Kaelase mõisa häärberis saadab kooliperet hea vaim

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaelase mõis rajati 17. sajandil, põlengu järel algse välimuse kaotanud häärberis töötab 1929. aastast kool. “Maja on igati soodne erivajadustega lastele, siin on rahustav keskkond,” mainib Kaelase kooli direktor Ülle Krusemann.
Kaelase mõis rajati 17. sajandil, põlengu järel algse välimuse kaotanud häärberis töötab 1929. aastast kool. “Maja on igati soodne erivajadustega lastele, siin on rahustav keskkond,” mainib Kaelase kooli direktor Ülle Krusemann. Foto: Urmas Luik

Kaelase külale on andnud nime mõis, mille järgi seda 15 elanikuga maakohta teatakse vallamajast kaugemalgi, sest häärberis töötab erivajadustega laste riigikool ja Enge jõe kallastele rajatud liigirohke park on võetud kaitse alla.


Häärberi teepoolse nurga juurest jõekaldale laskuja leiab sealt saksakeelse kirjaga graniitobeliski. Sellele tahutud tähed ütlevad, et siin uppus õnnetult mõisaproua Emilie von Derfelden.



Võib-olla on sõprade püstitatud mälestussammas lepitanud proua teispoolsusega, kuigi kohalike jutu järgi on mõndagi neist häärberis saatnud kummitus.



Külm hingus


Kaelase häärberis liikuva kummituse tajumisest pole pääsenud praegune koolidirektor Ülle Krusemanngi, kes siia 13 aastat tagasi tööle tuli ja õpilastele muusika- ning laulutunde annab.



“See on juttude põhjal, et mõisahärra toatüdruku sohilaps olevat siin kurva saatuse tagajärjel surnud ja tema kondid maetud sinna, kus nüüd on õpetajate tuba, ja remondi ajal sealt mingid kondid leiti, aga …” pajatab energiline direktor oma kitsukeses kabinetis mõisast, mille rajamise lugu ulatub 1631. aastasse.



Derfeldenite suguvõsa kätte läks Kaelase mõis üle 300 aasta eest. Nemad lasksidki ehitada katusekorrusega varaklassitsistliku peahoone ja mitu kõrvalhoonet.



Häärber ei ole tänapäeva jõudnud algse väljanägemisega, sest 1905. aasta mässuvihast kantud talupojad panid sellele tule otsa ja kui hoonet taastama hakati, ehitati peasissekäigu ette kaarakendega palkon.



Seda ligi poolteisemeetriste kiviseintega ümbritsetud rajatist kutsutakse nüüd rõdusaaliks ning aeg-ajalt leiab sealt aknaavas kellegi istumas ja mõtlikult põlispargi puid silmitsemas.



“Jah, on meil üks selline vaim, kes liigub ringi, aga ta ei ole pahatahtlik, mina saan temaga väga hästi läbi,” kostab kummituselugu direktori muigel suust edasi.



Nüüd läheb põnevaks. Mis sest, et need, kes häärberisse mingil põhjusel üksinda on jäänud, kuulevad, kuidas kusagil uks liigub. Avaneb ja sulgub, nagu vajutaks selle linki nähtamatu käsi. Või lähed ägisevaid trepiastmeid pidi üles ja tunned, kuidas keegi liigub sinust kas ees- või tagapool. Nagu vari.



“Üks õpetaja rääkis, et kui meil olid siin magalad kahel korrusel, võis kõndides tunda külma õhku endal selja taga või siis ükskord, jõulupeo järel, kui kõik tuled olid majas kustutatud, uksed lukku pandud, nähti Kaelase teelt, kuidas all emakeeleklassis on aknad valged. Kiiresti tagasi, uksed valla, pime mis pime!”



Parunite pärandus


Mis muud, kui mõisatega käivad ikka kokku pärimused ja aegade hämarusest nagu müürimälu taustal kolavad edasi kummitused, et oleks põnev.



