Tartlane Ardo Ran Varres esitab Pärnus oma uudisteose

Tšellole ja elektroonikale kirjutatud teose kannavad ette autor Varres ise (fonogramm) ja tšellist Aare Tammesalu. Maailma esiettekanne toimub täna Saaremaal Mustjalas Anna kirikus, misjärel külastataksegi Pärnut. Rohkem kontserte tandemil vähemasti praegu kavas ei ole.

Aastaid Eesti draamateatris muusikaala juhatajana ja enne seda Rakvere teatris näitlejana töötanud Varres on viimase aasta olnud tartlane. Äsja kaitses ta Tartu loomemajanduskeskuses oma äriplaani.

“Olen aasta olnud eraettevõtja, tegin oma firma. Põhiliselt loon muusikat ja helikujundusi ning plaanin Tartusse teha enda väikese helistuudio,” avaldas muusik.

Praegu on Varresel käsil muusika Hardi Volmeri uuele, Eesti ajaloost rääkivale mängufilmile “Elavad pildid” ja aasta lõpuks peaks valmis saama laulja Liisi Koiksoni ja Varrese kirjutatud muusikaga heliplaat.

Pärnu ooperi kirikukontsertide sarja “Musica sacra” raames toimuv Pärnu kontsert on pühendatud parvlaeval Estonia hukkunute mälestusele. Helilooja tunnistas, et teose pealkiri viitab saatuslikkusele, kuid otseselt seda traagilist sündmust ta selle loomisel aluseks ei võtnud.

Loodushääled ja vääramatu jõud

“Kõik me teame seda, et tihtipeale paljud asjad ei õnnestu nii, nagu me seda soovime, ja sündmused arenevad vastupidiselt meie tahtmistele, ootusele. On olemas mingi jõud, mille kohta ütleme “vääramatu”. Selles teoses ma üritangi vaadelda, mida see “vääramatu” tähendab ja kuidas see võiks muusikas väljenduda,” selgitas Varres.

“Seda lugu kirjutades mõtlesin niisuguste situatsioonide peale, kus inimestel on kindlad sihid, oleme heausksed, loodame parimat, aga ometi on kuskil mingid jõud, mis tihtipeale arvavad vastupidi. Meie väike ja palju kannatanud rahvas on läbi sajandite seda omal nahal tunda saanud,” rääkis helilooja.

Tšelloga paralleelselt kõlava helisalvestise tegemiseks lindistas Varres loodushääli ja töötles neid elektroonselt, nii et kaudselt võib küll kuulda lainete loksumist või linnuhääli, kuid need on tundmatuseni muutunud.

“Kõik see kokku peaks andma teistsuguse kõlapildi, kui tavaline akustiline pill seda võimaldab,” leidis helilooja.

“Näiteks sel suvel kolis üllatuslikult meie pööningule herilasepesa. See sumises õhtuti päris korralikult, ei lasknud magada ja siis ma lindistasin seda – sedagi olen selles teoses kasutanud,” rääkis ta.

Varrese loodud fonogramm jääb partituuri juurde ja kui keegi soovib teost taas esitada, tuleb vaid plaat käima panna sel hetkel, kui lugu algab.

Naudib eri žanreid

Varresele meeldib väljendada end erinäolistes žanrites. Ta on kirjutanud teatri- ja filmimuusikat, kontserte klassikalistele instrumentidele, teinud folk-, rokk- ja džässmuusikat.

“Naudin eri žanreid. Samal ajal, kuna teen palju helikujundusi, on minu emotsionaalne skaala tihti sõltuv sellest etendusest või filmist, millele ma muusikat loon. Seal ei saa päris niimoodi, et kirjutad komöödiale tõsise muusika ja vastupidi. Sa pead žanriga kuidagi kohanema,” tõdes Varres.

“Force majeure” on näide õnnelikust perioodist, kui helilooja sai end väljendada, ilma et keegi oleks dikteerinud, milline see lugu peaks tulema.

