Alates 2006. aastast on Afganistanist käinud läbi sadu Eesti kaitseväelasi. Parematest parimaid mehi ja naisi, kes oma julguse, raudse tahte ja distsipliiniga on liitlastele jätnud unustamatu mulje. Nagu on Eesti rahvale unustamatud need üheksa noort meest, kes jätsid sinna oma elu.

Praegu Afganistanis opereeriva Estcoy-14 koosseisus teenib kaheksa Pärnumaal sirgunud meest. Neist viis leidsid aega pajatada sealsest elust. Ilust ja valust.

Pärnu Postimehe küsimustele vastavad Estcoy-14 ülem major Eero Aija, Estcoy-14 vanemveebel Gerd Killing, soomukijuht nooremseersant Alan Luik, kuulipildur kapral Nikolai Malinovski ja jaoülem nooremveebel Ivar Vaismaa.

Milline oli teie teekond Afganistani missioonini ehk kuidas sai tavalisest noorest Eesti mehest sõdur Afganistanis?

Eero Aija: Ohvitseri elukutse kasuks otsustasin juba Pärnus gümnaasiumis õppides. Tundus huvitav ja huvi on kestnud siiani. Pärast Sütevaka humanitaargümnaasiumi lõpetamist läbisin ajateenistuse Pärnu üksik-jalaväepataljonis ja sooritasin sisseastumiskatsed kõrgema sõjakooli põhikursusele. Sõjakooli põhikursuse jalaväe eriala lõpetasin 2005. aastal. Teenistuskohaks valisin Scoutspataljoni, kus teenin siiani.

Afganistani suunati mind esimest korda 2006. aastal rühmaülemana. Esimese missiooni järel tulin tagasi teisele missioonile 2008. aastal kompaniiülema abina ja pärast kaheaastast magistrikursust kõrgemas sõjakoolis suunati mind kolmandat korda Afganistani 2012. aastal, siis juba kompaniiülemana.

Gerd Killing: Ei ole ma nii noor enam midagi. See oli 2007. aasta, kui mind kutsuti, et kas saaksin tulla. Pidin minema üheks missiooniks ja siis Pärnu väeossa tagasi. Paraku vahepeal asjad muutusid. Pärnust kadus väeosa, mulle pakuti võimalust jääda edasi Scoutspataljoni B-kompaniisse. Pärast seda olen käinud missioonil, kui on olnud B-kompanii kord missioonil olla.

Alan Luik: Tõele näkku vaadates oli selline plaan juba ammu. Tahtsin teha midagi uut ja midagi, mis oleks ennast arendav. Inimene teeb ju neid asju, mida suudab, tahab, oskab. Igaühel on sisemine piir, mille poole ta püüdleb. Nii võtsingi kätte ja läksin Scoutspataljoni. Mul on selle otsuse üle hea meel.

Nikolai Malinovski: Enne Afganistani missiooni olin ajateenistuses, seal hakkas mulle sõjaväelase elu meeldima. Mõtlesin, et tahaks kaitseväkke tööle jääda, ja läksingi Scoutspataljoni. Olin kuulnud, et seal saab parima väljaõppe ja missioonile minna, ning see mulle meeldis.

Ivar Vaismaa: Kaitseväes olen teeninud kaheksa aastat ja minu esimene missioon oli 2006. aastal. Teekond selleni algas pärast ajateenistust, oli võimalus liituda Scoutspataljoniga ja siis oli ka teada, et mingil ajal peaks tekkima võimalus missioonile minna. Kõik toimus järk-järgult, esiteks tuli saada professionaalseks sõduriks, teiseks olla professionaalne sõdur ja töötada kokku meeskonnaga ning kolmandaks panna ennast proovile välismissioonil Afganistanis. Sellel hetkel, kui sain teada, et mind ootab Afganistani minek, ei osanud ma midagi mõelda. See oli nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Proovilepanek, kuidas saada hakkama rasketes ja pingelistes olukordades. Praeguseks on see minu kolmas missioon, eks elu ole nii läinud ja selle aja jooksul väga palju kogetud.

Miks valisite just kaitseväelase elukutse ja teenistuse Afganistanis? Mis teid sinna ajab: kas seiklusjanu, rahapuudus, auahnus, vajadus tõusta ametiredelil, mure maailma turvalisuse pärast või on Eestis liiga külm kliima?

