmid “Lindpriid” (1971), “Värvilised unenäod” (1974) ja “Rasked aastad” (1973) ja muusikafilm “Uksed” (1969), kus ta tegi kaasa operaatori-lavastajana.

Ühtekokku on Maran osalenud üle 100 filmi loomisel, töötanud Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis operaatori ja režissöörina, Eesti riigi taastulles juhatanud Tallinna ülikooli filmi- ja videoõppetooli. Praegugi juhendab ta tudengeid Balti filmi- ja meediakoolis ja juhib filmistuudiot Gaviafilm.

Armastus esimesest pilgust

Kui Maran teadusfilmioperaatori diplomi ühes kiitusega näppu sai, oli ta 40aastane.

“Olin ju omamoodi “paha” poiss, mind oli mõistetud 25 aastaks vangi – sunnitööle – ja mul ei olnud lootustki välja saada, kuni lõpuks Nikita ajal mind sealt välja löödi. Aga poliitiliselt kahtlane olevus olin ikka edasi. Seetõttu ei olnud mängufilmi, tavalise dokfilmi või režii peale saada sel ajal mingit lootust. Aga ajad muutusid,” rääkis Maran. Tõdedes nüüd, et oleks loodusfilmide juurde niikuinii jäänud.

Oma elu armastuse juurde jõudis teenekas filmilooja pärast karmi elukooli pooljuhuslikult, kuigi huvi fotograafia ja filmi vastu oli ta tundnud noorusest saati.

“Tulin Eesti teaduste akadeemiasse korda seadma aparaati, millega ei saadud hakkama. Tegelikult, kui mina sinna läksin, polnud laborit isegi olemas. Kuna olin õppinud elektriasjandust ja automaatikat, töötanud selle ala peal ja sain hakkama, jäeti mind sinna tööle ja kümne aasta pärast oli meil seal vägev labor,” meenutas Maran.

Pärast kümmet aastat teadusfilmi- ja -fotolabori juhatamist viis Marani tee Tallinnfilmi operaatoriks ja seda ala õppima.

“Labori ülesanne oli teenindada teaduste akadeemia asutust ja seal sattusingi esimest korda elava looduse peale. Taheti, et filmiksin lindude käitumist, seetõttu oli mul vaja esimest korda varjes filmida.

Tegime roopatjadest varje laiu peale, mina ronisin kaameraga sinna sisse ja see, mis ma nägin, oli armastus esimesest pilgust kuni surmani,” tunnistas ta.

Nädalaid telgis – hääleta, lõhnata

Loodusfilmi tegemine eeldab erioskusi. Oskust läheneda, leida see võimalus konkreetset olevust filmida, näha teda loomulikus olekus. Jõuda linnu või loomaga kontaktini ongi keerukaim.

“On kaks võimalust: kas peituda, muutuda märkamatuks, lõhnatuks, kuuldamatuks just sellele liigile või püüda kuidagimoodi tõestada, et sa oled ohutu. See on nagu vana lugu muistsest kanneldajast: loomad tulevad juurde küll, kui sul on küllalt palju püsivust ja kui sa ei karda,” kõneles kogenud filmimees.

“Väga kihvt lugu on see, kuidas üks meie paremaid loodusfotograafe tegi kakust harukordse pildiseeria, mis läks National Geographicu ajakirja. Kuidas ta lõi selle linnuga suhte ja tõestas linnule, et teda pole vaja karta. Saak kukkus fotograafi jalge ette. Selle asemel et teha inimesele nii tavapärane liigutus, ta tardus. Lind vaatas, lendas juurde, rabas oma saagi, läks üles puu otsa ja pärast seda enam ei kartnud,” jutustas Maran.

Teine asi, mis eluslooduse filmimise üpris keeruliseks teeb, on varustus.

“Meie tehniline arsenal on ju küllalt kohmakas, loodud üldjuhul inimeste suuruses filmimiseks. Mardikate, väiksemate ja kaugemate olevuste jaoks on tulnud kogu aeg midagi nuputada, kõiksugu metallikolu,” tõdes loodusemees. Viidates kahele enda leiutisele sellest vallast, mis muuseumis näituse külastajailegi on uudistamiseks välja pandud.

“See siin on ainulaadne riistapuu Saksa optilisest mehhanismist, mida kasutasin, kui tegin oma esimest filmi, diplomitööd sipelgate elust. Mul tekkis karjuv vajadus välja mõelda asju, millega oleks üldse võimalik filmida – sipelgas on ju nii tilluke. See on umbes nii, nagu keegi tahaks meid pildistada üheksakorruselise majaga,” selgitas Maran. “Nõks, mida varem eriti ei teatud, on see, et kui paned kaks objektiivi kokku, annavad need väga suure kujutise …”

Täpselt sellist telkigi, nagu Maran on filmimiseks kasutanud, maailmas teist ei leidu. Kujult meenutab see mesilase kärge kui üht looduslikult tugevamat konstruktsiooni. “Tulemus on see, et ta on suhteliselt kerge, transporditav, kokkupandav, siia mahub magamiskott ära ja on võimalik igas kaares filmida, sest igas küljes on hästi varjatud aknad ja vaatepilud,” iseloomustas Maran.

