/nginx/o/2016/12/06/6150543t1hbd53.jpg)
Eestisse jõudis telefon 1877. aasta lõpus. Selle aasta detsembris toimus Tartus Jaani kiriku juures mehaanik P. Schulze demonstreeritud, Siemensi poolt täiustatud Belli toruga telefonil esimene kõne. Esimene eestlane, kes sellel esitlusel telefoniga kõneles, oli J. V. Jannsen.
Olemasolevatel andmetel rajati esimesed telefoniühendused Eestis 1881. aastal: Port-Kunda ja Kunda mõisa vahel ning Viljandi kaupmehe ja suurtöösturi Rosenbergi kontori ja tema Viljandi järve ääres asunud tellisetehase ja auruveski vahel.
Pärnus lõi 1886. aastal esimese telefoniühenduse R. Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahel. Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmena tarvitati tsingitud raudtraati, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele.
Pärnumaal oli 1900. aastaks ehitatud juba niipalju eratelefoniühendusi, et tekkis vajadus liita need üksteisega keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar.
Telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24.
Ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Pärast tehniliste ja organisatsiooniliste takistuste ületamist avati Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui see avab riikliku telefonivõrgu.
Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega kirjutas tolleaegne eestikeelne ajakiri Linda number 36 aastal 1900 järgmist:
„Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega oldakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).
Pärnumaa kõnetraadivõrgu külge on aga selle vastu tubli tükk Läänemaad võetud. Nii on siis ühenduses 11 keskjaama. Need on: Tori (selle juurde käib Taali), Sindi (selle juurde käib Sindi vabrik, Reiu metsaülema maja ning Uulu ja Sindi mõis), Pärnu postijaam (selle juurde käib Sauga), Audru, Tõstamaa (selle juurde Pootsi), Varbla, Paatsalu, Koonga, Halliku (postijaam) ja Jädivere. Muidugi on keskjaamad üksteisega ühenduses, nii et nende kaudu igale poole kõnelda võib, kuhu ühendus ulatub. Vististi ühendatakse Hallikult traat ka Lellega, millel ju nüüd Rapla ja Vändraga ühendus on, nii et ka need kohad terve võrgu külge seotakse.”
1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga (Pernausche Zeitung nr 15, 1902). 1902. aastal võttis Pärnu telefoniühingu aastakoosolekust osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati muu hulgas panna läbi Pärnu jõe 12juhtmeline kaabel (PZ nr 15, 1902).
Kuna keskjaamu ja abonentliine ehitati kõikides maakondades ja maakonnalinnades, mis kõik omavahel ühendatud olid, tekkis kogu Eestis üsna tihe telefoniliinide võrk.
1919. aastal riigistas Eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul.
1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa: “Mõni päev tagasi avati Pärnu–Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik. Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.” 30ndate lõpul monteeriti nimetatud vaskühendusele esimene kõrgsageduslik tihendusaparatuur, millega Eesti telefonsides algas uus etapp.