Eero Aija: Valisin kaitseväelase elukutse ja missioonid Afganistanis anti pealekauba.

Gerd Killing: Kaitseväelase elukutse sai valitud ajateenistuse ajal 1996. aastal, tundus huvitav. Ja eks missioonidel käimist ole vaja karjääriredelil püsimisegi pärast, aga esimesel korral olid ikka uudishimu ja tahe ennast proovile panna peamised põhjused. Ja mis siin salata, raha teenib siin rohkem kui Eestis.

Kui kokaks õppinule meeldib köögis kokata ja selle järgi on ta enda ameti valinud, siis eks sõjameeski taha ennast proovile panna.

Alan Luik: Et Scoutspataljon on käinud ja käib edasi missioonidel, kuniks Eesti Vabariik seda soovib, sattusin sellesse kompaniisse, mida hakati just missiooniks ette valmistama. Ega ma kõhelnud, oli isegi ootusärevus. Tahtsin minna. Tahtsin ennast proovile panna. Samuti olen eestlane ja teen seda missioonitundest oma riigi vastu. Kõrvale ei saa jätta muidugi ka paremat palka. Kes ikka tänapäeval vabatahtlikult ja tasu saamata tööd teha tahab?

Nikolai Malinovski: Valisin kaitseväelase elukutse sellepärast, et mulle meeldib see amet. Siin saab palju õppida ja kogemusi terveks eluks. Teenistus Afganistanis on osa minu tööst.

Ivar Vaismaa: Kaitseväkke jäin, sest see oli hea võimalus ennast proovile panna, samal ajal kindel sissetulek. Kindlasti võib öelda, et missioonile tuleku üks põhjusi on raha, kaitseväelase palk Eestis on väike. Kuid see ei ole kindlasti ainus ega peamine põhjus. Tuleb endale selgeks teha, miks ma sinna lähen, mida seal teen ja millega tuleb silmitsi seista. Esimesel missioonil oli kõik uus ja keeruline ning seiklusjanu olemas. Mina ei torma missioonilt missioonile. Leian, et kõik tuleb tasa ja omal ajal. Kaitseväelase elukutse valisin sellepärast, et siin on teada rutiin, aga näiteks väljas olles, kas siis Eesti metsades või Afganistanis, on olukorrad pidevalt natuke erinevad.

Mis on teie konkreetne ülesanne ja missugune on päevarutiin Afganistanis?

Eero Aija: Ei ole kahte ühesugust päeva. Igav ei hakka ja väljakutseid jätkub. Tuleb suhelda kohalike julgeolekujõudude esindajatega, osaleda nõupidamistel, planeerida lahinguretki ja patrulle ja neid maastikul juhtida. Iga päev võib tuua midagi, mida ette ei oska kujutada. On öid, mis tuleb veeta mõnes kohalikus majapidamises või kõrbes kaevikus.

Gerd Killing: Ülesanne on kompanii logistikaalane tagamine, et sõduril oleks padrunitest WC-paberini kõik olemas. Loomulikult veel muud ülesanded, mis saan kompaniiülemalt.

Alan Luik: Olen soomukijuht. Minu ülesanne on olla teistega koos, aidata, olla toeks ja peamine on, et poisid saaksid turvaliselt lähtekohast A sihtkohta B, maastikul olen neile oma silmadega (sihturiga) julgestuseks. Kõigil on oma kindel koht ja ülesanne ning vajadusel tuleb osata teineteist asendada.

Nikolai Malinovski: Minu ülesanne on tagada kohaliku rahva julgeolek. Päevad on siin suhteliselt sarnased: käin patrullimas, suhtlen kohalikega ja kui baasi tagasi jõuan, tegelen spordiga, teen süüa ja olen valmis uuesti patrullima minema.

Ivar Vaismaa: Minu ülesanne on hoida silma peal kümnel mehel, tegutseda nendega ja juhtida neid lahinguväljal. Rutiin päeval on lihtne. Õhtuti saame teada, mis meid järgmisel päeval ees ootab, ja selle järgi meie päev läheb. Samuti püüan iga päev käia jõusaalis ning kui aega üle jääb, saab filme vaadata või arvutimänge mängida.

