Juhuslikult said pensionipõlve pidavad naised, hallipäised ja rõõmsameelsed, kokku bussijaama pingil. Seesama pink, kus nooremana loendamatuid kordi koos bussi oodatud, et maakoju sõita, äratas hulga mälestusi. Elasid nad ju kaua ühes külas. Vahepeal linnanaiseks saanud Maie otsustas tänu heale juhusele „saata Maali bussi peale“: jutelda kauase tuttavaga seni, kuni tossutav ja ähkiv teenindaja ette vurab.

Kes selle küll välja mõtles?

„No kuidas siis sinu vanavanemate päev möödus?“ tegi Maie algust. „Oh jumal, ei tea, kes selle küll välja mõtles,“ ohkas Maali.

„Minu lapselaps ütles samamoodi, kui talle helistasin ja küsisin, kas ta külla ka tuleb. Tahtsin säästukast mõne parema pala valida,“ naeris Maie vastu. „Lapselaps ütles koguni nii: „Vanavanemate päev, mis asi see veel on? Pole kuulnudki. Ikka õigust räägid, vanaema? Või tegid nalja? Ma ei saaks tulla, sõbral sünnipäev ja kamp koos.“

“Ma ei kurvastanudki: suhtleme niikuinii tihti. Alles saatsin talle oma aia marjadest tehtud moose ja marineeritud kurke. Ime küll, et mul tänavu mõni kurk peenral kasvas. Naabrinaine jäi täitsa ilma. Mis aga nendesse päevadesse puutub, mõtlen vahel tõesti, kas neid ikka juurde vaja on. Naistepäev on, emadepäev on. Ja vanavanemad on nii naised kui emad,“ vadistas Maali.

Maali arvates Maiel vedas, et lapselaps tulla ei saanud. „Neid päevi on tõesti palju. Ega siis mina üksi nurise. Tuttavad mutid arutavad: meil, vanadel, polegi sest häda, et nüüd üleriiklikku austust nõutakse. Kena ju! Noortel hoopis suurem mure ja kulu: mõtle ikka, mis maksab bensiin, kui oma autoga tullakse. Ja ega bussisõitki odav ole. Palja käega just ka ei tulda. Takkajärele leian, et minu omad oleksid samuti võinud lihtsalt helistada,“ näppis Maali kandekoti sanga ja sättis siis pungil toidumahuti paremini pingijala najale seisma.

„Kas see sul kõik toidukraam või?“ imestas Maie. Maali siristas suuril silmil vastu: „Mis sa siis arvad? Neli lapselast külas käinud, parajad väänikud, ema-isa ka veel. Kõik kapid on nii tühjad, et koiliblikalgi pole võtta. Muide, kuivkäimla lampkast on see-eest nüüd nii täis, et pean naabri-Aadu tühjendama kutsuma.“

Maie hakkas südamest naerma. Küllap teadis oma kogemustest, kuidas maa-käimla kastid rohkete külaliste järel kohe abi vajavad.

Naiste jutt veeres teemale, mis mõlemal südamel kripeldamas: ega noortelgi kerge ole. Vaat et keerulisemgi, sest pensionäril on kindel pension ja see juba naljalt tulemata ei jää. Näiteks Maie tütrel on vaid üks laps, aga ikka elavad palgapäevast palgapäevani. Tütar muudkui õpib töö kõrvalt edasi ja mees ka, laps käib algkoolis. Haritud, aga vaesed.

Maie tühjendas oma mõttelaegast: „Olen neile aeg-ajalt öelnud: „No minge ära Soome! Minu linnanaabrid, noored inimesed, läksid. Käisid suvel korraks maja vaatamas, kas kõik korras. Muudkui kiitsid seda elu: raha jagub ja jääb ülegi, aga mõtted, sindrid, kippuvat muudkui koduseinte manu. Eks olen seda Soomet oma noortele ses mõttes soovitanud, et tahaks enne surma näha, et neil tõesti hästi läheb. No ei hinnata meil seda haritud inimest.“

Aga mis Maali noortel mureks, et nood ei saanud ise ninaesist kaasa ostetud ja Maali peab nüüd linnast toitu vedama? Endal veel puus haige. „Kas neil peenike nii pihus?“ uuris Maie.

Külmik tühi, vets täis

„Ju vist,“ kostis Maali lühidalt. Kepp kukkus pingi najalt maha ja ta kummardus seda üles võtma. „Kas puus teeb kõvasti haiget?“ küsis Maie vahele.

