Viis aastat hiljem on neid järel viis

Sügiseks 2012 on neid Pärnus järel viis: Sten Karpov, Triin Lepik, Priit Loog, Jaanus Mehikas ja Kaili Viidas.

Liis Laigna, kes eelmisel hooajal pälvis ühes Sten Karpoviga Endla publiku lemmiku preemia, teeb algaval hooajal kaasa neis lavastustes, kus tal juba on roll, kuid põhikohaga on ta otsustanud minna taas õppima. Jaanus Mehikas käis vahepeal ära Eesti mereväes, sai seal enda sõnade järgi meheks ja on nüüd tagasi.

Eelnimetatud moodustavad Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala kuuenda lennu.

Viljandis oli nende peamine juhendaja Kalju Komissarov, kelle käe all valmis toonane diplomietenduski, Janusz Glowacki “Fortinbras jõi end täis”. Komissarovi lavastatud oli nende esimene tükk Endlas, Mart Kivastiku “Kangelane”. Nüüd, viis aastat hiljem on Komissarov taas oma kunagiste õpilastega veetnud nädalaid proovisaalis, et valmistada ette Endla hooaja avatükki, Jane Austeni kostüümidraamat “Uhkus ja eelarvamus”, kus kõik viis teevad kaasa.

Näitlejate kinnitusel pole Komissarov neid tõesti jätnud: tema lavastatud on Endlas jätkuvalt publikut lummav William Gibsoni “Imetegija” Liis Laigna ja Triin Lepikuga peaosas ja Astrid Lindgreni “Röövlitütar Ronja”, mille nimiosa mängib Kaili Viidas.

Viie aastaga on Viljandi põlvkond pälvinud oma töö eest Endlas mitu auhinda, üha enam näeb neid mujal: teleseriaalides, filmides.

Nad on pärit Eesti eri paigust: Priit Loog Viljandist, Triin Lepik Saaremaalt, Sten Karpov Võrust, Jaanus Mehikas ja Kaili Viidas Tallinnast.

Kas mäletate hetke, kui esimest korda Pärnu teatrimaja uksest sisse astusite?

Viidas: Mäletan vestlust enne, kui me Endlasse tööle asusime, kui toonane peanäitejuht Tiit Palu ja teatrijuht Ain Roost kõigi meiega kohtusid. Kuidas me istusime kohvikus laua ümber, kogu punt, ja meile räägiti, milline tulevik meid ees ootab.

Kust tuli mõte asuda tööle Pärnus?

Lepik: Meile pakuti, tervele kursusele.

Kuidas Pärnu tundus esmapilgul ja mis tunne valdab teid siin praegu, viis aastat hiljem?

Loog: Mina võin ära öelda selle, et mulle oli Pärnu ikka suurem kui Viljandi. Mõtlesin, et lähen suuremasse linna. Nüüd, kui ma olen siin olnud viis aastat, olen aru saanud, et tegelikult mingit vahet ei ole ja see emotsioon, mida ma linnast saan, on üldjoontes sama. See ei tähenda seda, et oleksin kuidagi pettunud, aga algul arvasin ühtmoodi ja nüüd näen seda linna teistmoodi.

Vastupidi neile, kes ütlevad, et suvi saab läbi ja hea, et kõik jääb rahulikuks, meeldib mulle see, kui on suvi ja linn lööb elama. See osa Pärnust meeldib mulle rohkem.

Karpov: Kuna mina olen pärit Lõuna-Eestist, olin Pärnusse tulles algul väga vaimustatud merest ja mõtlesin, et selle ääres hakkan palju aega veetma. Aga olnud siin viis aastat, võin öelda, et satun mere äärde võib-olla aastas korra–paar.

Kaili Viidas, olete öelnud, et väikses linnas on raske teatriinimene olla, sest siin oled omaette, pole sellist laia loomeinimeste suhtlusringkonda.

Viidas: Olen öelnud tõesti. Teatriring Pärnus on enamjaolt ikkagi selline, kes suhtleb omavahel ja vähem siinsete kunstnike, kirjanike, muusikutega. Võib-olla muusikutega on natuke tihedam side tänu Jazzklubile. Vähemalt mina ei puutu nendega nii palju kokku.

Kui ma toon võrdluseks Tallinna, siis seal on see ringkond, kellega lävin, palju laiem. Seal on nii kirjanikke, kunstnikke, luuletajaid kui muusikuid.

