Tegelik kaotus

Hariduskorralduse ajakohastamise seaduseelnõu eesmärk on muuta senist õpetajate töökorraldust ja palgasüsteemi, jättes palkade lisatasude määramise haridusasutuse juhi pädevusse. Idee kõlab hästi, kuid otsuste tagamaid paljastades peitub seal vaid range soov nihutada koolijuhtide vastutusalasse haridus- ja teadusministeeriumi kohustused. Kuidas?

Kehtiv haridustöötajate palgasüsteem on vastavalt õpetajate pedagoogilisele astmele erinev. Nii on näiteks noorempedagoogi palga alammäär 608 eurot, pedagoogil 644 ja vanempedagoogil 736 eurot, õpetaja-metoodiku palga alammäär on 888 eurot.

Ühtemoodi tasustatakse õpetajate lisatunde, see tasu on 1,5 korda suurem kui tavatunnitasu. Seni on kord rahuldanud nii ülekoormatud õpetajaid kui neidki pedagooge, kelle karjäär alles alanud.

Minu arvates on isegi sellised palgad liiga väikesed, arvestades, kui palju tegelikult peavad õpetajad vaeva nägema. Koolipäeva sisse mahuvad nii järelevastamistunnid, konsultatsioonid kui tundide ettevalmistamine ja õppurite kodutööde parandamine.

Rääkimata klassijuhatajatest, kelle töötundide arvele lisatakse klassiekskursioonid, väljasõidud ja kontakttunnid. Kui õige on minna üle üldtööajale ja kaotada ära lisatundide eest maksustamine, kui suur osa õpetajatest teeb lisatööd ja on seni saanud väärika boonuse palganumbrisse? Kui palju pedagoogid tegelikult palgas kaotavad?

Riigikogu kultuurikomisjoni on jõudnud hariduskorralduse ajakohastamise seaduseelnõu, mille järgi kõik õpetajad, nii noorempedagoogid, pedagoogid, vanempedagoogid kui õpetajad-metoodikud peaksid saama palka ühese alammäära alusel: 700 eurot kuus.

Lahendus jätab soovida

Idee viia õpetajate palk üle Eesti keskmise on muidugi kiiduväärt, kuid lahendus jätab palju soovida. Kui selle eesmärk on kokkuvõttes kindlustada olukord, kus haridustöötajad ületundide eest tasu ei saa ja 700 eurole on õigus lisa määrata vaid koolijuhi kinnitusel, võtab see pigem kindlustunde kui suurendab seda.

Leian, et selline süsteem ei oleks enam motiveeriv ega aus õpetajatele, kes on alles noorempedagoogid, ega neilegi, kes on ennast aastate jooksul pidevalt täiendanud ja suurte pingutustega saavutanud õpetaja-metoodiku positsiooni.

Tekib küsimus: kas õpetajal, kes on näinud tohutut vaeva selle nimel, et end täiendada-koolitada ja saada vanempedagoogiks, oleks veel mingisugustki motivatsiooni või tahtmist edasi rabelda, teades, et ega see palganumber suuremaks muutu?

Milline on reformi kulissidetagune pilt? Lihtne! Sealt võib välja lugeda otsest plaani suunata haridus- ja teadusministeeriumi vastutus õpetajate palganumbri ja töökorralduse eest koolijuhtide kanda. Sedasi on hea kindlustada valimiste eel turvaline pind haridusareenil.

Sel juhul saab vastuolu ja segadust tekitava 20protsendise palgatõusu teema lükata koolijuhtide suutmatuse kaela, tõlgendades seda halva majandusliku korraldusena. “Suur vabadus” ja “otsustusõigus”, mida Eesti haridus ministeeriumi hinnangul enim vajab, toob endaga kaasa pigem laastava kaose, mis nullib aastatepikkuse töö ja viib koolijuhid mägra rolli.

Kas me oleme selleks valmis?