Teet Roosaar: Noorem põlvkond suhtleb suguorganiga

“Mine v…!” soovitab üks nooruk teisele. Sõber ei võta head nõu kuulda. Võib-olla puuduvad soovituse täitmiseks oskused, aga verbaalset huvi intiimelu vastu kuuleb sageli.

Kümnest sõnast ei piisa

Mäletan, et uurisime naabripoisiga raamatut “Avameelselt abielust” juba teises klassis puuriida taga. Tasapisi ilmusid sõnavarasse roppused, mida see raamat küll ei tutvustanud. Aga tuhin iga paari lause tagant mõni roppus poetada läks üle, sest sõnavara arenes ja kuulajad juba teadsid, et ma neid sõnu oskan.

Mulle ei meenu, et tüdrukud oleksid samamoodi ropendanud. Nüüd ei näi olevat mingit vahet, kas räägivad omavahel noormehed, neiud või suheldakse üksteisega.

“Mina saan iga päev, kade oled või?” lugesin Postimehest ühe neiu kiitlemist. Saad, siis saad. Aga miks seda valju häälega kuulutada nagu geiparaadil, kus samasoolised demonstratiivselt suudlevad?

Ma ei usu, et naistele lähenemiseks oleks kõige efektiivsem öelda: “Tere, kas ma tohiksin teile oma “t…” tutvustada?” Ilmselt huvitab neid ka kõik muu, mis selle “t…” ümber on. Inimene, kelle sõnavara piirdub kümmekonna roppusega, on igav.

Muidugi ei pruugi kõik neiud uurida, kas läheneja teeb vahet defloratsioonil ja inauguratsioonil, ent rohke vandumine pole see, mis teda noormehes köidab. Pigem ikka püütakse aru saada, mida inimene endast kujutab. Mulje kümnesõnalisest primaadist võib olla eemaletõukav.

Mida sa öelda tahtsid?

Milleks ropendatakse? Sageli on see seotud vihaga. Pidevas erutusseisundis inimene jätab aga endast kummalise mulje.

Rääkimise eesmärk on oma mõtete arusaadavaks tegemine. Roppused võivad näidata tundeid, kuid ei kanna informatsiooni.

Noorukieas kipuvad tunded üle pea kasvama ja vägisõnad tulevad keelele kergemini. Kuid sageli pole sõbra “p…” või “v…” saatmise eesmärk teda solvata, vaid end “kõva mehena” näidata. Alles aastate pärast saadakse aru, et sõber tunneb sind nagunii ja roppuste pärast ta sinusse paremini suhtuma ei hakanud.

Veider, kui teismeliste ropendamine muutub teatrilaval, kinos või raamatutes asjaks iseeneses. Mäletan, et läksin kunagi Endla etenduselt pärast esimest vaatust ära, sest igav hakkas. Vahet pole, kas korrata pidevalt roppusi või sõna “aken” – sisu mattus ühekülgse sõnavara alla.

Minuni ei jõudnud ühe viimases Sirbis avaldatud maali mõte. Meesterahva upakil tagumik võib ju kellelegi erutavana tunduda, aga kas sellist erutust peab just maalikunsti kaudu näitama?

Samal ajal ei tohiks selliseid maale, teatrilavastusi ega muud kunstiloomingut kindlasti ära keelata. Las igaüks naudib seda, mida tahab.

Mõnikord võib nautida näiteks poliitikute oskust rääkida palju, aga öelda mitte midagi. Mõneti sarnaneb see ropendamisega: sõnadel puudub sisu ja nad muutuvad müraks. Aga kas see ongi rääkimise eesmärk?