Pärnu bussiliikluse reformi järel: haiglasse pääsemiseks tasub uurida sõiduplaani

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Ants Liigus

Pärnu Postimehes ilmus 29. märtsil ülevaade meie ajakirjanike korraldatud eksperimendist Pärnu bussiliikluse reformi eel. Nüüd, reformi järel tegid ajakirjanikud uue eksperimendi.

Vana-Saugast bussipeatust otsides

Karin Klaus

Uus- ja Vana-Sauga tänava vahelisel alal käis kevadise eksperimendi ajal tänavaremont. Ikka veel käib! Sellepärast püüdsin eksperimendieelsel õhtul aru saada, kus bussid üldse peatuvad, sest olen kogu suve vaid jalgrattaga liigelnud.

Uus-Sauga tänaval asuvas Puiestee peatuses, kust kevadel bussile läksin, olid küll sõiduplaanid ja peatuste läbimise kellaajad kenasti üleval, kuid tänav ise üles küntud ja liikluseks osaliselt suletud. Info selle kohta, kuhu peatus üle on viidud, puudus.

Uurisin sõiduplaani virtuaalsel kujul internetis ja paberi pealt bussipeatustes, küsisin isegi peatuses bussi ootavate inimeste käest, kas olen ikka asjadest õigesti aru saanud.

Internetis oleva info järgi läheb siitkandist linna poole tunnis kolm bussi: 5, 6 ja 13. Kõik peaksid startima Vana-Sauga peatusest, sama ütles kirjake ajutises peatuses Kitse tänaval. Paraku ei leidnud ma Vana-Sauga peatusest sõiduplaani kusagilt ja bussipeatuse märgil oli peatuse nimigi sinise värviga üle võõbatud.

Katsepäeva hommikul sättisin end igaks juhuks üsna varakult peatusse ja avastasin lõpuks sõiduplaanigi. Tükk maad eemal seisvale pakendikonteinerile kleebitult. Kell 9.06 väljuv 13 viinuks mu ümberistumiseta umbes 12 minutiga haigla juurde. Minul oli selle bussini liiga palju aega, sellepärast sõitsin kell 8.39 väljuva bussiga number 6 Tallinna maanteele, seal astusin kell 9.03 14 peale ja olin kell 9.15 haigla juures. Kahe bussi vahele jäi ligi 20 minutit ooteaega, mille vältel jõudis päris vilu hakata, aga oma viga, et liiga vara kodunt välja tulin ja number 13 bussiga ei sõitnud.

Härmast 21 minutiga

Kaupo Meiel

Kehastudes taas Euroopa haigeks meheks nagu märtsikuus, algas mu teekond Pärnu haiglas pakutavate imetabaste meditsiiniliste protseduuride juurde Härma bussipeatusest.

Võrreldes vana korraga, on Härmat ja sealt Sauga poole jäävaid peatusi läbivaid busse tublisti juurde tulnud. Eriti nigel oli varem olukord pühapäeviti, kui vaid kord tunnis number 19 sealt läbi vuras, aga nüüd saab iga päev õhtuni kesklinna ja vajadusel kaugemalegi tunnis kolme bussiga. Sõidavad vana hea 19, pikema graafikuga 18 ja uudne 11.

Haiglasse pidi jõudma kella 9.30ks ja kõige mõttekam tunduski kasutada number 11 bussi, mis Härmast väljus täpselt vastavalt graafikule kell 8.59 (siin ja edaspidi pardaajad). Buss oli rahvast peaaegu täis, ilmselt seetõttu, et tuli Sauga alevikust.

Täpselt nagu ette nähtud, kell 9.03 laekus number 11 Tallinna maantee peatusesse 2 ja sealt sai isegi haige inimene vähese vaeva ja kolme minutiga end Jannseni tänava bussipeatusesse vedida.

Haiglasse ja Tammistesse viivat bussi number 13 oli ootekoja ja pingita peatuses ootamas tubli kaheksa inimest. Bussipeatuse tähisele oli kirjutatud “Tallinna maantee. Saabuvad autobussid”.

Tõika, et peatusest saab ka teatavale linnabussile, küll märgitud ei olnud, aga igavikuline sõnum, et autobussid saabuvad, mõjus julgustavalt. Tähelepanelikul vaatlemisel õnnestus peatuse tähise posti küljest avastada paberile prinditud teave number 13 väljumise kohta, mis, nagu peagi selgus, vastas punktipealt tõele. 13 jõudis Tallinna maanteele kell 9.10 ja sealt Haigla peatusse kell 9.20.

Võrreldes märtsi ja varasema bussikorraldusega, on minu marsruudil liikumine tublisti parem. Märtsis pidi Härmas bussile minema juba kell 8.40, ümberistumiseks ületama Tallinna maantee ristmiku ja sealt sai järgmise bussiga haiglasse kell 9.09.

Kevadel kulus Härmast haiglasse jõudmisele pool tundi, millest 15 minutit pidi järgmist bussi oodates aega surnuks lööma. Nüüd kulus koos ümberistumisega 21 minutit. Startida võis hiljem, oodata tuli vähem ja pärale jõudis mõistlikuma ajavaruga (kümme minutit varasema 20 minuti asemel).