Põlised külainimesed räägivad, kuidas nad Kaelasel ehk mõisas koolis käisid, millised olid tuletõrjeseltsi korraldatud võistlused ja kodutütarde ettevõtmised. Kunagise vallakeskuse rahvas oli pärinud hakkaja meele esiisadelt, kes siin ärkamisajal tegutsesid. Asutasid 1864. aasta kevadel Pärnumaal esimese lauljate kvarteti, hiljem tekkisid meeskoor, pasunakoor.



Näitemänguharrastajad astusid mõisas peol rahva ette Koidula “Saaremaa onupojaga” juba 1872. aastal, laulu- ja muusikakoor käis oma kihelkonnast kaugemalgi esinemas.



Riigistatud mõisasse läksid lapsed esimest talve kooli 1929. aastal. Sama aasta põllumajandusloenduse andmete järgi oli Kaelase vallas 187 talu, peeti 326 hobust ja 897 veist, muretsetud oli aurumasin, kaks autot ja kuus viljaniidukit.



Õnn-tuli-meie-õuele-aastatel lükati sundläinutest jäänud taluvared maaparandusobjektidelt jalust, ehitati tootmishooneid, millest töökoda nüüd rüüstatuna tee ääres lähiminevikule viitab.



Aga vaimsus on jäänud.



“Kaelasel oli populaarne laulmine ja siin majaski on endiselt väga levinud laulmine, nendegi laste hulgas, kellel viisipidamisega tegemist,” räägib Ülle Krusemann, kes direktoritöö kõrvalt juhendab muusikaringi. “Kui meil on koorilaulutunnid, kus käivad kõik kuni kuuenda klassini, siis edasi saavad käia need, kes tahavad, ja see on populaarne, see on tõesti nagu vanast ajast jäänud.”



Haridus- ja teadusministeeriumi hallatav hariduslike erivajadustega õpilaste kool nagu Kaelase annab direktori sõnutsi võimaluse tunnetada tavakoolis nurka surutud lapsel mingitki eduelamust.



Näiteks laulmine ja muusika, kus võib kiita selle eest, et sa julged kõvahäälselt laulda, oskad väga selgesti hääldada sõnu.



Põnev park


Talviselt raagus pargi rüppe peidetud koolimaja hoiab külal hinge sees, seal töötab 18 pedagoogi. Erivajadustega laste kool peab pakkuma eri tugiteenuseid, sestap ulatub tööpere liikmete arv siin üle 30.



“Lapsed on nädal aega siin, kuus kahel nädalavahetusel saavad ka siin olla, eelarve rohkem ei luba, meil on õpilaskodu, öövalve, kasvatajad,” räägib direktor neist, kes kogu riigist väikeses ja ühistranspordist nagu äralõigatud külakohas õpinguid jätkavad.



Pingeid aitab maha võtta park, mida hakati rajama üle 200 aasta tagasi. Vanast pärnaalleest on alles vaid vastupidavad puud, üks, seest õõnes, on tükkideks saetud. Keskkonnaamet andis loa, sest puu ähvardas vanadusest vajuda häärberi ees parkivatele autodele selga.



“Pargi sümbol on hakid, keda siin on 20-30 paari, aga pesa nad veel ei ehita, igal juhul mina ei ole näinud, et nad veaks risu,” seletab loodusõpetuse õpetaja ja loodusringi juhendaja Eedi Lelov.



Voldiku “Kaelase pargi õpperada” logol on hallpearähni kujutis, too pargiasukas on eurodirektiiviga kaitstud nagu valgeselg-kirjurähn, kellele põliste puude tüvedel meeldib kõhutäidet välja toksida.



“Meie tunneme ennast selles häärberis igal juhul väga hästi, ilmselt vanasti mõeldi enne ehitamist, kuidas miski asi peab olema ja millistest materjalidest, see maja on seest ja väljast igati rahustav,” kinnitab direktor, kes töötajatega koos peab hoolt kandma, et keskkond toetaks õpilaste arengut isiksuseks.



“Tere!” hõiskavad õpilased, kes vahetunnikella järel klassidest välja tuiskavad.



See on sõbralik tere, mida võõras maakohas enam igal pool paraku ei kuulegi.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles