“Kultuuri pole kunagi vähe, seda peaks alati rohkem eksponeerima ja õppima, seda ei maksa karta, et sellega söönuks ei saa. Kui see tegemine pakub rõõmu ja tekitab uudishimu, tuleb seda teed minna,” julgustab noori kunstisõpru pealinlasest graafik Kadi Kurema, kes on sündinud ja kasvanud Pärnus.
70ndatel oli siin tavaline nõukogude provints. Suvel puhkasid linnakeses juudid. Elati hoopis teisiti kui praegu, kirjeldab Kadi.
“Ma olen küll pärnakas, aga justkui hoopis teisest linnast. Kasvasin üles Väike-Kuke tänaval. Käisin Siinmaa koolimajas, toona kaheksaklassilises 6. koolis. Keskastmes õppisin 1. keskkoolis,” loetleb ta asjalikul toonil ja lisab mõtlikult, et on esimese põlvkonna haritlane ja kunstiga pole tema peres keegi varem tegelnud. Kui, siis ehk uudishimuliku vaimuga Tori talunikust vanaisa, kes vedas külaorkestrit, armastas ise viiuleid teha ja tegeles fotokunstiga.
6. kooli kunstiringi juhendas graafikahuviga emakeeleõpetaja Urve Koka. Klassinurgas oli trükipress, millel tehti monotüüpiat, diatüüpiat, kuivnõela. “Kunstitegemine oli Pärnus päris usin,” arvab Kadi. Peale selle jätsid kujuneva isiksuse mustrisse jälje Evi Lüdigu balletitunnid.
Kadi abituuriumiaastal loodi Pärnusse kunstikool, kus ta jõudis käia vaid ühe, kuid see-eest tõhusa aasta. Kunstiinstituuti astumiseks tuli eelnevalt jõuliselt musta tööd teha – kõvasti joonistada.
Pärnus oli Kadi keskkoolilõpetajana juba tegija, tema karikatuurid ilmusid kohalikus ajalehes. Keskkoolis oli ta klassijuhatajaks Valda Aaviksoo – fanaatiline naine, kes vedas kooli lektoreid ning kunsti asjatundjaid kaugelt ja lähedalt. Tänu temale sai klassitäis humanitaare eneselegi märkamatult kunstihariduse.
“Õppisin inglise keele eriklassis, mis oli toona Pärnus ebapraktilise mainega. Ohati, mida te sellega küll tulevikus peale hakkate. Eesti vabanedes kandsid need õpingud uskumatult suurt krediiti,” räägib Kadi.
Pärnust pealinna minek kujunes noore inimese jaoks totaalseks pöördeks, mis pani pea ringi käima. Kadi sai kunstiinstituudi graafika erialale sisse kolmandal katsel. Õppis vahepeal filoloogiat ega kahetse, sest on keeleoskusega elus liikunud, nii et vili lookas. “Ma olin otsustanud, et minust saab graafik, ja nii läkski.”
Kadist sai Vive Tolli õpilane. Paremat ta ei tea tahtagi. Nõukogude ajal nühiti instituudis viis aastat koolipinki ja saadi vilunuks kõigis graafikatehnikates. Diplomitööks illustreeris Kadi Uku Masingu teosed. Muiates märgib Kadi, et instituudiaega iseloomustab üldse filosoofiline süvitsiminek.
Eesti riiklik kunstiinstituut soosis juurte juurde naasmist ja Kadi kujutas vaimusilmas ette, kuidas ta maakodusse ateljee rajab.
“Kunstniku elu oli nõukogude ajal privilegeeritud. Olla tunnustatud kunstnik tähendas korterit, autot ja ateljeed, kaarti Kuku klubisse. Illustratsioonide ja karikatuuride tegemine ajakirjadele-ajalehtedele tuli ära unustada, kui tahtsid teha puhast kunsti. Õilis oli pühenduda loometööle, isegi raamatu illustraator polnud justkui enam päris kunstnik,” kõneleb Kadi toona instituudis valitsenud atmosfäärist.
Kõige selle taustal muutus ühiskonnas elu ootamatult pöördeliseks ja turumajandus sundis paljusid ideaalidega hüvasti jätma. Kunstnikel tuli hakata mõtlema, kuidas oma töid müüa.
Kuigi on neid loojanatuure, kes loobuvad isiklikust elust ja pühenduvad kunstile, ei kuulu Kadi nende sekka. Tal on perekond, on kaks tütart, vanim neist tahab astuda ema jälgedes.
Huvitav, et asjalik ja aktiivne Kadi on tegutsenud kogu oma elu vabakutselisena. Ta tunnistab, et põdes selle pärast.
“Tundsin häbi, et ma kusagil ei tööta. Teistest said õpetajad, õppejõud ja kujundajad. Oli mingi hoiak, et kes ei käi tööl, see on luuser,” jutustab Kadi. Mingil ajal lõi ta praktilise inimesena firma, et ühiskonnas viisakal moel toime tulla. Praegu arvabki kunstnik, et tal on elus ikka väga hästi läinud.
“Müüsin pilte, tegin raamatuillustratsioone, sain tellimusi. Tulin ja tulen endaga toime, ilma et peaksin tööl käima. Minu töö on alati olnud projektitöö – teen-teen-teen, siis puhkan pikalt.”
Töö tähendab seda, et ateljeesse ja uks kinni. Välja ei tule Kadi kodumajas asuvatest tööruumidest pikkade tundide vältel. Pole mõtet: käed on värvised ja määrivad. Piltide tegemisel on tal järg ees. Ateljees on ta kunsti päralt – seal on lakiga kaetud metallplaadid, happevann, trükkimisest soe kahesajakilone trükipress.
