Ilma ennustamisest pääsukeste järgi

Eestis pesitseb kolm pääsukeseliiki: meie rahvuslind suitsupääsuke, räästapääsuke ja kaldapääsuke. Vanasti räägiti, et algul olid pääsukesed valged linnud, kes saadeti inimese juurde paradiisist. Arvati, et suitsupääsuke on teeninud neitsi Maarja juures, näpanud sealt musta siidniiti ja käärid, mida nüüd kaasas kannab.

Suitsupääsukese saba on sügavalt lõhestatud. Pääsukeseliikidest on ta kõige pikem. Pesa ehitab sagedamini laudatala külge savist ja mudast. Eestisse saabub ta tihtilugu juba aprilli keskpaiku, mis on teistest pääsukeseliikidest varem. Tema pesitsemine on seotud inimasustusega ja sellepärast inimesed märkavad teda kõige rohkem. Suitsupääsukese laul on sädistus nagu midli-madli-kudli-kadli ja see lõpeb prr-prr. Kõik pääsukesed hauduvad umbes kaks nädalat ja pojad lahkuvad pesast kolme nädala vanuselt.

Selle aasta teise pesakonna pojad peaksid pesast lahkuma hiljemalt 10. septembri paiku. Ennustan selle järgi, et tuleb ilus ja soe sügis. Enne äralendu peavad pojad toituma ja mõne nädala jooksul lendamise selgeks saama. Tavaliselt lendavad nad ära Lõuna-Aafrikasse septembris, harva oktoobris.

Tänavu pakub nii mõnigi loodusvaatleja, et oodata on vananaistesuve ilusate soojade ilmadega.

See väljend võeti esmalt kasutusele Saksamaal, kus sooja sügise algust nimetati “altweibersommeriks”. Venemaal kutsutakse seda “babie letoks “, Soomes “ruska aikaks”. Põhja-Ameerikas on see indiaanisuvi.

Kesk-Venemaal oli komme suve tagasitulekut tähistada kindla kuupäevaga, milleks oli 14. september. Meie geofüüsiku Heino Toominga arvates tähendas see seda, et vanematel naistel tuli ära teha ripakile jäänud põllutööd.