Aeg on raha ja nii jäin vähemalt kümne ühikuga plussi. Kui arvestada täpsemat sihtpunkti jõudmist, siis suisa 20ga. Härma ja Lõo kandi rahvale on selle katsesõidu näitel bussiliiklus ümberkorralduse järel tublisti paremaks muutunud.

Paikuselt

Tõnu Kann

Kehaliselt tervena otsustasin Papiniidust Pärnu haiglasse sõidu muuta väikseseks seikluseks, uurides linnaliine absoluutselt mitte tundva inimesena Pärnu bussigraafikuid alles Papiniidu peatuses, kuhu jõudsin Paikuselt maakonnabussiga number 40. Kell näitas viis minutit enne üheksat.

Bussipeatuse Papiniidu tänava ääres leidsin kiiresti, sest see asus endistviisi seal, kus mäletasin selle olevat. Linnavõim ei olnud reformi käigus bussiputkat mujale tõstnud, ehkki võimatuks ma seda ei pidanud.

Peatuses üllatusin taaskord rõõmsalt: Pärnu kirutud ja nüüd muudetud ja selle järel veel enam kirutud linnabussigraafik oli värviliselt ja must valgel bussiootekoja seinal minusuguseid ootamas. Värviliselt oli trükitud linnaliinide kaart ja mustvalgelt peatusesse saabuvad bussid just õiges järjekorras: kellaaeg, liini number ja lõpus marsruut.

Alla kümne sekundiga sain teada, et oodata tuleb bussi number 17 ja see jõuab peatusesse veerand tunni pärast, kell 9.10.

Kaheksa minutit ooteajast kulutasin, et käia üle tee Säästumarketis, ja kaks minutit, et tuupida pähe kõik päeva jooksul avanevad võimalused, kuidas Papiniidust Haigla peatusse sõita. Varahommikust hilisõhtuni sain kokku 26 kellaaega nelja bussiga.

On seda palju või vähe?

Arvestades, et bussipeatus asub lagedal väljal (ühel pool on Kaubamajaka parkla ja teisel pool mitme sõidureaga tänav, ei ainsatki elamut), on seda tublisti rohkem kui peateedest eemale jäävas mis tahes Eesti külakeses poodi, kooli või naaberkülla liinibussiga sõitmise variante.

Maist haiglasse kiiremini kui taksoga

Raido Keskküla

Märtsikuises bussisõidueksperimendis osalenud kolleeg Urmas Hännile kirjutatu, et Mai elurajoonis haigeks jääda on suisa lust ja rõõm, kehtib ka pärast juulikuist bussiliikluse reformi.

Mai tänaval koduuksest väljumisest haiglasse jõudmiseni kulub vaid kümmekond minutit.

Maist Ristiku tänaval asuvasse haiglasse sõiduks on mõistlik valida buss, mis läheb üle Papiniidu silla. See on lühim tee nii enne kui pärast bussireformi.

Et kella 9.30ks haiglas olla, astusin koduuksest välja 9.05. Mai kino juurde bussipeatusse jalutamine pole ajalises mõttes üldse kõneväärt. Liini number 17 buss väljus peatusest graafiku järgi 9.08 ja seitsme minuti pärast olin õnnelikult Haigla peatuses. Vaevalt taksoga kiiremini saaks.

Rõõmsaks tegi meele seegi, kui Papiniidu peatuses tuli bussi peale samas eksperimendis osalenud ja Paikuselt teed alustanud kolleeg Tõnu Kann: seltsis segasem.

Kuna ma muude busside sõiduaegu ei vaevunud enne uurima, hämmastas fakt, et Kino Mai peatuses kohtuvad samal ajal liinide 14 ja 17 bussid, mis mõlemad haiglasse viivad. Number 14 küll pikema ringiga läbi kesklinna.

Hoolikam tuleb olla, kui Vana turu lähedale perearstikeskusesse sõita. Kõik Mai tänavat pidi sõitvad bussid jõuavad küll kesklinna, aga osa neist Tammsaare tänava kaudu – see marsruut perearstikeskusesse jõudmiseks ei sobi. Eelistada tuleks mööda Karjat sõitvaid busse.

Vana-Pärnust 20 minutiga

Joel Kukk

Vanapärnakatele, kes peavad poole kümneks haiglasse jõudma, pole uute bussigraafikute kehtestamisega midagi muutunud. Endiselt on kõige mugavam kasutada busse number 10 ja 13.

Minut enne täistundi Vana-Pärnu lõpust väljunud ühissõidukit tuli Emajõe peatuses oodata napp kaks minutit. Jõudsime kunagise töökaaslasega Vikero päevilt, keda ma polnud aastaid näinud, meenutada põgusalt aegu, kui rohi oli rohelisem ja taevas sinisem, elu muretum ja naised kaunimad. Kellaseier oli kiiresti tiksunud 9.01 peale ja koos tosinapealise reisiseltskonnaga astusime ette vuranud bussi.

Juba kaks minutit hiljem tuli vana kolleegiga hüvasti jätta, et Jaani peatuses ümber istuda. Ihuüksi number 13 bussi oodates kerkisid mul silme ette selle paiga pildid noorusajast. Siinsamas selja taga oli Proletari nime kandnud masinatehase tsehhi klubi, kus ümbruskonna rahvas läinud sajandi 50ndatel õhtuti tillukese ekraaniga televiisorit vaatamas käis.

Piimakombinaadiga olid mul ja klassikaaslastel keskkooli päevilt eriti head suhted, sest peale üldise hariduse andmise koolitati meid kord nädalas piimanduse spetsialistideks. Suur osa teooriast läks ühest kõrvast sisse ja tuli teisest välja, aga praktikasse suhtusime täie tõsidusega. Me võisime igal reedel jäätist kõriauguni süüa ja nii tegimegi. See pidu kestis kolm aastat, kuid toonane ametikoolitus kandis üsna niru vilja: meie klassi 20 õpilasest läks piimandust edasi õppima vaid kaks tüdrukut.

9.06 võtsin koha sisse pooltühjana ette jõudnud bussi. Järgmises peatuses liitus reisiseltskonnaga kolleeg Kaupo ja kell 9.20 astusime haigla juures bussist välja. Arstikabinetti jõudmiseks jäi täpselt kümme minutit.

Pimekohting bussiga

Asso Puidet

Eesmärgiga jõuda kella 9.30ks Pärnu haiglasse sättisin ennast kella 8.45 Veeparadiisi peatusesse. Teadmata, mis number, kell ja kas sealt üldse bussid Pärnu haigla juurde sõidavad.

Sendid higisesse pihku surutud, peatusele lähenedes nägin läbi bussiootekoja klaasseinte juba eemalt, et seal ei oota ühtki inimest. Ja see ei ole hea märk. Nagu karta võis, olingi napilt maha jäänud bussist number 8, mis oleks mind eesmärgile viinud. Busside sõidugraafikut, peatuse läbimisaega ja marsruudikaarti omavahel võrreldes jõudsin oletuseni, et mulle vist sobib ka number 17, mis peaks peatusesse jõudma nelja minuti pärast.

Jõudiski. Kallasin sendid bussijuhijuhile pihku. “Kas euro?” küsis juht mulle sügavalt silma vaadates. “Euro,” kinnitasin. Sohver ohkas, proovis mündipudinaid üle lugeda, puistas neist osa sülle ja loobus. “Ju siis on,” leppis ta ja ulatas mulle pileti. Peatus hiljem pidin sellega juba kontrolörile, kes naeratades ootas, kuni taskutes tuulasin, oma sõiduõigust tõestama.

Ebameeldiva üllatusena kestis sõit vähem, kui olin arvanud. Ei saanud ma ühe hooga haiglasse nagu varem. Väljuda tuli “Tallinna maantee” peatuses, millest uue korra järgi on saanud lõpp-peatus. “Kohe tuleb 14 ja see läheb haigla juurde,” selgitas bussijuht murelikule mammile, kes kohe kuidagi ei tahtnud bussist väljuda. Peatuseski oli inimesi, kes iga kord, kui mõni buss peatus, läbi avatud ukse juhtidega marsruudi üle mõtteid vahetasid. Nii et segadust on endiselt omajagu.

Aga visadus ja kannatlik meel viib sihile. Mõni minut pealt üheksat tuligi number 14, millega kell 9.15 ehk pool tundi pärast Veeparadiisi peatusesse jõudmist Haigla peatuses olin.

Raekülast Hirve peatusest

IIra Igasta

Raekülast Ristikusse ehk haigla juurde sõitmiseks on nüüd lausa kaks võimalust: sõita kolm korda tunnis käiva 14. liini bussiga ja teha läbi linnaekskursioon või sättida arstiläiku bussi number 4 järgi, mis põrutab haiglasse otse üle Papiniidu silla.

Et meie eksperimendi ülesanne on jõuda arsti vastuvõtule kella poole kümneks, otsustan pärast sõidugraafikutega tutvumist siiski lühema tee kasuks.

Täistunnil Metsamajandist väljuva 14ga ma enam õigeks ajaks tohtri ukse taha ei jõua. Paras oleks sõita 14ga, mis läbib Hirve peatust 8.40, ja sõita läbi kesklinna ja Rääma ning olla umbes poole tunni pärast Haigla peatuses. Aga kuna otsebuss väljub Hirve peatusest kell 8.36, siis leian, et bussis istumise asemel võin ma oma vastuvõtuni jäävat aega meeldivamalt pigem haiglas kas kohvi juues või lehte lugedes veeta, selle asemel et umbses bussis istuda.

Niisiis, nagu sõiduplaanis lubatud, peatub number 4 kell 8.36 Hirve peatuses ja 12 minutit hiljem ehk kell 8.48 avab buss Haigla peatuses uksed.

Kiire ja mõnus. Kui omatahtsi arstiaega vähegi valida saab, tasub Raeküla rahval tohtrilkäigu number täistunni ümber sättida. Ja kui haigemajas toimetamist vähem, võib juhtuda, et tunnipiletiga jõuad veel koju tagasigi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles