Igivanast ajast loetakse koera loomadest inimese kõige truumaks sõbraks. Koerte truudusest on loodud legende, kirjutatud oode, ja neile on püstitatud ausambaid. Järelikult on koer selle austuse ära teeninud.
Veel kord inimese parimast sõbrast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läheneme aga nüüd meie truule sõbrale veidi teisest vaatenurgast. Mööda teed lonkab karvane koeranäss. Võhikulegi on selge, et koer on vana, näljane ja pulstunud. Tema kurvad silmad anuvad kaastunnet, aga saab vaid jalahoope. Mille eest? Kindlasti oli ta kord noor ja tragi ja aitas oma peremeest kõikjal, kus tema abi vajati. Kus on nüüd see peremees, kes laseb oma neljajalgsel sõbral vanaduses kannatada peksu, nälga ja külma?
Või teinegi näide. Niutsub bussipeatuses väike valge kutsikas. Mõni mööduja silitab värisevat karvakera, teine ei tee nägemagi ja kolmas peletab väetit loomakest hoopis jalahoopidega!! Kuhu tal on aga minna? Miks me inimesed oleme küll sellised südametud indiviidid?
Tehkem siiski nii, et meie neljajalgsed sõbrad võiksid meid vaid armastada, aga mitte vihaselt- nukralt- kurvalt uriseda või kihvu näidata. Kõigil on ruumi siin päikese all.