Või no mis nii ootamatutele külalistele ikka, olime talle ju kahe tunni eest telefonitsi oma tulekust teada andnud.

40kilomeetrise sõidu Pärnust Sääla külla ajendas Pärnu Postimeest ette võtma lehes ilmunud reakuulutus, milles postijaama otsiti restaureerimishuvilist peret.

Ehkki väljahõikes peeti silmas Pärnu maakonna inimesi, asub postijaam-kõrts, õigemini koolimaja hoopis Raplamaal.

Siin, mõne kilomeetri kaugusel maakonnapiirist, ootab ümberasujaid 1795. aastal ehitatud kivihoone. Tuntud kui Raba koolimaja.

Paiga omanik, 1995. aastal “karmi reaalsusega” kinnistu riigilt ostnud Udo Hunt on niisama värvikas kuju kui tema võimsate kivimüüride vahel ja ümber laiuv maailmgi. Kordi kodumaakonnas restaureerimishuvilise pere leidmisega vastu näppe saanult proovib ta nüüd õnne pärnumaalastega.

Pealehakkamist tulvil inimestele pakutakse ruumikat elamispinda, võimalust lõputult seinatennist mängida ja kuhjaga tööd nii restaureerimistöökojas kui koolimajas.

Kuidas saaks jätta niisugust šanssi oma silmaga kaemata? Kohapeal nähtu ületas ootusi igal juhul mitu korda.

Raba koolimaja on algul ehitatud teeäärseks kõrtsiks-postijaamaks. Kohas, kus hiljem paiknesid klassiruumid, asus kunagi hobustetall. Haridust anti siin 1854–1972.

Sealt kuni aastani 1995 ajaloolisel ehitisel vastutustundlikku peremeest polnud. Omanikustaatuses riik vara suhtes erilist hoolt üles ei näidanud, sest kui koolimaja Hundi omandusse läks, meenutas see oma nigela seisuga pommitamise üle elanud varemeid.

Hunt selgitab enda ostuotsust elukutsega. “Olen ametilt restauraator ja teinud nii ehituslikku restaureerimist kui taastanud mööblit. Ega ma muidu oleks seda maja ostnud,” ütleb ta.

Põline Tallinna mees tegi pealinnaga lõpparve ja müüs kogu vara, et rajada Sääla külla tennisekeskus. Täpsemalt seinatennisekeskus.

Tennisesaal-kohvik-muuseum

Väljast ei viita miski sellele, et majas kannatab tennist mängida. Ometi on sees sportimiseks kõik vajalik olemas. Unistus seinatennisekeskusest teostus tosina aasta eest ja nüüd elatab Hunt end restaureerimise asemel tennise- ja enesekaitsetundide andmisest.

Udo Hunt elab naisega Kivi-Vigala alevikus, Raba koolimaja kutsub hellitamisi hobimajaks. Nutuses seisus hüljatud ehitisest on kuldsete kätega peremees võlunud välja omalaadse vanavarast tulvil tennisesaali-kohviku-muuseumi, mille kõrval asuvasse korterisse otsib elanikke.

“Mul on nagu pool maja üle, mõtlesin, et järsku keegi tahab,” pajatab Hunt. “Võiks tulla pere, kes tahab sellist romantikat nagu siin.”

Milleks veel peaksid tulijad valmis olema? Tõsiasjaks, et suuri mugavusi pole oodata.

Apartementi mahub kolm ahiküttega tuba ja köök, majas on puhastamist vajav pumbaga kaev ja kuivkäimla. Leidub saunaks sobiv pindki, ent kasutamisvalmis tuleks see kolijail endal ehitada.

Ühesõnaga, arhailine värk, tõdeb Hunt, aga sõnab, et kui maja tema eluase oleks, saaks uhkelt hakkama.

“Aga pere, kes siia kolib, peab fanaatiline olema,” hindab Hunt. “Siin pole mingi laulupidu, on omapärane elu.”

Jah, pakkumine on lahke, pisut ekstreemne, aga ei midagi ületamatut. Kõike saab luua, kui käed-jalad otsas.

Hullu investeeringut eluruumid omaniku hinnangul ei vaja, elatakse ju igasugustes tingimustes ja tükk maad kehvemates kui kõnealune korter, kus ikkagi soe tuba ja küttearveidki ei tule. Ole vaid tragi ja tari üle tee salust metsakuiv kütis ära. Samal ajal möönab võõrustaja: kes ikka igatseb ajas tagasi minna, kõik ihkavad mullivanne.

Seiklejaid ei otsi

Kui palju rentnikud korterit oma maitse järgi ümber võivad korraldada, Hunt ette ei kirjuta. Talle on oluline, et kohta ei võetaks läbikäiguhoovina, siia jäädaks alaliselt ja huvitutaks vanavarast-restaureerimisest.

Siiski, kes rahaliselt majja panustab, ootab garantiid, et teda ühel päeval minema ei kihutata. Hunt vastab, et pole probleemi, see on läbirääkimiste küsimus. Selge, et “mingi valemiga” peaksid tulijad korteri omandama. Seda juhul, kui nad ikka ankrusse jäävad.

Eneseteostuseks ja leivakannika teenimiseks antakse pererahva kasutusse restaureerimistöökoda, mis asub Raba koolist veidi eemal. Jalgrattaga mõne minuti sõit.

Tervislikel põhjusel restauraatoritööst loobunud Hunt on uusasukatele igapidi nõuga abiks. “Annan kõik endast, et see restaureerimine minema hakkaks,” lubab ta.