Et Varres on peale magistrikraadi kompositsiooni erialal lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia kõrgema lavakunstikooli, töötanud teatris nii näitleja kui muusikajuhina, on teatril olnud tema loomingule ja loomingulisusele suur mõju.

“Olen teatris õppinud mitut olulist asja. Esiteks seda, kuidas kaitsekihte kõrvale lükata. See on väga levinud psühholoogiline nähtus inimestel, et me kaitseme ennast,” rääkis Varres.

“Näitlejaõpe peitubki paljuski selles, et kiht kihi haaval hakatakse otsima oma tuuma. Ma arvan, et teatrikool on aidanud mul end leida inimesena,” tunnistas ta.

“Teiseks on teater selles mõttes väga tore koht, et seal on ühel õhtul komöödia, teisel tragöödia, kolmandal monoetendus ja näitleja peab end kohandama õhtust õhtusse vastavalt tükile. Nii on ka muusikaga, mis sinna luuakse,” avaldas Varres. “Teater on õpetanud mind väljendama ennast väga erinevais žanrites ilma valehäbita.”

Inspiratsioon eeldab avatud meeli

Näitlejarollidest teles võib laiemale publikule Varres seostuda näiteks Haaviksooga “Wikmani poistest” (1995) või Ohvitseriga 2008. aastal linastunud Eesti filmist “Detsembrikuumus”.

Muusikakirjutajana on tema kujundatud näiteks teleseriaal “Tuulepealne maa”, film “Sinimäed” (2006) ja 2008. aastal digitaalselt restaureeritud esimene Eesti mängufilm “Karujaht Pärnumaal”.

Oma tuntuimaks ja enim esitatud palaks arvab Varres “Klaveritunni” telefilmist “Ma armastasin sakslast” (1998), seda mängivad õpilasedki rõõmsalt neljal käel. Ta on teinud telesaadetele palju tunnusmeloodiaid ja paljudele on tulnud üllatusena see mõte, et needki võivad olla tore originaallooming.

Varres möönis, et näitlejana tegelaskuju ja heliloojana muusika sisse minek on võrdlemisi sarnased. Mõlemad eeldavad selle tunde läbilaskmist enda seest.

“See on nagu endast välja meelitamine. Nii ei ole, et ma istun noodipaberi taha, saan jumaliku inspiratsiooni ja hakkan automaatselt kirjutama,” põhjendas ta.

“Pigem häälestan end mingisugusele teemale, pillide koosseisule ja siis käin avatud meeltega igal pool. Häälestan ja häälestan, kuni ühtäkki, võib-olla murdosa sekundi jooksul tekib sähvatus, selge kontseptsioon, et see teos võiks olla selline,” seletas ta.

“Kui kontseptsioon on juba sündinud, on selle teostamine ainult tehnika küsimus ja sõltub omakorda sellest, kui head on su käsitööoskused. Ja neid saab koolis õppida,” mõtiskles helilooja.

Ardo Ran varres

* on näitleja, muusik ja helilooja;

* mänginud üle 30 rolli, sealhulgas Soomes, Taanis ja Saksamaal;

* peamiselt enda originaalmuusikaga kujundanud üle 30 lavastuse, kirjutanud muusikat kaheksale filmile, samuti telesaadetele, -seriaalidele ja kuuldemängudele;

* kirjutanud muusika Rakvere teatris etendunud muusikalile “Arabella ja Taaniel”;

* tema kirjutatud teatrimuusika on salvestatud plaatidele “Macbeth” (2001), “Arabella ja Taaniel” (2003), “Õhtusöök sõpradega” (2007);

* tema tööd on tunnustatud kahel korral Eesti autorite ühingu aastapreemia, Eesti draamateatri kolleegiauhinna, festivalil “Draama 2009” ja Eesti teatriliidu tantsulavastuse eriauhinnaga;

* on Eesti sõnateatrite muusikajuhtide ja helikujundajate ühenduse esimees.

Andmed: Eesti muusika infokeskus