Süütunne

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Oli aeg, kui laulsime, et maa tuleb täita lastega, ja räägiti, et iga laps on riigile tähtis. Nüüd palutakse suure südamega inimestel aidata lapsi, kelle vanematel pole võimalik oma esimesse klassi minevatele pisipõnnidele koolitarbeid, rõivaid, jalatseid osta. Need ei ole kindlasti asotsiaalide ega joodikute lapsed. Vanemad on tööta või elu hammasrataste vahele jäänud.

Kahju, et riik ei leia võimalust tõesti abi vajavaid lapsi aidata. Üle jõu elavaid riike tõttame kohe aitama, aga oma lapsed jäävad kahe silma vahele.

Hea, et toiduabi toimib. Andrus Ansip küll arvas, et pole mõtet, nagunii joovad vanemad abi maha. Ega ikka ole nii küll. Mingi osa võib-olla, aga enamik püüab meeleheitlikult toime tulla.

Suure südamega inimesi on Eestis palju ja au neile. Kui aga töötad, saad miinimumpalga või alla selle ja pere on toita. Ostad küll ainult allahinnatud söögikraami, kasutatud rõivaid, ent kommunaal- ja muud maksud on maksta. Ots otsaga kokku tulla on väga raske. Evelin Ilvese toidunautimine sellise toidusedeliga ei tule kõne allagi.

Pensionärid said aprillis 40 senti päevas juurde. Paljud abistavad oma piskust pensionist veel tööta laste peresid. Elad kuidagi ära, aga abistamiseks pole midagi. Kuidagi süütunne poeb hinge, et osa Eesti inimesi elab nii viletsalt, et ei saagi heategevusega tegelda, kuigi tahaks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles