Fitness’i-treener Raido Ilp elab sotsiaalselt

Pärnu spordihallis tegutseva klubi Fitlife (kunagine PlanetSport) juhataja Raido Ilpi (26) kodus oleval külmkapil on nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha. Seal on kirjas nii igapäevased asjad kui need, mis peavad olema tehtud aasta või kolme pärast. “See on nii hea tunne, kui mõni asi on tehtud ja selle saab nimekirjast maha tõmmata,” märgib ta. “Päeva lõpuks vastutad ikkagi ise oma asjade eest, ega keegi teine neid sinu eest ju ära tee.”

Mis on tehtud ja mis teoksil, teavad ainult Ilp ise, tema pere ja sõbrad, kes tal külas käinud. Kõva häälega mees oma eesmärke ei kuuluta.

Küll teeb Ilp kohe selgeks, et oma elukaaslase Kristi, aasta ja nelja kuu vanuse poja Gregory ning vanemate ja vennapere jaoks on tal alati aeg varutud. Ilma igasuguse plaanita. Sest pere on kõige tähtsam. “Võib-olla teenin kunagi miljon eurot, aga see on mõttetu, kui mu ümber ei ole mind inspireerivaid inimesi,” ütleb Ilp.

Sport ja äri köidavad

Ilpi teatakse rühmatreeningute instruktorina isegi Saaremaal, kus ta käib aeg-ajalt treeninguid andmas. Ometi ei olnud tal viis aastat tagasi teadlikku plaani hakata selle valdkonnaga tegelema.

“Koolis ma kõige tublim küll polnud ja spordigagi suuresti silma ei paistnud,” meenutab Pärnu Koidula gümnaasiumi lõpetanud Ilp. “Eks neid kordi ikka oli, kui sai kooli direktori või õppealajuhataja kabinetis istuda. Aga tore on see, et tänaval kohtudes mäletame üksteist ja usun, et meenutame hea sõnaga. Näiteks minuaegne õppealajuhataja astub mulle või astun mina talle praegugi tänaval ligi, teretame ja räägime elust-olust. See on mu jaoks oluline.”

Spordi avastas Ilp alles kümnendas klassis, sest murdeealisena oli kõik muu tema jaoks huvitavam.

“Olen proovinud võistlusspordi alasid, nagu näiteks ujumine ja sõudmine, aga ükski neist ei pannud mind niimoodi põlema, et tahaksin ainult seda konkreetset ala teha,” seletab Ilp. “Sain aru, et maailmas on nii palju alasid, mida kõike tahtnuks proovida. Õige võimaluse nende tegemiseks annab tervisesport. Ühele alale keskendumine tundus mulle üksluine, samas hindan tippsportlasi, kes seda teha suudavad.”

Samal ajal köitis noort meest hoopis spordi ümber käiv melu.

“Mind hakkas huvitama spordi äriline pool,” kinnitab ta. “Jalgpallivõistluse juures on ju nii palju nüansse. Mulle ei meeldi mängida jalgpalli tipptasemel, aga mind huvitab melu selle ümber. See on bisnis, kõik seal ümber toimuv on ju teadlikult tehtud ja see töötab.”

Huvi äri vastu viis Ilpi õppima esmalt Luua metsanduskooli puidukaubandust ja metsamajandust, edasi Tallinna tehnikaülikooli majandust.

“Olin gümnaasiumis bioloogiakallakuga klassis ja metsandus hakkas mind väga huvitama. Siis tegingi sellise valiku,” põhjendab Ilp. “Kui metsandus seostub pigem tööstusega, siis laiema silmaringi huvides otsisin kokkupuudet klienditeenindusega. Minu jaoks on oluline anda hea teeninduse kaudu inimestele midagi tagasi. Ühtpidi on tegu äriga, mis toob leiva lauale, teistpidi võimalus olla sotsiaalselt kasulik, suunates inimesi headele valikutele.”

Huvi äri, klienditeeninduse ja spordi vastu on teinud Ilpist nüüdseks Pärnu spordiklubi Fitlife ühe juhtfiguuri.

Edevus ajas treeneriks

Et temast sai LesMillsi rühmatreeningute instruktor, selles mängivad oma osa juhuste kokkusattumine ja pisut ka edevus.

“Töötasin Tervise Paradiisis, kui tekkis olukord, et sinna oli vaja uut rühmatreeningute instruktorit,” meenutab Ilp. “Pärnus puudus siis meessoost fitness’i-treener ja tunnetasin, et see võiks mulle sobida, sest BodyPump on ju maskuliinsem ala. Koolitusel sain kinnitust, et asi istub.”

Ilp juhendab peale selle BodyCombati ja spinningutrenne.

Kuigi mees paistab trennides välja enesekindel, on tal enda sõnade kohaselt siiani enne trenni väike esinemispabin sees.

“Kui sul on mitukümmend inimest trennis või mingil üritusel isegi sadu, on ikka väike ärevus enne sees, aga see on hea tunne,” märgib Ilp. “Iga trenn või show peab olema ettevalmistatud, see on hästi oluline. Kui mul on õhtul trenn, mõtlen sellele kogu päeva väga palju. Trenni minnes on mul paigas, millal teen pausi, millal mida räägin. Eeltöö peab olema tehtud. Võrdlen treeneritööd isegi natuke artistitööga.”

Kes vähegi rühmatreeningutes käinud, teab, et need trennid on üles ehitatud kindla kava järgi, mis vahetub mingi aja tagant. Treener näitab trennis kava grupi ees ette ja harjutajad teevad seda sobivate raskustega järele.

Ilpi kinnitusel peab treener tegema tööväliselt palju individuaalset tööd, et trenn õhtul ideaalselt õnnestuks.

“Kui tuleb uus kava, saan selle umbes nädalaga selgeks, teine nädal kulub, et oleksin valmis selle inimesteni viima,” kirjeldab Ilp. “Treenerid õpivad erinevalt, meil on videod ja õpikud, kes harjutab kodus, kes treeningsaalis.”

Treener peab olema vormis ja see eeldab keskmisest aktiivsemat elu.

“Et treeneritöös rohkem sees olla, olen võtnud lisakoolitusi. Läbisin esimese astme treenerikoolituse, silmaringi avardamiseks olen osalenud toitumisalastel koolitustel ja workshop’idel. Et annan võitluskunstidel põhinevat BodyCombatit, käisin MMA algkoolitusel, et võitleja tunnetust juurde saada. Ma ei ole võitluskunstidega kunagi tegelnud, küll saan võitleja olla tänu BodyCombatile.”

Trennide andmise kõrvalt käib Ilp jooksmas, rulluiskude ja rattaga sõitmas.

Suhtlemine on oluline

Nii nagu Ilpi jaoks on äärmiselt oluline ta pere, ei suuda mees elada laiema sotsiaalse suhtluseta.

“Minu jaoks on oluline koguda oma pere – vanemad ja venna pere – pühapäeval kokku, ema valmistab korraliku õhtusöögi, istume kõik lauas ja räägime, mis meil on nädala jooksul juhtunud,” räägib Ilp. “Niisama oluline on see, kuidas läheb naabritel. Olen ühiskondlikult aktiivne. Et elan kortermajas, olen hakanud huvi tundma ühistu tegemiste vastu ja üritan olla seal nõu ja jõuga abiks. See on minu jaoks sotsiaalne projekt, millega tasakaalustan end.”

Ilpi arvates on väga oluline leida elus tasakaal, sest vastasel juhul on inimesel oht elus läbi põleda.

“Loomulikult peab tööd tegema, sest raha on oluline – selle eest ju ostame asju,” nendib Ilp. “Aga pereväärtused on ka väga olulised. Kogu sotsiaalvõrgustik – pere ja sõbrad – annab mulle tohutult energiat. Tänu sellele jõuan rohkem.”

Ilp loodab, et tema pojastki kasvab ühiskondlikult aktiivne inimene.

“Mul ei ole olnud kogemust isana, aga oleme Gregoryt palju sotsialiseerinud, teda igale poole kaasa võtnud,” räägib Ilp. “Minu arvates annab see palju ja ta on hästi arenenud. Ta tahab olla suhtleja. Muidugi teeb laps ise tulevikus omad valikud, meie saame teda ainult suunata. Aga minu eesmärk on talle õpetada ärilist mõtlemist ja seda, et trennitegemine ning liikumine on osa elurütmist. See annab võimaluse elada pikalt ja õnnelikult täisväärtuslikku elu.”