Natuke on selline inkubaatoris olemise tunne, et oled nagu väikse kupli all, kus sa teed mingeid asju, need asjad saavad valmis ja siis me presenteerime seda lava peal teistele inimestele, kes käivad seda vaatamas, aga otsene kontakt on väiksem mõnes mõttes. Teisalt on kontakt vahetum, kuna Pärnu on väike linn.

Mida aeg edasi, seda rohkem näeb teid teleseriaalides, filmides, mujal lavastustes. Kui suure tüki teist võtab töö Endlas ja kuivõrd te Pärnust väljapoole elate?

Karpov: Võimaluste piires.

Loog: See on igaühel erinev. Põhimõte, mille järgi see on käinud, on see, et Endla teater ei tee omalt poolt takistusi, aga siin peab kõik kombes olema.

Viidas: Üldiselt on teatris päris palju tööd. Kui võrrelda, kas ma teen rohkem tööd väljaspool või siin, siis ikkagi Pärnu on see, mis võtab põhiaja.

Loog: Mul oli aeg, kus veebruaris tuli välja “Boyband” ja pärast seda mul ei olnud augusti alguseni ühtegi proovi. Olid ainult tükid, mida iga päev ei ole. Siia sisse mahtus veel puhkus. Nii et ma ei saa öelda, et teater võtaks kogu mu aja.

Karpov: Käisid rannas?

Loog: Eks ikka selle aja jooksul mõne korra käisin. Kipub olema kondiseadus, et kui ei ole, siis ei ole mitte midagi ja siis, kui on teatris kiired ajad ja oled kõikide asjadega hõivatud, tulevad muudki asjad, mis hakkavad segama. Ja tulebki hakata läbi rääkima, kas saab või ei saa.

Kui vaatate viiele aastale tagasi, siis kas need rollid, mida olete mängida saanud, on pakkunud küllaldaselt põnevust? Võib-olla olete saanud isegi koos välja pakkuda, mida võiks mängida?

Lepik: Ega me ise küll rolle vali, seina pealt loeme.

Viidas: Näitlejatöö on teatris selline, et sa lähed ikkagi teatri plaanidega kokku, mitte et üks näitleja tuleb ja ütleb, et teeme seda tükki, sest ma tahan seda rolli mängida. Sellist asja üldiselt ei ole. Tihti ei lähe näitlejale suunatud kriitikagi õigesse auku, vaid peegeldab midagi muud.

Loomulikult, näitleja annab oma panuse, aga ikkagi see on seotud sellega, mismoodi konkreetne lavastaja seda rolli on näinud, kuhu ta sind suunab.

Lepik: Mul on viimasel ajal ikka tulnud selliseid asju, millega rahul olla. Leian, et rahul tuleb olla sellega, kui tööd on. See ei olegi niivõrd tähtis, kas sul on suur või väike roll. Väikseid rolle on tihtipeale isegi lahedam nokitseda.

Kui lavastaja põhiaur läheb peaosaliste peale, siis neil, kel on väiksed osad, on suhteliselt vabad käed ja rohkem võimalusi katsetada. Sõltub muidugi ka lavastajast.

Viidas: Väga tähtis on minu meelest, et mingi asi peab sind selle töö juures köitma: materjal, lavastaja kontseptsioon, mingi koht, olukord või seltskond, kellega seda teed.

Toon näiteks „Imetegija“ tüki, kus mul on tõesti väga väike osa. Proovides ma päris palju istusin ja kõlgutasin jalgu, aga ühel hetkel, kui sai grimmivahenditega natuke mässatud, läks huvitavaks ja enam ei olnud seda tunnet. Vahet ei ole, kas see on tähtis roll või ei ole. Naudid hoopis seda, et inimesed ei tunne sind laval ära, ajavad sind kellegagi segamini. Ka selline väike asi võib kellelegi midagi tähendada või positiivselt üllatada.

Kas rolli sisseelamiseks piisab proovisaalist või tuleb mõnikord istuda üksinda tunde peegli ees, vaadata end videost üle, et emotsioon oleks paigas?

Lepik: Üldiselt näitlejad ei armasta ennast vaadata.

Karpov: Mõni lavastaja annab suurema vabaduse ja laseb sul ise jõuda lahendusteni, mõni lavastaja hoiab rohkem ohjes. See päris peegli ees rolli ette valmistamine on väike müüt, ma arvan, näitlejatest.

No on variante, emotsionaalseid stseene, rolle, kus tuleb kontsentreeruda, keskenduda teistmoodi, omaette, aga päris igaks tükiks peegli ees vaimu valmis sättimas ei käida.

