Ago Anderson seikles Iraanis

Ehkki mullu osalesid eestlased sama tükiga Iraanis teatrifestivalil, polnud asjaosaliste väitel selles riigis pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni ükski võõramaa teater festivaliväliselt külalisetendusteks luba saanud ega etendusi andnud.

Iraani viimase aja üks väljapaistvamaid lavastajaid Homayun Ghanizadeh tõi Sophoklese antiiktragöödial põhineva tüki Eesti näitlejatega Eestis välja 2010. aasta suvel. Mullu Teheranis rahvusvahelisel teatrifestivalil “Fadjr” ehk eesti keeli “Koit” läks sel lavastusel nii hästi, et kandideeriti viiele auhinnale ja Elina Reinold võitis parima naisnäitleja auhinna.

Tänavu tuli Ghanizadeh välja ideega minna Eesti näitlejate ja sama tükiga taas Iraani etendusi andma. Sellest, mis neid seal ees ootab, polnud näitlejail jah-sõna andes aimugi.

Sattusid poliitilise võitluse keskele

“See kujunes nende (Iraani rahva, toim) poliitiliseks võitluseks – need 30 etendust, mida pidime andma,” märkis Anderson. “Me ei teagi, kui tõsine plaan neil (Iraani-poolseil korraldajail, toim) see oli, igal juhul esinemisluba neil ei olnud, kui meid kohale kutsuti. Nad ehk arvasid, et kui trupp on kohal, saab loa. Muidugi nii ei läinud.”

Iraani lavastaja teadlik eksperiment ja riskivõtmine päädis sellega, et mitu nädalat seda luba ei antud. Trupp andis etendusi sellele vaatamata, ainult et “avalike proovide” nime all. See tähendab, et Iraani näitleja liikus varjuna Andrus Vaarikuga etenduse ajal kaasa ja õppis tolle mängitavat rolli, lavastaja oli samuti laval ja tegi vahepeal näitlejaile märkusi. Publik istus saalis ja jälgis tükki.

Mõne aja pärast keelati eestlastel “töötubade” tegeminegi ära.

“Passisime, sõime, magasime ja ootasime,” kirjeldas Anderson päevi. “Eks nad (Iraani rahvas, toim) püüa igat moodi. See lavastus oli samamoodi üks jupike nende laulvast revolutsioonist.”

Näitlejad olid pidevalt ootel, aga tsensoreid ei tulnud ega tulnud. Toimuvat kajastati iga päev või üle päeva ajalehtedes.

“Kogu asja point oli selles, et neid (tsensoreid, toim) rünnati nende endi seaduste ja relvadega. Kui sul on selline amet, pead olema kättesaadav ja tulema vaatama. Keela siis ära! Aga neid ei saadud kätte, kuna neid polnud nende tööpostil. Lõpuks, pärast nädalast ootamist käis üks viiest tsensorist meid vaatamas ja tegi ettekirjutused, mida muutma peame,” meenutas Anderson.

Lavastaja tegi seejärel etenduse nii jaburaks, et seda oli veider nii näitlejail mängida kui tsensoritel vaadata.

Muna kui elu sümbol

Algversioonis oli igal tegelasel peas müts ja muna mütsi sees. Kui müts peast ära tuli ja maha kukkus, see inimene suri. Iraani mütoloogia järgi on universum muna ja Maa selle keskel kui munarebu. Müts viitas tõigale, et islami reeglite järgi peab naiste pea olema kaetud, olenemata sellest, kas naised seda tahavad.

“Munad oli elu sümbol. Me sõime kogu aeg muna, munad olid igal pool, haisesid ja meelitasid kärbseid ligi. Kui tsensor tahtis munad ära keelata, lootis ta, et etenduse kontseptsioon nii muutub, et me loobume selle mängimisest. Aga lavastaja pani munade asemele porgandid ja õhupallid, mis töllerdasid meil nööriga peas,” jutustas Anderson. “Ülejäänutel oli lausa piinlik selle ühe tsensori ettekirjutuste pärast, kui nad kõik lõpuks kohale tulid, ütlesid: “Ah, mängige nii, nagu oli”,” muheles ta.

Kui esinemisluba lõpuks saadi, jõuti enne koju naasmist peale viie workshop’i anda tosin etendust, kaks korda päevas.

Näitleja tõdes, et lavastuse poliitiline alatoon lõi välja seda alles Iraanis mängides. Tükis on kuningas, diktaator, kelle julmad seadused lõpuks hävitavad tema enda. “Eestis tundus see üks lugu, mis on kohati geniaalselt avastatud, sürrealistlik näitemäng. Aga seal sai see päris kõva poliitilise alatooni. Tuli meelde nõukogude aeg, kui ridade vahelt loeti,” rääkis Anderson.

