Armastus on alati ka komöödia

Selles lavastuses vahelduvad karikatuursed rollilahendused tundlike ja mõjusalt romantilistega. Tulemuseks kohalejõudmine, mis esietenduse publiku seistes aplodeerima tõstis.

19. sajandi maailm, mis Austeni raamatutes avaneb, oli kommete aeg: etiketi järgi istuti, astuti ja pöörduti, daamide-härrasmeeste kombekas suhtlemine oli perede mure ja hool ning seltskonna kontrollida.

Eksimine heaks kiidetud tavade vastu tõi kaasa suhtumise, mille puhul valestimõistmist justkui olla ei saanud. On ju reeglid ja nende rikkumise tagajärjed osalistele eeldatavasti ilmselged.

Reeglipärasus peidab endas aga alati lihtsustust – nii püütakse luua selgust seal, kus muidu valitseks mitmetimõistetavus või kõikelubatavus.

Tänapäeva postmodernistlik ajastu käib inimesele kohati üle jõu, sellest varjamatu igatsus muinasjutulise selguse ja tundepuhtuse järele, mida paari sajandi tagune aeg näis pakkuvat. Julgen just nii seletada „Uhkuse ja eelarvamuse“ jätkuvat menu lugejate, veel enam filmi- ja teatrivaatajate hulgas.

Endlas esietendunud „Uhkus ja eelarvamus“ on püüdnud lavale tuua kõiki alusteksti voorusi: dekoratsioonid on suursugused ja ajastutruult rikkalikud, muusika, kostüümid, näitlejate liikumine ja tantsud suurejoonelised ning repliikide paatoslikkust tasakaalustavad vaimukus ja iroonia.

Vaade kõrvalt lubab muiata ja annab mõista, et kõike ei maksa võtta pimesi, surmtõsiselt.

Lavastaja Kalju Komissarovi meeskond – Endla näitlejad, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Margus Vaigur ja liikumisjuht Mall Noormets – on teinud „Uhkuse ja eelarvamuse“ lavaletoomisel võrdväärse panuse vaataja pea kõikidele meeltele.

Antipaatia esimesest pilgust

Lugu asub kohe asja juurde: “Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.” Niisugune algus on üsna ajatu: vaesevõitu maa-aadlike hulka kuuluvate Bennetite viis tütart ootavad mehelesaamist.

Nende banaalsevõitu ema (Carmen Mikiver) ja humoorikas isa (Ahti Puudersell) toimetavad selle eesmärgiga tütardele tutvusi. Loomulikult ainult valitud, see tähendab rikaste vallaliste noormeeste hulgast.

Käivitub romantiline skeem, kus armastajate esimesel kohtumisel leiab härrasmees, et naine on eimidagiütlev, ja naine peab meest üleolevaks ja ebaviisakaks.

Uuesti kokku saades jätab mees naisele veel ülbema mulje ja mehele tundub naine veel tähtsusetum. Aga kui mõlemad oma teist kohtumist kirjeldavad, ei ole nad päris siirad: naise nördimuse ja mehe põlguse taga on varjul midagi, mida kumbki ei taha endale tunnistada.

Antipaatia esimesest pilgust ei ole tingimata alati vastandlik armastusele esimesest pilgust. Sageli on sel sama eesmärk, kuid teistsugused vahendid: umbusk, solvamine, teesklus, raev. Lõpuks helisevad pulmakellad, sest armastus on tugevam: ta kasutab oma sihtide saavutamiseks ära kõik, isegi seisusevahed, solvangud ja intriigid.

Uhked ja eelarvamustega

„Uhkuse ja eelarvamuse“ esimesed armastajad härra Bingley (Jaanus Mehikas) ja härra Darcy (Priit Loog) on 19. sajandi Briti jõukad härrasmehed, kelle (jõude)elu möödub seltskonnas ja oma valduste eest hoolt kandes.

Tundeelu on neil aristokraatlik: selles on koht ratsionaalsusel ja seisustega arvestamisel. Kammitsetud kommete tseremoniaalsusesse, ilmutavad nad stiilset kannatlikkust ja suuremeelsust.

Oma iseloomult on härrased vastandlikud: Mehikas mängib Bingley rõõmsameelseks ja heasüdamlikuks noormeheks, kes armuasjus arvestab küll rohkem sõbra kui oma südame nõuandeid.

Loogi Darcy on nii olekult kui välimuselt tähelepanuväärne: sisukas, sissepoole olemisega noormees, kelle puhul tuleb välistada silmakirjalikkus ja pealiskaudsus. Ta vihkab peenutsemist ja teesklust ning on mees, kes tunnetest ainult ei räägi, vaid näitab neid oma tegudega: Elizabethi ja mister Darcy lugu kinnitab, et mehe väärikas ja hooliv suuremeelsus on otsetee armastatu südamesse.

Endla laval on tagasi Katrin Valkna, kes leebe ja heatahtliku Jane Benneti kahtlemata säravaks nooreks daamiks mängib. Peategelane Elizabeth Bennet saab Kaili Viidaselt parimal moel oma teravmeelsuse ja iseloomu: just oma välkkiire taibu pärast ei ole ta eelarvamuste eest kaitstud.

Noorimate õdede Lydia (Grete Elviste) ja Kitty (Carolina Tagobert) rollides pole särtsakusega kokku hoitud, tolleaegse komberanguse seisukohalt on seda ehk isegi liiast. Noored näitlejad on Endla teatri noortestuudio kasvandikud ja mõjuvad lavastuse hästi kokku mängivas näitlejate ansamblis värskelt.

Mis naistest, tibukestest, saab?

Loo hoogsat kulgemist värvivad koomilises, lausa karikatuurses võtmes lahendatud rollid: Carmen Mikiveri proua Bennet mängib suureks oma familiaarsuse ja Ahti Puuderselli härra Bennet pöörab naljaks oma tuhvlialuseks oleku.

Meeldejäävaim on aga Lauri Kingi kehastatud härra Collins: see kokutav ja rumal pastor kutsub esile etenduse ehedaimad naerupahvakud. Triin Lepiku kehastatud leedi Catherine de Bourgh’i raevuhoog jäi meelde kui kõrgseltskondlik tormi-iil, kus Elizabeth siiski vankumatuks jääb.

Endla uuslavastuse puhul on leitud eri lähenemiste suhtes tasakaal: ajastutruu, pingutatud stiil kõlab kokku koomikaga ja romantilis-pateetiline on tasakaalus teravmeelse, siira ja iroonilisega.

Peeter Oleski järgi (EPL 5.10. 2007) toob just Austeni irooniline vaade juurde äärmiselt elulise aspekti: kui vaba mees vajab naist, mis siis „meist, tibukestest,“ saab?

„Iroonilisuse tekitab ainuüksi see, et Austen mitte ei küsi nõnda “enda” nimel, vaid jutustab olukorrast kõikide eest kõikide jaoks. Ta on avameelne, minemata labaseks,“ on Olesk kirjutanud.

See selgitab „Uhkuse ja eelarvamuse“ lavastuse vaatajale kohalejõudmist. Ta ei kirjelda niivõrd kombeid, kui eksituste imelist lahendamist olukorras, kus armastuse tulemus ei tohi kunagi olla halb: nii jääb lootusrikas perspektiiv alles.

Endla “Uhkus ja eelarvamus“ jääb vaatajale meelde igati värvilise, kõlava ja tundeid puudutava näitemänguna. Nii teravapilguline kirjanik Austen kui lavastaja Komissarov teadsid täpselt, et hoolimata armastuse kõikidest eksiradadest ja kuristikest, on see alati komöödia.