Näitusel telgis näha riistapuu on mehe sõnade järgi väga vana esimese telekaamera suur, kümnekordne objektiiv. “Filmis veel sel ajal ei tuntud selliseid, kui televisioon juba kasutas. Sain selle endale. Tulemuseks see, et sain teravustada, peale sõita, sujuva liikumise ruumis – niisuguseid kodinaid tuli kogu aeg välja mõelda,” rääkis filmimees.

Sellises telgis on Maran veetnud katkematult nädalaid. Öösel võib minna välja, juhul kui on tegemist lindudega. Aga loomade puhul peab inimene kaotama lõhnagi, häälest rääkimata. “Selleks on olemas spetsiaalsed inhibiitorid, mis võtavad lõhna ära. Või tuleb mõni looduslik lõhn, mis summutab inimliku, näiteks põdra või hundi hais,” rääkis Maran oma kogemustest.

Peale teadlaste ja erialakirjanduse on Marani parimad sõbrad ja kuldsed professorid ikka ja alati olnud metsavahid. “Eriti kui oli kolmandat-neljandat põlve metsavaht, võis ta sulle rääkida igast loomast, künkast, sündmusest, mis ses kohas käis. Ta oli sulle teejuht. Kui olid tema tarkuse omandanud, tuli panna sellele kõigele juurde inimlik, emotsionaalne mõõde. Film ei ole ju ainult dokument. Ma pean objekti nii palju jälgima, teadma juba enne, mida ta tegema hakkab, muutuma selleks loomaks, mõtlema ennast temaks,” märkis filmilooja.

Järeltulijaid näpuotsaga

Loodusfilm on keeruline valdkond, millest kinni haarata julgevad vähesed. 1990. aastail, kui Maran Tallinna ülikooli filmi- ja videoõppetooli juhatama läks, oli tal sisimas lootus, et ehk leiab mõne omasuguse.

“Aga see ei olnudki nii lihtne, sellepärast et peale ilusa ja vaimustava on märg, külm, nälg, ka puhtinimlik hirm on alguses. Kui oled juba kogenud, ei karda midagi, tead, et looduses on palju julgem kui suures linnas. Need, kes tahtsid – see lahtus esimeste kogemustega,” meenutas Maran.

“Inimesele ütled, et “seisa sinna, naerata ja räägi”. Aga looma loomulikus oleks kätte saada … Oi kui palju tuleb mõnda asja passida! See ei ole meeldiv. See on võimalik vaid juhul, kui see, mida näed, sind tõesti vaimustab.”

Mõni lootustandev ja perspektiivikas järeltulija Maranil siiski on. Nagu Joosep Matjus, kes õpetaja hinnangul lendab juba rahvusvahelisel tasandil. Või Mare Albri, kes praegu kasvatab oma lapsi, kuid Maran usub, et hakkab kunagi uuesti filmiga tegelema.

Film, mis vanameistril endal juba paar aastat käsil, räägib eestimaalaste pühadest paikadest hiitest.

“Hakkasin algul vaatama hiisi kui vanimaid kaitsealasid Eesti looduses, avastasin järjest rohkem ja praeguste andmete järgi on Eestis olnud umbes 800 hiit, üle 500 ohvrikivi ja 300–400 püha allikat. Rääkimata jõgedest, järvedest, hiieküladest, -taludest ja -saludest. See on eriline traditsioon, mis esivanematest jõudnud meieni välja,” kõneles Maran.

“Mind hakkas huvitama, mida nad seal nägid. Taipasin, et inimesed käivad praegugi hiies: leiad sealt lõngakesi ja raha on pandud ohvrikivi peale. Tähendab, see peab midagi erilist olema. Püüan näidata, mis veel olemas on. Kuskil on see sügavale juurdunud austus elu ees, mis on keerukam, kui oskad mõista, ja tihti tugevam, kui oled. Neil radadel ma käin praegu.”

Enn Säde, Pärnus sündinud filmitegija ja helirežissöör:

“Olen Rein Maraniga helimehena kaasa teinud 25 loodusfilmi, “Lindpriide” neli seeriat, muusikafilmi “Uksed”, mängufilmi “Värvilised unenäod”. Nii et üksjagu ja ikka veel räägime üksteisega.

Reinu juurde ei saanud ju kogu aeg, ta istus kevadel kaamera taha ja sügisel lõpetas. Nii et Reinule olin ma nagu dessantväelane. Kuid Reinu filmid päästsid mind, kui mul olid käsil muud väga ruineerivad filmid - kus sa nägid impeeriumi inimlikku lollust.

Kui maandusin Reinu juurde toonekurge lindistama, oli see hoopis teine maailm, teine aeg ja ruum, suhtumine. Minge ühe laiu peale ihuüksinda, telk nagu vihmamantel ümber ja istuge 12 tundi seal sees liikumatult, sest ümberringi on haned. Siis te näete imeasju. Näiteks seda, kuidas päike üle taeva veereb – mida te muidu tähele ei pane.”