Ma kujutan ette, et rutiin, ehkki teinekord tülpimust tekitav, on tegelikult kaitseväelase sõber. Jamaks läheb olukord siis, kui juhtub midagi ootamatut, rutiini lõhkuvat, näiteks tulevahetus. Kas olete osalenud reaalses lahingutegevuses?

Gerd Killing: Minu ülesanne ei ole nüüd päris tavasõduri oma ja päris eesliinile sellel missioonil sattunud pole. Tulevahetuses osalenud olen küll, täpsemalt selle läheduses, ja kuule plaksumas ja vingumas olen kuulnud. Lahingutegevuses on igaühel omad ülesanded, minu ülesanne ei ole otseselt relvast tulistada, aga selleks tuleb valmis olla.

Alan Luik: Tulevahetuses hakkab lihtsalt toimima tegevus, milleks oleme väljaõppe saanud. Loiuks ei saagi ennast lasta ju. Mis ise arvate, kui lahinguväljal keegi unistama jääb?

Nikolai Malinovski: Jah, olen osalenud reaalses tulevahetuses.

Ivar Vaismaa: Rutiin ei tekita siin küll tülpimust. Kui oled patrullist tagasi, tead, et suurem oht on möödas, ja leiad aega isiklikeks tegevusteks. Väljas olles ehk patrullides on drill paigas ehk siis tead, kuidas ja mismoodi eri olukorras käituda, sest väljaõppes on seda palju kordi harjutatud. Muidugi ei ole olukorrad ühesugused, kuid kui on tugev põhi, oskad alati kombineerida.

Puusepa käest oleks vist mõttetu küsida, mida ta tunneb, kui naela seina lööb. Aga kas kaitseväelasega on sama lugu: pole mõtet küsida, mis tunne valdab teda päästikule vajutades – tavaline tuim värk, mis tuleb ära teha? Või tekitavad ümberringi vihisevad kuulid ja relvade tärin, teadmine, et külvad ja mõnikord kahjuks ka lõikad surma, siiski mingi emotsiooni? Missuguse?

Eero Aija: Mida vähem padruneid kulutatud, seda parem päev! Enamik tulevahetusi on praegu Afganistanis initsieeritud vastase poolt ja sõdurid avavad tule enesekaitseks.

Gerd Killing: Ütleme nii, et küsimus naelapea pihta: tunnen kaitseväelasi, kelle nimi on Puusepp ja kes on osalenud ka Afganistani missioonil.

Kui tekib lahingukontakt ja tahad ellu jääda, pead laskma. Elus tuleb teha valikuid: lased – ei lase, elad – ei ela. Loomulikult lööb adrenaliini üles ja see on asi, mis paneb liigutama. Olen näinud sõdureid, kes on ennast lahingkontaktis vigastanud, näiteks väänanud hüppeliigest, kuid nad tegutsevad edasi, ei tunne valu. Kui kontakt läbi saab, hakkab jalg valutama ja sõdur pöördub meedikute poole. Ja see vigastus ei ole olnud alati tühine, vaid puhtalt adrenaliini küllus on valu alla surunud.

Alan Luik: Emotsioonid on kindlasti olemas igaühel ja igal juhul. Selline adrenaliini moodi ärevus. Ettevaatlik tuleb olla nagunii, sel momendil tähelepanu sellele olukorrale suunatud.

Nikolai Malinovski: Igal elukutsel on omad erinevused ja eesmärgid, siin tean, et aitan kohalikku rahvast, et neil oleks hea elada.

Ivar Vaismaa: Pole sellist emotsiooni, on “kas tema või mina”. Alati tuleb olla vastasest osavam. Kui vastane näeb, et oled tugevam, on temagi tagasihoidlikum.

Millal ja mille pärast te viimati hirmu tundsite?

Gerd Killing: Eks hirmu tunta siin ikka ja peabki tundma, see on täiesti normaalne, kuid oma hirmudega tuleb hakkama saada.

Alan Luik: Hirmu peab mingil määral tundma. Ei saa olla surematuse tunnet ju. Siin ei ole film. Mõnda aega tagasi olime iga päev patrullis soomukiga. Masin on päris raske ja vajus tee pealt ära kraavi. Maapind andis järele. See oleks võinud lõppeda kummuliajamisega. Läks õnneks. Ärevust oli momendiks ikka.

Ivar Vaismaa: Hirm on see, mis elus hoiab. Selle vastu on drill.

