Pärnu kirbuturg jäi, võrreldes Tallinna ja Tartu omaga, veidi vaeslapse ossa, kuna siin puudus konkreetne korraldaja. Nähes 19. mail, et isegi olematule reklaamile vaatamata on turg kohe esimesest päevast elujõuline, mõtlesin, et las rahvas ise teeb turgu.
Tartus oli eelmisel suvel paika pandud turu initsiatiivgrupp ja igal laupäeval hoidis keegi ettevõtmisel silma peal. Sel aastal haldas ja korraldas Tartu kirbuturgu MTÜ Emajõe Kirbuturg. Tallinnas töötas igal pühapäeval Kalevi keskstaadioni parklates kuus inimest – vähemaga ei saa läbi, sest tegu on väga suure turuga!
Sisuliselt tähendab kirbuturu tegemine nii autodega kui ilma kohale tulnud kauplejatele müügikohtade leidmist, turulistele võrdsete võimaluste loomist ja mõnikord kapriiside lahendamistki.
Pärnu kirbuturg erines sel aastal Tartu ja Tallinna omast veel selles mõttes, et puudus kohamaks. Tartuski polnud esimesel aastal kohatasu, aga kui inimesed päevas 11 tundi tööd teevad, turu toimimise probleemideta hoiavad ja õhtul territooriumi ära koristavad, tuleb neile maksta. Korraldaja kohalolek ja reeglite kehtestamine on vajalik ka selleks, et üheselt oleks mõistetav põhimõte: hulgikaup ja äriajamine ei kuulu kirbuturu tegevuste hulka.
Järgmisel suvel tuleks Pärnus kehtestada samad tingimused kui Tallinnas ja Tartus: müügipilet autoga kauplema tulnud inimesele maksab kaks eurot ja ilma autota euro.
Olen leidnud Pärnust sel suvel müüjate hulka kuulunud noormehe tuleva suve kirbuturgu korraldama. Tema esimene ülesanne on selle suve viimasel, 1. septembri turul silm peal hoida.
Kas ja kus hakkab kirbuturg tegutsema järgmisel suvel, selgub uuel aastal, kõik oleneb linnavalitsuse loast. Nagu lõppev suvi tõestas, on rahval taaskasutatavat kaupa tarvis nii müüa kui osta. Tänan pärnakaid väga, et tulite ideega kaasa ja tegite kirbuturust tõelise rahvaürituse!