Teater ja film ikka kokku ei käi, teatris mängimise vahendid on filmiga võrreldes teistsugused.

Kas Viljandis õppisite teatrinäitlejaks või sisaldas see filmis mängimise õpetki?

Lepik: Eestis ainult teatrinäitlejaks õppimine ju ongi.

Karpov: Sellist tundi, kus õpetatakse kaamera ees näitlemist, ei ole.

Selles mõttes on see improvisatsioon?

Karpov: Jah, eriti kui esimene teletöö tuleb pärast mõnda aega teatris töötamist, on see päris raske.

Loog: Sa põhimõtteliselt õpid protsessi käigus.

Karpov: Ja järgmine kord vaatad tulemust telekast.

Loog: Seal ei ole pikki prooviperioode, pead kohe valmis olema. Osatäitmised on lühemad, kui oled harjunud teatrilaval.

Viidas: Nii palju kui mina olen kokku puutunud sellega, on üks väga tähtis asi see, et teatri mänguvahendid mõjuvad teles ülemängituna. Samal ajal pead sa emotsiooni ikkagi edasi andma. Tuleb leida vahepealne tee ja see balansseerimine on päris raske. Vähemalt minule on see üks kõige keerulisemaid asju.

Mulle on jäänud mulje, et kui siit Pärnust noori näitlejaid väljapoole esinema kutsuma hakatakse, siis ühel päeval on nad siit päriselt läinud.

Viidas: Kuus–seitse aastat tagasi võib-olla oli nii, aga sellist rahvaste liikumist praeguses masus küll kindlasti ei ole. Vesi seisab.

Samal ajal on alati väga tore, kui trupiga liitub keegi väljastpoolt. See värskendab vaimu. Avanevad uued võimalused, arusaamad, tunded, emotsioonid, sõprussidemed ja see ainult ärgitab meelt. Inimeste vahetust võiks tegelikult rohkem olla.

Sellel, et te koos õppisite ja nüüd koos ühes teatris olete, on kindlasti nii omad plussid kui miinused. See on vist suhteliselt harukordne, et nii palju ühe lennu lõpetajaid koos töötab.

Viidas: Linnateatris on ka koos selline paras punt.

Lepik: Seal on neid 12 vist lausa.

Loog: Üheskoos pundina teatrisse viis aastat tagasi tulla ja sisse elada oli kindlasti lihtsam, turvalisem tunne.

Karpov: Kalju Komissarov aitas kohe kaasa suure lavastusega.

Loog: Ja viis meid kokku teiste näitlejatega.

Olete enam-vähem üheealised, kas selles mõttes valitseb konkurents, kes millise osa saab?

Viidas: Kui Priit minu osad ära napsab, siis on raske lugu. (Naeravad.)

Lepik: Oleme vist kõik nii erinevad tüübid.

Viidas: Liisiga (Laignaga, toim) olen ma küll väga sarnase ampluaaga, alguses oli see eriti tuntav, kas ja kes mida saab, et oleks tööd mõlemal. Poisid on meil kõik noored ja tugevad tüübid.

Karpov: Ikka, muidugi oleme konkurendid. See on paratamatu.

Viidas: Aga see on positiivne.

Karpov: See ongi ohtlik minu arust, kui sind nimetatakse mingiks tüübiks ja sellest lähtuvalt paigutud igas järgmises lavastuses ühte kindlasse kategooriasse. Kui nii jääbki, ongi mandumine. Kõik tahavad ju elus väljakutseid ja midagi uut avastada. Ka teatrist väljaspool käimine värskendab.

Oskasite te juba Viljandist tulles nii hästi laulda ja tantsida, nagu me näiteks “Boybandis” näeme-kuuleme?

Mehikas: Laulmine läheb küll kogu aeg hullemaks, sest laulmist nii väga ei ole. Viisi võid ju pidada, aga kui sa ei laula, siis iga asi, mida sa ei tee, ununeb ära. Niisamuti tegime koolis lavavõitlust, ent praegu arvan, et ma ei ole sugugi enam nii pädev kaklusstseeni tegema.

Viidas: Igal juhul olime siis paremas vormis kui praegu. Kokkuliikumises ja -laulmises tunnetasime üksteist paremini, nüüd on see ikkagi väga lahustunud selles ajas ja kõiges. See on sõnateatri üks komistuskive. Hea meelega teeks ühe seiklusliku vehklemistüki.