Aga mille üle tundsite (võidu)rõõmu?

Eero Aija: Rõõmu tunnen selle üle, kui saan kompanii vastutusalas rahulikult kohalike elanikega juttu ajada. Need alad olid veel aasta tagasi isevalmistatud lõhkekehadega mineeritud ja kuulusid vastase mõjuvõimu alla. Nüüd valmis uus koolimaja ning sügisel lähevad kohalikud lapsed üle mitme aasta jälle kooli. Mitu Eesti peret on pidanud tooma suuri ohvreid, et need kooliteed nüüd isevalmistatud lõhkekehadest puhtad oleksid.

Gerd Killing: Rõõmu tunneb siin paljude asjade üle, näiteks kui kodust paki saad, kui patrullist ja väljast kõik vigastamata tagasi tulevad. Eks suurimad rõõmud ole veel ees, kui missioon läbi saab ja Eestis maandud. Ja kui veel kõik tervelt tagasi jõuavad, on rõõm viiekordne.

Alan Luik: Rõõm on siis, kui oled tervena tagasi kontrollpunktis ehk kodus.

Nikolai Malinovski: Rõõmu tunnen siis, kui kõik läheb hästi.

Ivar Vaismaa: Rõõm on alati selle üle, kui kõik on hästi.

Mida teete või kelle poole pöördute siis, kui on raske ja tunnete, et enam ei taha?

Gerd Killing: Raskeid aegu on olnud ja kindlasti tuleb veel. Siiani olen ise hakkama saanud, kellegi poole pöörduda ei ole vaja olnud. Ehk ei ole siis väga tõsine asi olnud.

Alan Luik: Raskel ajal on esmane pöördumiskoht omad poisid, ülemad ja kaplan, kellega rääkida. Ei oska kommenteerida, sest endal pole veel kordagi tekkinud seda tunnet, et “oh-ah, enam ei taha”.

Nikolai Malinovski: Sellist olukord pole olnud, ei oska kohe vastatagi.

Ivar Vaismaa: Tuge saab kodustelt. Vaevalt mõni siinselt kokalt seda saab.

Mida kodunt lahkudes sellele karmile maale kaasa võtsite? Peale tavapäraste sokkide, vahetuspesu ja muu sellise kraami.

Eero Aija: Kaasa võtsin minimaalse kaitseväevarustuse. Mida vähem asju vaja vedada, seda lihtsam.

Gerd Killing: Võtsin kaasa fotoalbumi oma perest, mille elukaaslane mulle enne missiooni sünnipäevaks kinkis.

Alan Luik: Lähedaste soovid, meenutused, mälestused. Kindlasti on arvutis olemas pere, lähedaste, sõprade, tuttavate jäädvustusi.

Nikolai Malinovski: Kaasa võtsin MP3-mängija, laptop’i ja mõne pisiasja veel.

Ivar Vaismaa: Minuga on kaasas punane päkapikk, alates esimesest missioonist. See päkapikk on väga oluline ikka.

Kas ja millal mõtlete tuhandete kilomeetrite kaugusele jäänud kodule ja kodustele? On teil võimalusi nendega ühendust võtta?

Eero Aija: Tihti mõtlen. Abikaasa saadab kirju ja õelapsed saadavad joonistusi. Samuti on võimalik koju helistada ja interneti teel suhelda.

Gerd Killing: Mul on kontakt kodustega igapäevane, interneti kaudu. Ja kui vaja, saab ka helistada.

Alan Luik: Perele ja tuttavatele ja sõpradele saab mõeldud ikka iga päev, kui tekib vaiksemaid momente. Sisimas olen nendega. Ühenduses saab koduste ja kodumaaga olla nii palju, kui vaja on. Siinolek on tehtud suurepäraseks: telefon ja internet.

Nikolai Malinovski: Kodustega suhtlen siis, kui aega on. Jah, on ikka võimalik nendega ühenduses olla, nii interneti kui telefoni teel.

Ivar Vaismaa: Kui tekib tunne, et vaja rääkida kodustega, siis see lihtsalt tuleb. Suhelda saab interneti vahendusel ja helistamisvõimalus on ka.

Millised on olnud teie ja teie kaaslaste kokkupuuted ja suhted kohalikega? Kuidas tundub, kas teie patrull on oodatud või kutsuvad emad oma lapsed teie lähenedes tuppa ja isad pagevad põõsastesse?

