Ervin Õunapuu viib meid Jeruusalemma

Neid huvitab kalju, mille kohale kogunevad kaks korda nädalas kõigi surnute hinged läbi aegade. Mida mehed sealt otsivad ja miks nad sinna tulid? Vastust sellele küsimusele tahaks teada giidki, kes on paljugagi riskinud, et mehed kohale juhatada.

See on teekond kaugesse ja uskumatult puhtasse maailma, kus peetakse lugu ustavusest, aususest, sõprusest, omakasupüüdmatusest ja osatakse eristada tõde valest.

Nii kõlab juba sel laupäeval Endlas esietenduva lavastuse sissejuhatus. Näitemängu autor, lavastaja ja kunstnik on kirjanik Ervin Õunapuu.

Rändame Jeruusalemma

Draamas, mille tekst on nii värske, et seda pole näinud-lugenud ükski kirjandus- ega teatrihuviline peale asjaosaliste enda, toimub tegevus pühas linnas Jeruusalemmas veel pühamas kohas, päriselt eksisteerivas islami pühamus kaljumošees, mis tänapäevani on olnud religioonide konfliktide allikas ja keskpunkt.

Et sellest aru saada, tasub kiigata põgusalt selle kandi ajaloosse.

Moria mäele ehk Templimäele pääseb küll põhimõtteliselt igaüks jalutama ja sealset kaljumošeed väljast imetlema, kuid mošeesse siseneda ja seal palvetada võivad vaid moslemid: nemad ehitasid selle sinna 7. sajandi lõpul – 8. sajandi alguses.

Pärimuse järgi asub Jeruusalemma kaljumošee kohal, millel nii judaismi, kristluse kui islami ajaloos üks tähtsamaid tegelasi Aabraham pidi peaaegu oma poja Iisaku ohverdama – Jumal pani sellega tema lojaalsuse proovile. Sealtsamast alustas prohvet Muhamed unenäos oma öist rännakut koos ingel Gabrieliga taevasse.

Ent mäe ümber asub juutide üks olulisemaid pühapaiku – Nutumüür ehk see osa, mis on säilinud enne kaljumošee rajamist samal kohal seisnud juudi templist. Juutidel on tava viia müüri äärde palvetega sedeleid.

Tuhandeid aastaid on juudid seostanud Moria mäge kohaga, kus Jumala ligiolu võib tunda intensiivsemalt kui kusagil mujal maa peal. Kuigi tempel pole püsti olnud juba paar tuhat aastat, on Jeruusalemm edasi juudi maailma fookuses. Juudi traditsioonis usutakse, et lõpu eel ehitatakse Moria mäe tempel taas üles.

Ernst Enno luule inspireeris

“See lavastus on Ernst Enno luuletuse “Nii vaikseks kõik on jäänud” adaptsioon või pikaks venitatud variant ja ma olen otsinud sellele luuletusele tegevuspaika. Ma otsisin seda Matsalust, otsisin seda Venemaalt. Käisin Moskvas otsimas, mõtlesin, et äkki leian selle Lenini mausoleumist. Kui sattusin Jeruusalemma ja jalutasin öisel Templimäel, oli mulle selge, et just siin on see koht,” rääkis Õunapuu. Sealsamas Jeruusalemmas hakkas ta seda vaikselt peas veeretatud lugu lõpuks kirjutama.

“Mingi kondikava või selgroog oli mul varem olemas. Teadsin, mis on algus ja mis on lõpp, aga ei teadnud, mis vahepeal peaks olema. Leidsin sealt (Jeruusalemmas jalutades, A. J.) väga palju naljakat, kurba, õudset ja see kõik peaks olema selles lavastuses sees,” kõneles Õunapuu, teksti autor ja lavastaja ühes isikus.

Õunapuu oli Jeruusalemmas nädala, jõudis seal nii kirjutada kui pildistada seda, mida nägi. Samu fotosid kasutab ta lavastuseski.

Kõik tegelased selles loos on Õunapuu sõnutsi reaalsed, konkreetsed inimesed, nad ei ole välja mõeldud. Need on näitlejad ise: Ago Anderson ja Indrek Taalmaa. “Kui aga veidi saladuskatet paotada, siis Indrek mängib Und ja Ago mängib Une poolvenda, kes on Surm,” avaldas autor.

Jeruusalemm ja Õunapuu

Kirjanduskriitik Arno Oja on öelnud tabavalt juba tosina aasta eest Postimehe lisas Arter, et Ervin Õunapuu loomingut iseloomustab teatav teispoolsuse kompamine, silmitsiseis surma ja Jumalaga, otsimata kummaski midagi lõplikku.

Kaduvik ja jumalaotsingud on Õunapuule nagu ühe sirge kaks otsa. Selleni välja, et Õunapuu tegi samal teemal filmi, otsides vastust küsimusele, kas inimese ja Maa üle valitseb kõrgem võim, mida nimetatakse Jumalaks.

Vastuseid käis mees otsimas nii Ameerikas, Euroopas kui Eestis, olles ise ateistliku maailmavaate esindaja.

Sügisel 2012 Endla Teatrikohvikus enne proovi hommikukohvi juues tunnistas Õunapuu, et ta pole üldse muutunud. “See on lõputu teema ja mida päev edasi, hakkangi aru saama, et ma võitlen eimillegagi. Aga samal ajal ma ei võitle üldse, vaid naudin seda, et on mittemiski, mis mind väga huvitab. Mind on eluaeg huvitanud ülisuured teemad või siis alustalad: kuhu inimkond läheb? Kui viskaks kepi nurka ja ühe koha peal istuks, oleks ju igav,” mõtiskles kirjanik.

Arvatakse, et iga inimene peaks vähemalt korra külastama oma vaimset kodulinna Jeruusalemma. Mida arvab Õunapuu? “Ma arvan küll. Kes ei ole veel jõudnud, kindlasti soovitan. Mina tahan sinna veel tagasi minna,” ärgitas kirjanik.

“Kui me räägime ajaloost, on ju inimkonna ajaloo kõige võimsamad, kõige kaunimad ja kõige jubedamad momendid leidnud aset just seal, pühal Moria mäel. Aga loomulikult pole see kohustus. Kui inimest ei huvita religioon, pole tal üldse vaja sinna minna. Aga seal on ka väga head toidud, mahlad, apelsinid. Seal on kõike nii palju ja sügavuti, et võiksin rääkida sellest kuu aega järjest,” tõdes ta.

Õunapuu jalutas Jeruusalemmas olles Templimäel igal päeval ja ööl.

“Mošeesse muidugi sisse ei lasta, aga ma sain selle ümber luusida, istuda ja mõtiskleda selle üle, mis on sündinud selles kohas. Samal ajal kui lavastusest rääkida, siis kartma ei pea: midagi hirmsat laval ei toimu ja ühtegi mõistatust õhku ei jää. Kes need pühamatest pühamad on, selgub tüki lõpus,” lubas Õunapuu.

Ajaloohuviline leiab autori sõnutsi lavastusest endale mõnegi fakti, mida ta pole seni kuulnud. Siiski ei ole tegemist loenguga. “Ja ma loodan väga – vähemalt mina naeran küll proovides –, et ka publik kogeb ehtsat nalja, mida ei tehta kellegi või millegi arvel,” avaldas lavastaja.