Mingit hirmu Anderson enda sõnutsi ei tundnud. “Isegi ohutunnet ei olnud. Kohtusime eestlasega, kes on seal paar kuud elanud, ja tema tõi meid korraks maa peale tagasi. Ütles, et teda on juba välja kutsutud ja laotud ette fakte, kus ta oli või käis. Arvas, et meidki jälgitakse, aga meie seda ei tajunud,” tunnistas pärnakas.

Jahmatust ja hirmu kogesid eestlased Teheranis mullu esimest korda olles, kui Andrus Vaarik ühel päeval teadmata suunas ära kadus. “Ehmatus oli suur, sest inimene kaob tänavalt ja keegi ei tea, kus ta on. Kohalikud, meie sõbrad seal, üritasid otsida, aga neil polnud õrna aimugi, kuhu Andrus viidi. Jäi üle oodata. Vahepeal oli Andruse hotellitoas käidud, võetud ära pass, arvuti. Sellest ei ole seal riigis tolku, et politseisse abipalvega pöörduda …” meenutas ta.

Hiljem selgus, et Vaarik oli pildistanud opositsiooni demonstratsiooni ja arreteeriti. Rahvana on iraanlased Andersoni jutu järgi aga nii palju, kui ta nägi ja koges, külalislahkemad kui eestlased.

Loevad luulet, kingivad lilli

“Teater, kus mängisime, asus pargis. Aga seal on ju kõrbekliima. Pargid on hästi tähtsad, neid peab kastma ja neid palju ei ole. Õhtuti inimesed tulevad parki. Noored mängivad sulgpalli, peavad piknikku ja loevad raamatuid. Palju loetakse luulet. Kõik on korrektselt riides, triiksärkides, sest lühike püks on keelatud, ja kingivad üksteisele lilli. Ka meile,” rääkis Anderson.

“Nagu ikka sai ka maast ja ilmast räägitud. Küsisime kohalike käest, et öelgu mõni pärsiakeelne krõbedam või ropp sõna. Siis nad jäid mõtlema, arutasid pikalt. Tuli välja, et neil ei olegi sellist sõna. Midagi “kuradi”-laadset nad leidsid. Alkoholi ei jooda. Kui sealmaal inimene vihastab või solvub kellegi peale, ei hakka ta sõimama, vaid hoopis nutma. Nii mees kui naine.

Kogu see pilt on nagu mingi ulmefilm. Ühest küljest on see nii tore ja ilus, teisest küljest muidugi jabur, aga ma ei tea, kas meil on õigus seda hukka mõista. Kui sealne valitsus muutuks demokraatlikumaks või tuleks alkohol sisse, see kõik kaoks. Aga praegu, arvan, on see üks vähestest kohtadest maailmas, kus sellist imet näeb. Maailmal on neilt kohutavalt palju õppida,” mõtiskles Anderson.

Lisades: “Ja see naistevärk ka, tegelikult. Nägu nad ei pea varjama, küll aga pead. Ja neil on seljas lohvakad rõivad, et ei oleks näha kumerusi ega midagi, mis võiks mõjuda seksuaalselt. Nad ei pea muretsema oma riietuse ega soengu pärast. Ja kui mees ükskord kodus näeb seda paljast õlga või juukseid, siis see mõjub nii neetult seksikalt, et põlved lähevad nõrgaks. Sel on ka vastupidine toime, palju tugevam, kui arvame.”

Eestlasena mošeekuplis

Iraanis käigu tõttu jäi Andersonil koduteatriga kokkuleppel käimata samal ajal Tartus toimunud draamafestivalil, mille tarvis õppis tema rolli Endla lavastuses “Nähtamatu maja” ära kolleeg Jaan Rekkor. “Aitäh talle selle eest! Mul pidid ka uue tüki proovid olema samal ajal, aga leidsime lavastajaga kompromissi,” lausus Anderson.

Seda intensiivsemalt käivad proovid nüüd, sest “Pühamatest pühamad” peab saama Endlas lavaküpseks juba 6. oktoobriks. Näitemängu autor, lavastaja ja kunstnik on Ervin Õunapuu, kes kirjutas selle just äsja, Endlale.

Tüki sisu haakub hästi Iraani jutugagi, kuna selle tegevus toimub Jeruusalemmas kaljumošees, mis on püha koht nii kristlastele, juutidele kui moslemitele. Praegu on see mošee moslemite käes ja kristlasi ei lasta sinna ligi.

“Meie, tegelased, oleme seal kupli sees ja ajame seal oma nurjatuid või üllaid asju. Omal kiirel moel annab see tükk sellest islami värgist ülevaate, seal on põnevaid fakte, mida me üldse ei tea,” avas näitleja põgusalt lavastuse sisu.