Endla hoiab end trendidega kursis

Teatri juht Ain Roost ja dramaturg ning kunstilise juhi kohusetäitja Triinu Ojalo räägivad uuslavastustest, mida hooaeg teatrisõpradele pakub, ja investeeringutest, mida kodulinna teater konkurentsis püsimiseks vajab.

Milliseid lavastusi ja üllatusi algav hooaeg teatrisse toob?

Ojalo: Algaval sügishooajal on Endlas tulekul neli lavastust, mis kõik peaksid tooma täiendust repertuaari üldpilti. Juhindume uuslavastuste valikul jätkuvalt sellest, et repertuaar oleks mitmekülgne nii vormilt kui sisult.

Hooaja esimene lavastus on Jane Austeni aegumatu romantiline komöödia „Uhkus ja eelarvamus“. Lavastus võimaldab siseneda 19. sajandi alguse Inglismaa kommete ja tavade maailma, paneb mõtlema, kui vähe vabadust oli toona tänapäeval kõige isiklikumaks peetavates valikutes.

Oktoobris tuleb Endlas välja Ervin Õunapuu autorilavastus. See on väga ajakohane lavastus, mis võiks intrigeerida teatrivaatajaid, kes tunnevad huvi tänapäeva maailma eri paikade vastuoluliste uskumuste vastu. Samal ajal näidates, et puhas inimloomus on igal pool sama.

Novembris toob Enn Keerd lavale Luigi Pirandello „Heinrich IV“, mis osutab sellele, kui õhkõrn on piir hulluse, illusioonide ja tõe vahel, ning teinekord on enam kui keeruline nende kahe vahel vahet teha.

Lastele tuleb detsembris eriti põnev projekt: Andres Noormets paneb Donald Bisseti lastelugudest kokku lavastuse „Tiiger, Tiiger“ kahes formaadis: Küünis koolieelikutest mudilastele ja suures saalis kooliealistele. Algmaterjal on sama, näitlejad on samad, ent nii visuaalne teostus kui näitlejate tegutsemine arvestab kindlat sihtgruppi.

Kui keeruline see valimise töö on? Mingil määral on ju kõik Eesti teatrid omavahel konkurendid, kes püüavad publikut köita ja pingutavad selle nimel.

Ojalo: Ühe suure teatri repertuaari koostamine on nagu keerulise pusle kokkupanek, mis sõltub paljudest faktoritest: alates sellest, millist žanri oleks repertuaari täiendamiseks vaja, kuni finantsilise ja inimressursini. Seetõttu on valiku tegemisel tihti teatavad piirid. Ent loomulikult ei takista see hea tahtmise juures ükskõik millist materjali lavale tuua, kas või 100 tegelase ja tegevuspaigaga romaani, tuleb vaid leidlik olla.

Kuna Eesti teatrimaastik on nii väike, ollakse üldjuhul üksteise tegemistest teadlikud ja väga harva juhtub seda, et mitme teatri repertuaari satub sama näidend. Enamasti kehtib põhimõte „Kes ees, see mees“. Seetõttu on oluline ennast maailmadramaturgia ja -teatri trendidega pidevalt kursis hoida.

Mitu praegu repertuaaris olevat lavastust võlgneb oma Endla lavaelu juhusele: kas on neid nähtud mõnel festivalil või avastatud internetist. Oleme pannud varasemast suurema rõhu hea draama leidmisele, unustamata avangardlikku, eksperimentaalset, meelelahutust.

Hiljuti avaldas Endla läinud hooaja publikunumbrid, mis näitasid tunamullusega võrreldes märgatavat tõusu. Järelikult on valikud ja otsused olnud õiged?

Roost: Publiku huvi teatri vastu sõltub suurel määral sellest, mida ja kuidas mängime. Praegu oleme valinud sellise repertuaari, mis huvitaks eri maitsega teatrikülastajaid. Seda, kas otsused on õiged olnud, näitab vaatajate huvi ja sellest tulenev teatri rahaline seis. Tähtis on, et mõlemad, nii pileti ostja kui müüja, tunneksid rõõmu, mitte häbi. Selles väljendubki valikute õigsus.

Publiku rahakoti suurusel on meie eksisteerimisel oluline osa. Teatri eelarve koosneb 50 protsenti riigitoetusest ja 50 protsenti omateenitust, millest pea kolm neljandikku annab piletitulu.

