Margikujundamine on omaette kunstiliik

Riho Luuse mark meie rahvale kuulsust toonud maadlejast Kristjan Palusalust tunnistati läinud aastal Eesti ilusaimaks margiks.

Riho Luuse on lõpetanud omaaegses kunstiinstituudis (ERKI) disaini eriala ja sattus turvatrükiste kujundajana tööle Vaba Maa trükikotta, kus markegi trükitakse.

Esimene margikonkurss, kus ta osales, oli aastal 1994. Noort disainerit inspireeris soome-ugri hõimude teema. Ta kujundas kuuemargilise margiploki ja võitis üldarvestuses teise koha. Teemakohaste markide seas tähendas see esikohta ja markide trükkiminekut. Toona olid tiraaþid suuremad ning marki trükiti mitusada tuhat eksemplari. Praegu on tavapärane tiraaþ ligi 100 000 ja alla sellegi.

Teine postmargivõistlus, kus Luuse osales, korraldati Atlanta suveolümpiamängude eel. Teemaks „100 aastat kaasaegseid olümpiamänge“. Sellegi võitis Luuse margiplokk, mis koosnes kolmest margist. Hiljem Eesti Post margikonkursse eriti korraldanud pole, töid tellitakse neilt, kel sellel alal kogemusi.

Eesti margitegijate seas ei ole väga suurt konkurentsi, usub Luuse. Tegijaid on 10-15, peamiselt graafikud ja disainerid, kellele pakub huvi uurimuslikku laadi töö. Kõige tähtsam on sinna seltskonda sattuda, arvab disainer. “Postmargi kui kõige väiksema trükise kujundamine on omaette kunstiliik. Sel on oma spetsiifika,” ütleb Luuse. Isegi kogenud kujundajal ei pruugi esimesed margid õnnestuda.

Margi teeb eriliseks, et selle emiteerib riik, margil on kindel nominaal (rahaline väärtus).

Iga margi tegemisele eelneb pikk uurimistöö. Nii on tavapärane, et ettevalmistusperioodil külastab Riho Luuse arhiive, muuseume ja raamatukogusid, suhtleb ajaloolaste ja spetsialistidega, kes valdkonda on uurinud.

“Internetis väga palju teha ei ole, sest sealne materjal on populistlik ning võib juhtuda, et vigane,” märgib kunstnik. Info peab olema süviti minev ja täpne, vigu teha ei tohi. Margitegija ei saa unustada, et esindab riiki. Markide emiteerimine tähendab riigile imago loomist, mark viib riigi maailmakaardile. Margikogujaid on kogu maailmas väga palju. Kui peaks juhtuma mõni viga, järgneb sellele skandaal. Filatelistidele on see muidugi hea, sest nemad koguvad skandaalseid marke.

Alati, kui ilmub mark, lastakse välja esimese päeva ümbrik (FDC – ingl k first day cover) ja tempel. See moodustabki margikomplekti. Selline tempel lüüakse FDC-ümbrikule ainult esimesel müügipäeval ning seal on kirjas, kus, kelle poolt ja millal on mark välja antud. Kõige väärtuslikum on margiga seotud prominentse isiku signeeringuga komplekt ja seda esimese päeva saaki filatelistid enim jahivadki.

“Minu lemmikteemad on seotud eestlusega. Tunnetan, et postmark on riigi visiitkaart maailmale, et tutvustada kodumaa ajalugu ja sangareid, unikaalseid isikuid, kelle tegusid ei ole suutnud keegi korrata,” jutustab Riho Luuse. Kristjan Palusalu on koguni nii tähtis mees, et temast ilmus 1952. aastal mark Jaapanis.

Kui tavapäraselt kujutatakse markidel juba lahkunud suurkujusid, siis taasiseseisvunud Eestis oli Luuse andmeil esimene margile pääsenud elav isik president Lennart Meri. Pirita kloostri margil on nii uus kui vana kloostrihoone, uue maja arhitekt Ra Luhse on Riho Luuse klassivend – mõlemad õppisid omaaegses Pärnu 9. kaheksaklassilises koolis. Luhse on Eesti esimene elav arhitekt, kelle hoone on margile pääsenud.