Tegelikult on Kadi kunstnikele mitteomaselt realistliku ja praktilise meelega, tema ümbruski peab olema puhas ja korrastatud, seal pole kohta boheemlusele.
Kadi oli ühiskondlikus liinis aastaid tegev kunstnike liidu vabagraafikute ühenduse graafikute alaliidu esimehena ja õppis hästi tundma kunstnikkonna hirme ja dilemmasid.
“Mul on sisemine vajadus pilte teha, kuid kunstnikuna on vaja osaleda näitustel, siin ei ole mingit käega löömise võimalust,” rõhutab ta. Ei tohi olla sellist asja, et häbened oma töid ja elukutset. Siis on inimene vales kohas. Kunstnikul tuleb leida väljund, kuigi näituste tegemine on kallis.
“Minult on küsitud, kuidas leida tööd illustraatorina. Tehtud töö on reklaamiks, kuid kui seda pole, otsige endale oma isiklik kirjanik,” soovitab Kadi.
Kadil on neid lausa kaks: Kerttu Soans ja Mihkel Ulman.
Soansiga koostöös sündinud “Kui ma armastasin tislerit” on armas naiselik kinkeraamat ja üldse mitte illustreeritud raamat, sest Kerttu võttis Kadi graafilised lehed ja kirjutas oma lood nende põhjal. Piltidel on ehe Kadi Kurema autoritehnika – avaneb taimelehepaberi sisse pressitud sügavtrükijoone võlu. Käsitsi tehtud tušijoonistuse vastu ei saa, sellel on käe tunne sees.
Ka sügavtrükipaberi valmistab Kadi ise – teeb seda vanast kunstipaberist, taimedest, koopiapaberist. Kahjuks vanadest Lenini teostest seda paberit teha ei saa, ütleb kunstnik naeruga pooleks.
Koostöös on valmimas Kerttu lastest ja koertest pajatav “Uus koer” ja sedakorda tuleb Kadil pühenduda takside joonistamisele.
Ka Mihkel Ulman armastab kirjutada lastele ja Kadile tema lood meeldivad, pealegi kolis mees oma perega täpselt sellesse majja, kus Kadi üles kasvas.
“Tõsi, kunstimaailmas on suur konkurents. Aga kunagi ei maksa mõelda, et turg on täis ja midagi pole mõtet teha. Lasteraamatutega on samamoodi. Ma ei ütle, et Kerttu, koeraraamatuid on nii palju, ärme seda teeme. Tahame seda teha ja teeme. Kui sellel raamatul on ostja või kirjastaja, tuleb see ära teha. See, et konkurents on suur, pole oluline. Unikaalsust ei ole võimalik mõõta,” väidab Kadi.
“Kultuuri pole kunagi vähe, seda peaks alati rohkem eksponeerima ja õppima, seda ei maksa karta, et sellega söönuks ei saa. Kui tegemine pakub rõõmu ja tekitab uudishimu, tuleb seda teed minna,” julgustab ta.
Arvutibuumi alates olid keerulisemad sügavtrükitehnikad kõvasti põlu all, nüüd aga oma eluõiguse taastanud. Ikka ja alati leidub inimesi, keda võlub tehniline meisterlikkus, nii ei kao sügavtrükk kusagile, usub Kadi.
Kadi teeb kunstnikuraamatuidki. Tegu on lausa eraldi kunstivaldkonnaga. Kunstnikuraamat on originaal, mis valminud algusest lõpuni käsitsi. Seda eksponeeritakse klaasi all ja vaadatakse valgete kinnastega. Mõnes mõttes on tegu absurdse spetsiifilise, kalli ja rariteetse kunstiteosega.
Elu, inimesed, loomad, pakub Kadi. Kadi pole abtraktsete kompositsioonide harrastaja. Tema piltidel on inimene koos oma väikeste tegemistega.
Kadi liigub avalikkuses ringi oma musta retriiveri Süsiga ja koerad kipuvad ka tema piltidele. See, et lemmikloomade kujutamine kunstis on kitšilik, andis Kadile ainult trotsi ja jõudu juurde, nii valmis kolme aasta eest graafiliste lehtede sari. Koera kasutamine muusana on võti, millega pääseb vaatajale hästi lähedale.
Toonase loomeperioodi lõpetas Kadi hiigelsuure koerapea väljatrükiga, mis läbis väga tiheda rahvusvahelise sõela ja pääses 2007. aastal Tallinnas toimunud rahvusvahelisele graafikatriennaalile, kuhu saadetud töödel pidi olema poliitiline ja poeetiline mõõde.
Töö on prantsuse (aga ka vene) lipu värvides, koera kujund väljendab ohtu ning põhipinnale on trükitud “Marseljees” – tõlkes on see “armas” lauluke sellest, kuidas veri voolab kartulivagude vahel. See on CV seisukohalt kahtlemata Kadi Kurema kõige kuulsam töö.
“See näitab, kuidas lemmiklooma teemast annab edasi liikuda ja anda tööle palju suurem üldistusjõud,” tõdeb kunstnik. Sentimentaalsuse nuppu vajutatakse meie ühiskonnas tihti ja selleks kasutatakse looma kujutist usinasti. Kuni selle abil on võimalik müüa. Tegelikult on loom olmelises tähenduses meie ühiskonnas probleem.
Kel pere, see peab aeg-ajalt eralduma Peredelkinosse, nagu kirjutab Mihkel Raud oma raamatus kirjanikust ema Aino Perviku kohta.
Pärnu on Kadi Kurema Peredelkino. “Siia ma tulen selleks, et mitte kellegagi suhelda.
Teen koeraga oma ringe – juba kevadel on linnas vee lõhn ja kõik need lapsepõlvemälestused. Pärnu on minu jälgi täis. Käin Pärnus loomingulises komandeeringus.”