Eero Aija: Kokkupuuted kohalikega on igapäevased. Just inimestega suhtlemine on see, mis tagab vajaliku olukorrateadlikkuse ja hoiab vastase alast eemal. Kohalike inimeste toetus on võtmetähtsusega. Lapsed on esimesena tee ääres, kui patrull läheneb: äkki saab mõne maiustuse.

Gerd Killing: See oleneb alast. Alal, mis on vastasest puhastatud ja kus elu on rahulik, tahavad kohalikud, et me seal viibiks, patrulliks.

Alan Luik: Siinne elanikkond on, nagu on. Teine ühiskond, kultuur. Elavad omas maailmas. Siin alal on poolehoid pigem meie suhtes. Lapsed jooksevad järel muidugi. Igaüks tegeleb omade asjadega ja keegi otseselt või meelega peitu ei jookse.

Nikolai Malinovski: Meie patrullid on ikka oodatud. Kohalikud on meiega rahul ja lapsed tulevad tihtipeale meiega juttu rääkima. Siiani pole näinud, et vanemad saadaksid lapsed koju ja ise jookseksid ära.

Ivar Vaismaa: Minu kokkupuuted on olnud positiivsed, kui väljas liigume, siis lapsed tulevad ikka meie juurde ja löövad patsu ja küsivad šokolaadi.

Helmandi provintsi pärisasukad räägivad vist valdavalt puštu keelt. Olete ehk isegi mõne sellekeelse sõna või väljendi selgeks õppinud?

Eero Aija: Viisakusväljendite teadmine aitab alati head vestlust alustada.

Gerd Killing: Mina oskan ainult mõnda väljendit, nagu “tere”, rohkem mitte.

Alan Luik: Räägivad jah, seda. Eks tule olla mõne sõnaga kursis. Salam – seda teab maailmas enamik – tere. Manana – aitäh, ei ole – nesta, tõlk – tharjuman, viinamari – angus, arbuus – henduana.

Nikolai Malinovski: Olen ikka, näiteks salam aleikum - tervist, tsinga jee - kuidas läheb, raka - anna, nješta - ei ole, zei - eemale. Iga päevaga õpin paar sõna juurde.

Ivar Vaismaa: Põhisõnad, mis siin selgeks kohe kindlasti saavad, on salaam aleikum, senga jee ja niesta.

Mis teile Afganistani missiooni juures kõige enam meeldib?

Eero Aija: Ilus ja teistsugune loodus ning huvitavad inimesed. Samuti on hea koos teenida professionaalsete ja hea huumorisoonega sõduritega. Mul on hea meel, et olen saanud kõik kolm missiooni teenida ühe ja sama kompaniiga. Kindlasti on tekkinud omamoodi side Scoutspataljoni B jalaväekompanii meestega. Ei vahetaks neid kellegi vastu.

Gerd Killing: Ei oskagi sellist meeldimise asja välja tuua. Olen siia tulnud kohustusest. Minu kompanii kord on olnud tulla, siis tuleb tulla. Tiim on muidugi meil hea, kellega siin oleme, selle üle on ainult rõõm.

Alan Luik: Kultuurielamus - näha maailma, mis erineb Euroopast. Siin ju omad reeglid ja seadused.

Nikolai Malinovski: Et saan oma tööd teha ja avastada rohkem maailma, samuti meeldib siinne kliima.

Ivar Vaismaa: Võimalus trenni teha ja elada tervislikult.

Ja vastupidi: mis on kõige raskem või millega oli keeruline harjuda/leppida?

Eero Aija: Palavus.

Gerd Killing: Eks ikka kodustest eemalolek. Ja Eesti toit on kõige parem, ühe Aleksandri pubi karbonaadi seente ja sibulatega sööks praegu ära küll. Kuigi ega siin nälga tundma pea, söönuks saab ja koduste poolt kuus korra saadavad pakid on maitsemeeltele tubliks abiks.

Alan Luik: Selle maa traditsioonid, kombed, olemine ja palavus.

Nikolai Malinovski: Sellist asja ei ole, millega on keeruline harjuda, sest sõdur harjub kõigega. Võib-olla tsiviilisikul oleks natuke raskem siin harjuda.

Ivar Vaismaa: Kodustest eemalolek on vahel raske. Ja alguses võtab aega rutiini sisseelamine.

Ametlikku vaba aega teil seal vist ei ole. Aga ikkagi, millega täidate aega siis, kui parasjagu patrullis ei ole või “sangaris” vahti ei pea? Ehk mida teete selle piskuga, mida tinglikult võiks nimetada vabaks ajaks?

Eero Aija: Kirjutan koju ja püüan sporti teha.

Gerd Killing: Suhtlen kodustega, loen, kolan internetis, mängin kaarte.

Alan Luik: See vaba aeg ehk puhkeaeg kulub puhkamiseks, kodustega suhtlemiseks, spordi tegemiseks. Igaühel omad tegemised: kes vaatab filme, kes mängib. Aeg kulub siin kiiresti. Ärkad hommikul vara, tegutsed ja ongi õhtu.

Nikolai Malinovski: Tavaliselt teen sporti ja siis vaatan filme või kuulan muusikat.

Ivar Vaismaa: Internet, jõusaal, arvuti, magamine.

Mida võtate kaasa Afganistanist lahkudes? Ma ei pea silmas käega katsutavaid asju, pigem emotsioone. Kas Afganistanis settib hinge midagi sellist, mis inimest muudab ja kogu ülejäänud elu saadab?

Eero Aija: Sõbrad. Olen leidnud tõelisi sõpru, kes on valmis igas olukorras aitama. Hea oleks neid veel kunagi näha. Kes julgeb ennustada: kas näiteks 20 aasta pärast oleks võimalik siia reisile tulla?

Gerd Killing: Siiani ei ole midagi hingelist küll kaasa võtnud, kui, siis seda, et Eestis on elu lill. Ei ole see masu midagi, võrreldes siinsete elutingimustega.

Alan Luik: Hinge nagu otseselt ei jäägi miskit. Meelde küll: kultuur, kombed, lihtsus, leidlikkus siinsetes oludes, eluolu ja maa ise.

Praeguse seisuga olen endiselt ma ise, nii nagu siia tulin. Võib-olla rohkem karastunud, kogenum, õppinud midagi uut. Kui närv alt ei vea, on kõik korras.

Nikolai Malinovski: Suuremas osas ikkagi kogemuse, et oskad jälle midagi uut teha.

Ivar Vaismaa: Hingeliselt, et elu on habras ja tegelikult me ei väärtusta neid asju, mis meil reaalselt olemas on, enne kui me need kaotame.

Mida ütlete neile noormeestele/neidudele, kes kaaluvad kaitseväelaseks hakkamist, või neile, kes juba on kaitseväelased ja vaevad, kas minna Afganistani taliibe jahtima?

Gerd Killing: Ka kohalik põllumees kannab turbanit. Kui mõtlete, et siia saab kedagi küttima tulla, olete valinud vale koha ja elukutse. Siinne ülesanne on aidata kohalikke julgeolekujõude ja võimaldada neile rahulik elukeskkond, et põllumees saaks põllul ilma midagi kartmata toimetada, et lapsed saaksid kooli minna ja haridust omandada.

Kõige õnnestunum missioon oleks, kui üksuse alal oleks rahulik, keegi ei peaks tegema missiooni vältel paukugi ja kogu üksus jõuaks tervena koju tagasi.

Alan Luik: Siin on tore. Saab juurde sõpru, tuttavaid, kellest paljud jäävad kogu eluks. Näeb maailma teise nurga alt, saab kogemusi ja oskusi, millest võib-olla poleks osanud varem mõeldagi. Valik on igaühe enda teha.

Nikolai Malinovski: Ütleks neile nii palju, et kui huvi pakub, tulgu kindlasti kaitseväe teenistusse, saavad näha, milline elu meil on, ja hulga kogemusi. Ja neile, kes juba on kaitseväes ja kaaluvad, kas minna missioonile või mitte, ütleksin, et mingu kindlasti, saavad päris häid kogemusi.

Ivar Vaismaa: Siia pole mõtet küll kedagi taga ajama tulla. Loodan, et keegi sellise mõttega siia ei tule. Kes tahavad missioonile tulla, ajagu kõigepealt kodune elu korda või siis tulgu enne, kui kavatsevad pere luua. Kaitseväega võite alati liituda, see on kindlasti kogemus, mida te ei unusta kunagi.