Luuse on kujutanud markidel Eesti kirikuid (tema margisarjas on näiteks Audru kirik), raadiotelegraafi leiutajat Guglielmo Marconit, ümbermaailmarändur Adam Johann von Krusensterni, kavandanud olümpiamarke, jõulumarke.

Margitegijale antakse teema kätte ligemale aasta enne margi ilmumist, nii saab ta materjali korjata ja katsetada päris kaua. Sel aastal valmib Luuse käe all Narva kirikuga mark ja mark teemal “Riigikogu 90”.

Samuti armastab Luuse kujundada postkaarte, neid annab ta teinekord ise välja.

Kes on disaineri arvates need pärnakad, kes vääriksid veel margile jäädvustamist?

Paul Keres ja Konstantin Päts on oma margi saanud. Luuse teeks margi Pärnu kuulsatest sõudjatest, paraku viib margile ainult kullavõit, mitte hõbe. “Teeksin tagasiulatuvalt margi neist sportlastest, kes nõukogude ajal olümpiamängudel kulla võitsid, arvan, et neil sportlastel tuli läbida kaks kadalippu,” ütleb kunstnik.

Luusel on Tallinnas väike graafilise disaini kontor Umbra, kus ta tellimuse peale trükiseid kujundab - tikutopsi sildist plakatini, mida just tarvis. Viimasel ajal on tulnud soov disainida huvitavaid mahulisi tooteid: mööblit, valgusteid, muid sisekujunduselemente, tekstiile.

Mees on üles kasvanud Pärnus ning kui filateeliahuvi alguse kohta uurida, selgub, et esimesed margid ostis Rihole ema. Peretuttaval oli eestiaegsete markide täielik kogu, mida poiss uurimas käis. Muidugi, nõukogude ajal ilmus toredaid marke, mida trükiti tohututes tiraaþides. “Emal kulus oma väikesest palgast päris suur osa markidele ja minul tekkis sügavam huvi kujundliku ja visuaalse maailma vastu,” meenutab Luuse. “Olin üksik nokitseja laps, kellele meeldis rohkem joonistada kui lugeda.”

Tulevane kunstnik kasvas Vana-Pärnus Suur-Toome tänaval. See tänav on unikaalne maailmas selle poolest, et ühes tänavaotsas on majakas, teises surnuaiavärav. Muul, karjamaa, kus pesitsesid tutkad, rannakalurite igapäevaelu, kaluripaatide hommikused helid, linnaosa ajalooline taust – kõik aitas kaasa Riho Luuse kunstnikunatuuri kujunemisele.

9. põhikoolgi, kus Riho õppis, oli tänapäevases mõttes omapärane: poisid pidid kandma pärast tunde pikki puid kanderaamiga ahjude juurde, mida köeti, et maja soe oleks. “Minu kool,” mõtleb Riho Luuse ja tema süda läheb soojaks, kui majast autoga mööda sõidab.

Koolis oli väga tugev kunstiõpetaja Leili Voll, kelle kunstiringis Luuse esimesest klassist alates käis. Voll oli professionaalne kunstipedagoog, Günther Reindorffi õpilane, inimene, kes on paljudele linnakesest sirgunud kunstnikele andnud esimese impulsi. Luusel vedas selleski mõttes, et tema keskkooliaeg langes kokku Pärnu kunstikooli rajamisega. Ta teadis juba kuuendas klassis, et jätkab õpinguid kunsti vallas.

Mis vahe on disaineril ja kunstnikul? “Disainer on sotsiaalsema sihiga, kunstnik egokesksem. Kunstnik tahab oma mõtteid väljendada, sellepärast ei saada sellest tihti aru. Disainer mõtleb kogu maailma hädadele ja rõõmudele, kui pakub välja lahendusi, et oleks mõnusam, sujuvam, lihtsam ja kergem,” selgitab Luuse. Ja lisab lõpetuseks: “Mul on soov elada missiooniga – meid ümbritsevat mõttetut müra tasakaalustada ja maailma selgemaks muuta.”