Millal Endlas taas peakunstniku ja -näitejuhi ametikohad täidetakse? Suvel kuulutasite välja konkursi mõlema leidmiseks.

Roost: Peakunstniku osas pole me veel otsust langetanud. Ühe vooru läbib veel kolm inimest, kelle seast siis valime. Loomejuhi osas jõudsime otsusele, et ei võta sellelt konkursilt kedagi.

Teatri loomingulist juhtimist võib korraldada mitmeti. Traditsiooniliselt on Eesti teatritel pealavastaja või -näitejuht. On ka võimalus, et teatrit juhib loomejuht: inimene, kes ise ei lavasta, küll aga valib teatri lähituleviku loomingulise suuna ja repertuaari. Ta planeerib ja koordineerib loometrupi koosseisu, koormusi ja arengut.

Mõnes Euroopa teatris on loominguliste sihtide seadmiseks ellu kutsutud loominguline ühisjuhtimine ehk toimib nii-öelda kollegiaalne juhtimine, kus väike grupp inimesi teeb otsuseid ja võtab vastutuse.

Meil on praegu selline ajalooline võimalus, kus saaksime neid juhtimisvõtteid rakendada, katsetada. Lõpliku otsuse teeme siis, kui oleme teatri loomenõukoguga teema plussid-miinused põhjalikult läbi kaalunud.

Endla trupiga liitub üle mitme aasta taas Katrin Valkna. Kas muudatusi on veel?

Roost: Trupp vajab noori näitlejaid. Sellest, kes ja millal trupiga liitub, on veel vara rääkida.

Kuidas on mõjutanud teatrit sihtasutuseks muutumine selle aasta alguses?

Roost: Juhtimisstruktuur on muutunud. Sihtasutuse kõrgemal seisev organ on viieliikmeline nõukogu, mille on kokku pannud asutajad. Igapäevast tööd korraldab juhatus. Meil on asutajate otsusel juhatuses üks liige: teatrijuht.

Kuna sihtasutuse asutajate hulgas on Pärnu linn ja Paikuse vald, siis loodame, et side kohaliku kogukonnaga tiheneb. Loodan, et omavalitsuste rahaliste võimaluste paranemisel muutub vastastikune toetuski tõhusamaks. Senine koostöö on teatri poolt vaadatuna positiivne.

Eraõigusliku sihtasutuse suurim võimalus on ise otsustada nii oma tegevuse kui vara väärtuse ja vajalikkuse üle. Aga ka suurem vastutus.

Endla sai äsja uue teatribussi külalisetenduste andmiseks. Peagi on riik lubanud saastekvoodi müügi toel vahetada mitmes teatris välja valguspargi. Kas selliseid valdkondi, mis hädasti suurt raha vajaksid, on veel?

Roost: Uus teatribuss on juba esimesed sõidud teinud ja väga hästi vastu võetud, valgusseadmed on samuti kohale jõudnud ning paigaldamisel. Endlas ei vahetata siiski välja kogu valgusparki, vaid osa seadmeid asendatakse energiasäästlikumatega.

Need olid väga vajalikud ja asjakohased investeeringud, aga mitu olulist valdkonda ootab rahasüsti juba ammu.

Suurim vajadus on rekonstrueerida lavamehaanikaseadmed, mis koosnevad pöördlavast, tõstukitest, stangedest, valgussildadest ja nende juhtimissüsteemist.

Suure lava mehaanikaseadmed pärinevad enamikus aastast 1967 ja on läbi raskuste töös hoitud. Tehniliselt nüüdisaegseid lavastusi nendega luua on väljakutse.

Väljavahetamist vajaks meie väikese saali istmesüsteem, mis olnud kasutuses juba üle kümne aasta, ei võimalda kiireid lavavahetusi ja ilmutab väsimuse märke.

Teatris on palju selliseid seadmeid, mis lavastused nähtavaks-kuuldavaks teevad, ja neid tuleb pidevalt uuendada-täiendada, ajaga kaasas käia. Pean silmas valgus-, heli- ja videoseadmeid.

Samal ajal tuleb jälgida teatri töökodade tehnilist varustatust, et kõik vajalik oleks olemas ja lavakujundused saaksid sündida kunstnike kavandite järgi. Rääkimata maja välisilmest, mis kindlasti vajab värskenduskuuri.

Selles mõttes ei saa teater kunagi päris valmis.