Maali noogutas ja ohkas. Jutustas siis, et poeg helistanud juba neljapäeval: tulevad kohe kolmeks päevaks. Pühapäeval ju vanavanemate päev. Maali rutanud värsket kartulit võtma, sekka porgandeidki. Vaadanud üle maitserohelise – petersell ja till olid ilusad, võis pakkuda küll. Mõni õungi oli tänavu puu otsas ja needki kõlbasid marakrattidele nosimiseks. Vorstikesi laskis ta tuua naabrimehel, kes autoga linna vahet vurab – käib seal tööl.

Maali lootis, et poeg ja minia võtavad samuti pisut kraami kaasa. Sisimas oli tal aga aimdus, et palju seda olla ei saa, sest alles see oli, kui doktoritööd tegev poeg helistas ja palus „laenuks“ 100 eurot. Maali ütles siis pojale, et saadab, aga ei laena. Enne poja pere tulekut tegi ta igaks juhuks ühe poetiiru ja külmik sai seest selline, et uhke ust lahti lüüa.

„Neil oligi siis kaasas pudel veini ja pitsa,“ jätkas Maali Maie poole vaadates ja hakkas korraga südamest naerma. „Seda pitsat ma küll süüa ei saanud. Isver! Proteesid tahtsid lahti tulla, pitsatükk käis hammaste vahel ringi ja ma hoidsin muudkui kätt suu ees. Üks lapselaps küsis, ega mul paha ole. Oli küll! Kujutasin ette, kuidas proteesid tulevad lahti ja pean nad pihku sülitama. Kõigil isu läinud.“

„Kas siis need doktoritöö tegijad ka nii vähe saavad?“ imestas Maie. „Pidi näljaraha olema: esimesed hambad saavad, tagumised jäävad ilma,“ märkis Maali.

„Siis on minu ühel üleaedsel – linnas ju naabreid korraga neljas küljes – päris õigus. Ta on vana ja haige ja ütleb, et kardab ära surra, sest lapsed ei saa tema pensionita elatud. Mõne viimsed päevad on kohe nii kreisid,“ tõsines Maie.

Maali mõtles viivu, enne kui vastu kostis: „Meil on külas üks vanatüdruk, kes esimesena parastamas, kui kellegi lapsed midagi halba teinud või omaga välja ei tule. Ikka sedasi, et näe, oli teil neid lapsi tarvis muretseda. Vaadake, mis minul viga! Elan nagu miška! Kui ükskord pensionile jään ja ise oma rahaga elatud ei saa, paneb vald mu hooldekodusse. Vald maksab! Vaat nii tuleb elada. Aga teie niigi vaestelt lastelt hakatakse sellisel juhul ülalpidamisraha nõudma. Kes aga maksta ei suuda, hooldagu ise oma vanemaid.“

Maie pistis vahele: “Jah, olen ka mõelnud, et see asi on imelik. Kogu aeg on kisa: sünnitage ja sünnitage! Algul on see õnnis emapalk, aga siis malk. Lõpuni välja. Iga sünnitanu saagu omal jõul hakkama.“

„Riigiisad arvavad hilisema elatise, kui emapalk läbi, lausa maast kasvavat,“ noogutas Maali, kes otsustas võtta helgema tooni.

„Kas sa tead, Maie, et ehkki mu külmkapp on tühi ja vets täis, tuleb ikka veel naer peale, kuidas koer Pontu mu marakratid üle kavaldas ja viinerid nende eest põõsasse vedas. Olid seal põõsas kõik neli lapselast upakil, pepud püsti. Pontu muidugi ka. Naersime mis hirmus, kui lapsed tulid saagiga tagasi, poolest viineritest koerahammas läbi käinud,” tikkus Maalile nüüdki naer peale.

 “Ja vaata, see meie küla vanatüdruk sõidab ju kohe linna, kui kellelegi lapsed või lapselapsed külla tulevad. Keksib küll, et muretu elu, aga ei suuda teiste rõõmu kuulda: igast aiast kostab kilkeid ja naeru.“

„Kuule, meil siin pingi peal juba sihukesed jutud, et oleks pidanud Vahur Kersnale telekasse teada andma, tal ju nüüd see pingisaade,“ võttis Maie Maali huumori üle.

„Just,“ oli Maali kärmelt nõus. „Minu aias on ka pink. Parem kui see siin. Seisab just sedamoodi, et sellel istudes on näha, kuidas naabri-Aadu mu lampkasti tühjaks teeb.“