4. septembril avaldas Pärnu Postimees (edaspidi PP) Jane Metsa artikli „Jälle algasb kõik, algab uuesti..:“, mille põhisisuks oli inimeste teavitamine tõsiasjast, et koolivõrku plaanitakse taaskord muuta. Sellele artiklile järgnes teinegi, milles plaanitavad muudatused järg-järgult välja olid toodud.
Olgu siis see kiri nende kahe artikli vastukajaks. Antud kirjal pole plaani välja tuua, miks üks või teine kool peaks jääma või kaduma, pealegi poleks autorgi erapooletu: olen ise ühe kaduva gümnaasiumi vilistlane. Seega olgu selle kirjatüki eesmärgiks pigem küsimusi esitada.
Soovin alljärgnevalt tuua välja paar argumenti, mille põhjal leian, et kahjuks on Pärnu Linnavalitsus koos haridusosakonnaga taaskord ämbri leidnud, millesse astuda.
Esiteks: milleks kõik see salatsemine? Kas kardetakse vihaste linnakodanike rünnakuid ning salaja, kattevarjus on ebapopulaarseid otsuseid teha kergem? On mõistetav, et karme ning ebameeldivaid otsuseid tulebki teha, sellest sõltubki arenguline protsess, ent palun Pärnu Linnavalitsusel üles näidata suuremat julgust oma inimestega suhtlemisel. Võib-olla ei oleks linnakodanikud niivõrd uutele otsustele vastumeelt, kui kogu otsustusprotsessi kaasataks rohkem infotulva. Veelgi enam: kallis linnavalitsus, mõtlemisviis „pärast mind tulgu või veeuputus“ peab kahjuks lõppema, kui te soovite, et teil veel oleks valijaid ning inimesi, kes tõepoolest teie linnas elaksid. Ajalugu on näidanud, et ka kuningaid kukutatakse ning veeuputustki kui sellist kipub Pärnu linnas ikka esinema, ei maksa arvata, et valijapaber on kui kuldne pilet, mis tagab õndsa ning probleemidevaba elu järgmiseks valimistevabaks perioodiks.
Teiseks: demokraatia alustalaks ongi probleemide ning ebameeldivate teema üle arutamine, mitte nende peitmine ega „kiire, vaikne, keegi ei tea ega kuule“ lahendamine. Selline teguviis meenutab minevikku, mil inimeste eest „ära otsustamine“ ning „asjade ajamine“ oli loomulik teguviis – sedasama minevikku, millest me suure laulu ning inimkätest ketiga vabanesime ja mille põhifooni taustal nüüd riikides, kus nii hästi ei läinud, demokraatia alustalasid üles proovime lüüa.
Kolmandaks: pealesurutud valik tekitab alati pahameelt ning paksu verd. Halbade uudiste serveerimiseks on olemas omad viisid ning kahjuks peab nentima, et linnavalitsuse ametnikel oleks vaja kiirkoolitust, kuidas inimestega suhelda. Ajalugu kipub korduma: ka enne Niidupargi Gümnaasiumi sulgemist ei toimunud linnaisade ning linnarahva vahel suhtlust, mis tipnes verivärskelt remonditud kooli sulgemise ning õpilasrahva lennutamisega üle terve linna (asjaolu, mida siiani mõrult meenutatakse). Rohkem ettenägelikkust, kallis bürgermeister ning jüngrid: on kahju näha, kuidas kulutatakse linna raha uute koolide (klassikaline gümnaasium) loomisele ning ümberkorraldamisele, et siis kahe-kolme aasta pärast need koolid uuesti põhikooliks muuta.
Kuigi seekord pole küsimuse all terve kooli, vaid erinevate gümnaasiumiosade muutmine, on siiski põhjust aruteluks.
Esiteks: miks on otsustatud terve linna (siinkohal tuletan meelde, et Pärnu on tõepoolest veel linn ning mitte alev või maakond) hariduselu koondada ühte punkti? Tähenärijad võivad ju öelda, et põhikoolid jäävad näiteks Ülejõe linnaossa alles aga siinjuures soovitan meelde tuletada, et Audru valda jääb varsti alles vaid põhikool, sama kehtib ka Sauga valla kohta. Seega „toodab“ kaks Pärnuga piirnevat valda ning terve Ülejõe linnaosa õpilasi, kellest pooled võiksid arvuliselt gümnaasiumi astuda.
Tsiteerin minister Aaviksood: “Gümnaasiumihariduse lahutamisel kohustuslikust põhiharidusest on veel üks eesmärk – kutseharidusele väärilise koha kindlustamine” (Postimees, 7.september 2012).
Kas antud juhul ongi tegu sunnikorras inimeste kutseõppekeskusesse suunamisega, sest gümnaasiumisse pole ei Ülejõe, Rääma, Audru, Sauga ega Vana-Pärnu õpilastel lihtsalt kohta ette nähtud? Loomulikult on Eestil oskustöölisi juurde vaja, ent selle juurdetekitamine ei saa olla sundprotsess, kus koole liidetakse ning lahutatakse, vaid järjepideva arutelu ning reaalsete statistiliste graafikute ning andmete koostöö. Aaviksoo ütleb lisakski, et, „kutseharidus ei tohi olla ega olegi valik parema (loe: gümnaasiumiastme) puudumisel, vaid igale põhikoolilõpetajale gümnaasiumiga võrdväärne valik“. Just nimetatud valikuvabadus on oluline, mitte linnavalitsuse mahhinatsioonid statistika ning hoonete läbilaskvuse mõõtmisel.
Teiseks: milliseks kombinaadiks tahetakse Koidula gümnaasiumi luua? Ajal, mil arutletakse selle üle, kuidas ja mismoodi muuta Eesti haridussüsteemi lapsesõbralikumaks, panna rohkem rõhku loovusele kui tuupimisele loob Eesti suuruselt neljas linn mammutkooli, kus võiks gümnaasiumiastmesse korraga võtta 7 paralleelklassi õpilasi. Kahtlemata on Koidula kool meie kodukootud Treffner või Gustav Adolf, mille üle uhkust tunda (ikkagi oma!), ent jätkem ka teistele, vähem andekatele võimalus gümnaasiumi minna. Asjaolu, et meie linnas eksisteerivad ka erakoolid, mis raha eest haridust pakuvad, on suurepärane, ent võtta seda kui reaalset ning arvestatavat alternatiivi kohaliku omavalitsuse raha peal oleva gümnaasiumi asemel on absurd. Samal põhjusel on Eestis olemas eraülikoolid, ent keegi ei tuleks ju mõttele panna kinni Tartu Ülikooli Pärnu osakonda, kuna Mainor on ju Pärnus olemas, mida muud meil veel vaja?
Kolmandaks: linnaametnikele vaid arvude ning statistikana esinevate numeratsioonide taustal on reaalsed inimesed, kes kahjuks ei kuulu linnavalitsusse, ent kelle igapäevast elu sealsed otsused üsna karmilt mõjutavad. Just see põhjus, asjaolu, et linnaametnikud ei otsusta vaid iseenda eest vaid ka kõigi teiste inimeste huvide eest on põhjus, miks antud küsimust – koolivõrgu uuendamist – tuleks rohkem käsitleda, rohkem arutleda ning kindlasti rohkem kaaluda. Muidu tuleb meil jälle viie aasta pärast uudis, kus rahvast teavitatakse „Avatakse uus gümnaasium, rahva suure vajaduse ning nõudluse tõttu....“.