Samal ajal andis president õigustatult kriitilise hinnangu meil maad võtva poliitilise kultuuri ja suletuse suhtes: “See ei ole enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell.”

Ja edasi: “Vabas ühiskonnas ei saa võimukohad olla suletud. /---/ Erakondade rahastamise süsteem, valimiskorraldus ja parlamendi töökord on hakanud konkurentsi piirama, valimisolukorras on tekkinud koguni kõlvatu konkurents.”

See on selge vihje erakondade rahastamist puudutavale diskussioonile ja erakonnaõiguse liberaliseerimisele laiemalt.

Lahendus on tegelikult riigikogu käes, põhiseaduskomisjon küsis erakondade rahastamise kohta ettepanekuid ja sai neid kuhjaga.

On ilmne, et küsimus on palju laiem ja eeldab süsteemsemat muudatust kui üksnes rahastamise kontroll ja lisakaristused.

Oleme hakanud end Euroopa musterõpilaseks pidama. Tõsi küll, tihti isegi õigustatult. Järgime vastutustundlikku eelarvepoliitikat, täidame oma lubadusi, astume solidaarsussamme Euroopa Liidu ja eurotsooni toimimise nimel.

Meid peetakse hästi toimivaks demokraatiaks ja me olemegi sellisena toiminud. Suurte põhiseaduslike kriiside ja üle võlli keeratud võitluseta poliitiliste oponentide või eri institutsioonide vahel.

Eesti võime oma rahvusvahelist autoriteeti hoida sõltub edaspidigi peamiselt ühest asjaolust: kui hästi toimib meie sisemine demokraatia. Ja just sellega seotud ohtudele presidendi kõne osutab.

Ohumärgid on etableerumine, poliitikamaastiku lukkulöömine, erakondade sisedemokraatia erosioon ehk see, kui Eesti ei toimi enam avatud ühiskonnana, kus igaühel on võimalus saavutada edu vastavalt oma võimetele ja oskusele ausas konkurentsis läbi lüüa.

Sellepärast tulebki meil olla allergiline kõigi ilmingute suhtes, mis püüavad vähendada dialoogi, koondada otsustusprotsessid kitsa kildkonna kätte ja teha selle saavutamiseks riigi rahaga iseendale valimisreklaami.

Eliit ei tohi minna võimupositsioonide põlistamise teed. Kui Eesti on kahe esimese taasiseseisvumisele järgnenud kümnendiga suutnud pakkuda muljet avaldava eduloo, on meil vastutus seda hoida – nii oma kodanikele kui palju laiemas rahvusvahelises vaates.

Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.