Vutipresident mõtleb taandumisele

“Füüsise pärast võiks veel, aga närv ei pea vastu,” arvab eile 80 saanud Pärnu igipõline spordijuht. “Klubi on meil suureks läinud – töötab neli treenerit, mängijaid on 250-300. Eesti meistrivõistlustel osaleb PJK 13 võistkonnaga ja mõnest Eesti vutiklubist, kus iga päev ametis viis-kuus inimest, eritab meid vaid see, et PJK-l pole meistriliiga meeskonda.”

“Klubi on suureks ja elu raskemaks läinud – näiteks oleme nelja viimase aastaga ligi 400 000 krooni ulatuses igasugust toetusraha vähem saanud. See on meie klubile suur number,” kommenteerib Hunt.

Sporditööd ühtjutti 52 aastat

PJKs tegeleb administreerimise ehk “orgunnitööga” Hunt üksi, raamatupidamist ja arvuti- ning prinditöid, milles vana kooli mees eriti kodus pole, abilistele jättes.

“Paberitöö, aruandlus, treeningbaaside kindlustamine, kalendrite koostamine, sõitude logistika, transport,” loetleb Hunt vaid osa oma töö elemente.

Siinkohal võib õigustatult küsida, kellel siis Pärnus veel niisuguste asjade ajamiseks suuremaid kogemusi on kui Hundil. Pärnu jalgpalliklubi juhib ta 1989. aastast ehk klubi algusest peale, aga see on vaid jäämäe veepealne osa. Sporditööl on Hunt olnud järjestikku 52 aastat.

“Et siia klubisse pikalt pidama olen jäänud, on ühest küljest natuke rutiin, aga teisest küljest on ju huvitav ka, ja kui mõni noortesats või klubi naiskond edu saavutab, hing rõõmu täis,” tunnistab Hunt. Inimeste seas olevat meeldivam olla kui kodus istuda, oluliseks nimetab ta valehäbita ka väikest lisa pensionile.

“Sõjaväest tulles tegin seitse aastat Pärnu Metsakombinaadis suuski, 1961. aastal kutsuti Pärnu Kalevi instruktoriks ning seal olin 1992. aastani,” meenutab Hunt.

Endist ja praegust Kalevit ei saa võrrelda

Toonast ja praegust Kalevit on Hundi sõnade järgi raske võrrelda. Siis tegeles Pärnu Kalev 22 spordialaga, oli Eesti ametiühingute spartakiaadil Tartu ees teine ja ehitas palju.

“Siis kooskõlastasime linnajuhtidega ettevõtmisi, nüüd ei kuula sporti enam ammu keegi,” räägib kõike kogenud spordijuht.

“Linnajuhid, näiteks Endel Laos, olid spordirahvaga kaasas isegi siis, kui tarvis valskust teha. Nii ehitati Koidula kooli juurde ujula, nii said meie võimlad ettenähtust suuremad. Staadioni rekonstrueerimiseks hangiti Moskva mängude järel, kui niisugused tööd üldse keelatud olid, 350 000 rubla, ja kui asi tehtud, selgus, et kulus hoopis miljon 350 000,” räägib Helmut Hunt.

“Sõudebaasi hakkasime Dünamo oma kõrval kõpitsema, kui aga valmis saime, selgus üllatusena, et baas sattus hoopis teisele poole jõge,” meenutab Hunt põnevaid ja tegusaid aegu.

Jalgpallist sai elu armastus

Hunt alustas ise sportimist toonases Pärnu 1. keskkoolis õpetaja Georg Zemeli innustusel, jätkas Feliks Valteri jalg- ja Hugo Soasepa poksitrennis ning mängis pika poisina ka korvpalli. Eluaegseks armastuseks kujunes aga jalgpall, milles Hundi parim saavutus on hõbemedal Pärnu Kalevi meeskonnas Eesti 1961. aasta meistrivõistlustelt.

Tänase päevani vutijuhina tegutsev Hunt mäletab hästi ka neid aegu, mil Pärnu Eesti meeste jalgpalli valitses, ja arvab, et praegu viiks pärnakad meistriliigasse tagasi vaid korvpallurite eeskujul leegionäride ostmine.

“Pärnu nüüdsed mängijad on ju amatöörid. Ja MTÜ Pärnu Linnameeskond tundub olevat kuidagi kapseldunud, vähemalt meiega neil sidet pole,” hindab Pärnu jalgpalliklubi president. “Kevadringi mängis meeskond esiliigas ju kenasti, nüüd on ära vajunud ja väljakukkumise ohus. Tuleks ehk mõelda, kuidas siin mõnda meest kinni hoida? Aga kõik taandub sellele, et raha on Pärnus teatud kogus ja kui me kõiki alasid tahame, ei jätku kellelegi.”

Hunt meenutab aegu, kui kaheksakümnendate keskel Pärnu Kalakombinaat/MEK Eestis medaleid ja karikad kollektsioneeris. Siis olid nii omad kui ostetud mehed täisprofid. Iseasi, mis nipiga neile ettevõtetest maksti, aga nende töö oli jalgpalli hästi mängida.

Pärnu on andnud enim vutikoondislasi

Tublisti üle poole sajandi Pärnu jalgpalli seestpoolt näinud Hunt väidab Pärnu parimate mängijate loetlemise küll riskantse tegevuse olevat, aga hätta muidugi ei jää.

“Päris vanast ajast pikalt Eesti koondises mänginud Artemi “Niks” Jaik. Edasi Udo Kuller, Feliks Reimann. Järgmisest põlvkonnast Lembit Jürissoo. Siis Ants Kommussaar, kes küll Pärnu päritolu ei ole, ja Sergei Ratnikov,” alustab Helmut Hunt loetelu.

“Väga tihe ja kõva põlvkond oli Sergei Hohlov-Simson, Igor Prins, Raio Piiroja, Indrek Zelinski, Marek Lemsalu, Teet Allas ja Taavi Rähn. Järgmine lend andis Sergei Zenjovi, Sergei Mošnikovi, Stanislav Pedõki ja Martin Vungi. Viimane Pärnust kasvanud talent on Rauno Alliku,” jõuab Hunt heade pallurite üles lugemisega tänasesse päeva. “Olen näinud statistikat, mis väidab, et Pärnu treenerid on Eesti jalgpallikoondistele kõige rohkem mehi tootnud.”

Sulev Laanpere, PJK juhatuse liige ja sponsor

“Helmut on professionaalne spordikorraldaja, seni eale vaatamata oma töös maksimaalselt hea. Klubi tahtnuks, et ta jätkab, aga austame ta õigust ka puhata.”

Jüri Saar, PJK kuldse naiskonna treener

“Hunt on väga suurte kogemustega spordijuht, kes jäänud truuks oma kindlatele põhimõtetele. Vaimujõud pole teda tänini hüljanud.”

Rein-Vello Ojavere, Eesti Kalevi kauaaegne tegevjuht

“Väga põhimõttekindel mees – mis ütles, oli läbi kaalutud ja kindel. Vahel tekitas see põhimõttekindlus ka probleeme. Hunt oli pikki aastaid Pärnu Kalevi sisuline juht ja üldse Kalevi suur patrioot.”