Nagu öeldud, pole Hundil tööinnust tulvil kodakondsete leidmisega seni vedanud. Raplamaal lehe vahendusel üürnikke otsides tuli mõni kohale. Lootsid kerge elu peale, tööst ei tahtnud kuuldagi. Või heidutas potentsiaalseid kandidaate moodsate mugavuste puudus.

Pärnu Postimehes ilmunud kuulutuse peale on helistanud neli–viis huvilist, kuid tingimusi oma silmaga kaema pole naabermaakonnast peale ajakirjaniku-fotograafi veel keegi tulnud.

Päris iga sooviavaldajat Hunt üle läve ei lase. Pole ju mõtet oma närve tööpõlguritest õllevendadega rikkuda.

Ainult väga tublil ja edasiviivate mõtetega perel on mõtet üritada. Sest peale vanavara uuendamise tahaks Hunt pakkuda kompanjonidele väljavaadet temaga koos Raba koolis puhkekeskust arendada. “Jah, otsin nagu äripartnerit, koostööpartnerlust. Ma mõtlen ikka tuleviku peale, ma jään ju ka vanaks, mitte ei lähe nooremaks,” kannustab mure maja saatuse pärast meest.

Pole müügiks

Kui müüks maja maha? Ei, seda omanik ei tihka. Soomlane ostaks hommepäev kogu krempli ära, aga mis saab siis Raba tennisekeskusest?

Pigem loovutada osa hoonest asjalikule perele, hoida ülejäänud pind spordile ja seltsiüritustele kui kõigele lõplikult käega lüüa. On ju seinatennisekeskus Hundi eluunistuse täitumine.

See, mis majas sees ja väljas silma nuumab, pajatab aastate jooksul siia kulunud hoolest ja vaevast. Raha on majja läinud ülivähe, sest kõik on oma küünte ja restauraatorihingega tehtud.

Esimene ruum, kuhu isand külalised juhatab, on avar kohvik-spordisaal olenguteks, tantsupidudeks ja kokkutulekuteks. See kenitleb taastatud vanavara ja kõiksugu muude imetabaste viguritega, mida tehnika-, spordi- ja kokandushuviline restauraatorist osavnäpp elu jooksul kokku korjanud või ise teinud.

Edasi liikudes selgub, et kunagise haridusasutuse esimesel korrusel võib lausa ära eksida. Peale kolmetoalise korteri ja kohviku-spordisaali paikneb siin Hundi enda tuba, kus ta aeg-ajalt sõpradega koroonat või minigolfi mängib, ridamisi salapäraseid nurgataguseid, kahekohaline kuivkäimla ja nõndanimetatud Kreeka tuba.

Viimati mainitu on samuti söögisaali funktsiooniga kamber. Kohvikust pisem, õdusam ja hubasem. Kujundatud omaniku sõnade järgi puhtas Kreeka stiilis.

Kokku on esimese korra peal 270 ruutmeetrit pinda. Teisel korrusel, kuhu viib tõeline taevatrepp – kõrge ja kitsas –, on tavaline lahtine pööning ja kes on tegija mees, võib sinna tube juurde ehitada.

Õue meelelahutuspark

Põnev uudistamine jätkub õuealal, kuhu spordilemb Hunt kavandab “väikest maalähedast lõbustusparki”.

Kuuldes, mis omanikul tegelikult hooviga plaanis, ei näi kavatsused sugugi väikesed.

Tulevane pererahvas olgu aga täiesti rahulik, peenardeks jääb pargi kõrvale maakamarat rohkem kui küll.

“Siia tuleb mul natukene meelelahutust,” osutab Hunt kuuskedega piiratud platsile, kuhu peaksid kerkima laulu-ja tantsulavad, kolmekordne amfiteatrit meenutav tribüün, viburada ja petangiväljak.

Üht-teist on juba osaliselt valmis: lõkkease, lasketiir, lassoheitmisrada ja puu otsa ehitatud kohvik, kui nimetada vaid mõnda.

Kulmude kergitamise ja ahhetamise peale nohistab Hunt, et ega ta vist normaalne ole, aga kuna rahvale meeldivad lihtsad asjad, tuleb sääraseid maalähedasi ajaviiteviise pakkuda.

Niisiis ei piirdu perspektiiv ja potentsiaal üksnes Raba koolimaja/tennisekeskuse ega vanavara restaureerimisega, Hunt ootab elanikelt, et nood tema visioonidega haakuksid.

Võtaksid enda kanda näiteks projektide kirjutamise-vedamise, et plaanide realiseerimiseks toetust küsida.

Jaa, vaeva tuleb siin näha, on vestluskaaslane päri. Kui paljudele meist siis ikka kõik hõbekandikul kätte tuuakse!

“Kui mina siia tulin, oli maja väga armetus olukorras ja ümbrus uppus võsasse. Nüüdne pilt on kümneid kordi parem,” kostetakse lohutuseks.

Ehkki kõrvalseisjale tunduvad Hundi kavatsused grandioossed, peab ta ise neid tagasihoidlikeks. Ütleb, et ei taha oludega kuidagi üle pakkuda. On, nagu on, suurt lootust, et leiab oma ideedega klappiva pere, ta ei hellita.

Iseenesest on Raba koolimaja asukoht ju suurepärane: otse maantee ääres, bussipeatus sisuliselt aia taga, Kivi-Vigalasse jääb üks kilomeeter, Vana-Vigalasse kaheksa, suure maanteeni neli ja Pärnusse 40 kilomeetrit.

Väga pärapõrgu pole, on omanikki rahul. Lõppude lõpuks elatakse ju igal pool, isegi Võrumaal metsade vahel.

Peale soodsa asupaiga on pluss seegi, et siin saab iga kell seinatennist mängida.