Ajakirjanik veetis aiandis stressivaba päeva

Aprillialguse jahedad ilmad lasevad looduse tärkamist veel oodata, Tootsi aiandis aga rohelusest puudu pole: kasvuhoonete 2500 ruutmeetrit pinda on juba peaaegu kõik eri kasvujärgus taimedega täidetud.

Aiandi väravasse meid tervitama tulnud OÜ Tootsi Aiandi juhataja Tarvo Alvet viib uudistajad kõigepealt ringkäigule. Soojades ja mõnusalt mullalõhnalistes kasvuhoonetes kulgevad pikkade ridadena taimepotid, mis praegu veel ühtlaselt rohelised, kuid umbes kuu aja pärast kirevaid õisi täis.

Kokku sirgub pottides 120 000 taime: võõrasemad, lobeeliad, petuuniad, tageetesed, begooniad, fuksiad, maitsetaimed ja palju muud põnevat.

“Põhiliselt kasvatame üheaastasi suvelilli, mida kokku on umbes 40 liiki,” seletab Alvet. “Kõige rohkem on võõrasemasid, paarkümmend sorti ja 40 000 taime. Jaanuaris hakkame külvamisega vaikselt pihta, istutamise kõrghooaeg on aprillis-mais ning poolest juulist on suurem lillendus juba lõppenud. Kõige viimased lilled on meil alpikannid ja krüsanteemid oktoobris-novembris.”

Aedviljataimi Tootsis enam ei kasvatata, erandiks on amplimaasikad ja veidi kapsataimi.

Alvet näitab prooviks istutatud vaarikataimi ja lubab, et kui kõik kenasti edeneb, võib edaspidi ehk juba mais Pärnumaal kasvanud värskeid vaarikaid osta.

Ringkäik tehtud, antakse tööproovijale kummikindad kätte ja suunatakse kõigepealt plastpotte turbamullaga täitma. See on lihtne: põrandal laiutavast kuhjast peotäis mulda potti, kergelt kinni vajutada ja kasti ritta. Raadio laulab ja käed käivad omasoodu. Ainult jahedavõitu on. Õnneks päästab külmetavad varbad peagi saabuv kohvipaus.

Kuni kohv tassides jahtub, uurin kontorituppa kogunenud aiandirahvalt, kas peab paika vanarahva tarkus, et lilledega rääkimine ja nende kiitmine taimed kasvama paneb. Või tuleb mõnda kidurat liblet hoopis väljajuurimisega ähvardada, et õige kasvuhoog sisse saaks?

Naised muigavad pisut selle jutu peale ja seletavad, et kõige jõudsamalt sirguvad taimed hulgakesi koos. Pisikese kastiga nurka tõstetud taimed kipuvad tavaliselt sinna ununemagi.

Alvet lisab, et ta ei oska kommenteerida taimedega vestlemise kasulikkust või kahjulikkust, küll võib ühe meetodina kasve silitada, et need liiga pikaks ei veniks.

“Hollandi mõnes kasvuhoones on spetsiaalsed harjarullid, mis taimedest üle libisevad,” teab Alvet rääkida. “Sealsetes aiandites on muidugi kõik toimingud võimalikult tõhusaks tootmiseks viimseni automatiseeritud, lille kasvades inimese käsi seda peaaegu ei puudutagi.”

Samuti kasutatakse suurkasvuhoonetes rohkem kemikaale, Tootsis aga pritsitakse taimi ainult siis, kui mõni kahjur või haigus võimust võtab.

“Kui Hollandist taimed tulevad, on tükk aega imelik keemialõhn õhus,” väidab Alvet. “Mina ei osta näiteks Prantsusmaa õunu, mida pritsitavat kasvutsükli jooksul eri ainetega umbes 12 korda. Kui siin vaarikaid kasvatama hakkame, ei ole küll plaanis keemiat kasutada, tahaks ikka ise ka neid marju süüa. Kahjureid saab tõrjuda näiteks nende looduslike vaenlastega, välismaal on isegi võimalik selleks tarbeks lepatriinusid osta.”

Pärast kohvipausi võtan koha sisse külvikastide vahel ja Maie Dreger õpetab, kuidas pikeerpulgaga sudides kastist tõusmed kätte saada ning külvikassetti pikeerida.

Lillekribalad näevad kastis välja nagu vesiheinatõusmed: vars niitpeenike, leht õrnake ja juur pisike pusa. Kohmetutel sõrmedel on parasjagu tegemist taimehakatiste elusalt ja tervelt uude kasvukohta toimetamisega.

Kokkuvõtteks saan poole tunniga hakkama 120 mätasharjataime pikeerimisega, mis on võrdlemisi nigel tulemus isegi algaja aedniku kohta …

Maie Dregeri käed käivad vähemalt poole kiiremini. “Mulle meeldib see töö,” ütleb naine aina uusi taimi kassetti pistes. “Nii tore on näha, kuidas pisikesest seemnest kasvab väike taim ja lõpuks ilus õitsev lill.”

Aiandi naised seletavad, et enamasti saavat neil taimedega askeldamisest tööl isu täis ja kodus pole enam erilist tuju toalillede või peenardega majandada.

“Mul on põhiliselt maltsad peenras,” väidab juhataja Tarvo Alvet muiates. “Põhiline töö käib ju siin, ei jõua ma kodus enam mingit aiandust korraldada.” Naised lisavad, et kui nad augustis lõpuks kasvuhoonetest nina välja saavad, on suur suvi läbi, mis seal enam istutamisega mässata.

Järgmise tööna pean teises kasvuhoones kassetist taimed välja võtma ja hommikul täidetud pottidesse umber istutama. Need taimed on juba kosunud ja istutamise nipp saab varsti käppa.

Kai Kask ja Jaanika Oja, kes samuti istutustööga ametis, räägivad, et begooniad on populaarsed taimed ja neid ostetakse palju.

“Minu lemmikuteks on kõige tavalisemad ja lihtsamad lilled, mis on vähenõudlikud ja kasvavad meie kliimas hästi,” tõdes Kask. “Aga isegi vähenõudlik taim vajab korralikku kastmist ja väetamist, näiteks amplitaimi võiks soojal suvel väetada kord nädalas.”

Naised soovitavad poest või turult taimi ostes koju viia pigem pungas õitega lille, mitte külluslikult õitseva isendi, mille silmailu aeg ju kodus sellevõrra lühemaks jääb.

Istutamistöö on ilmatu mõnus ja rahulik tegevus: päike soojendab, värske muld lõhnab ja stress hajub aina pikenevate lillepotiridade vahele. Aeg kulub kiiresti ja kui poleks juba aeg linna tagasi sättida, võiks begooniate potitamisega õhtuni aega veeta.

Üheks päevaks mõnusa vaheldusena tunduv aianditöö pole siiski kergete killast: jalad väsivad, suvel kõrvetab kasvuhoonetes päike, tõmbab tuul ja tööd on palju. Peagi turulette kaunistavate Tootsi aiandi lillede puhul võib olla kindel, et iga taim on seemnest suureks kasvamise aja jooksul mitu korda tublide naiste sõrmede vahelt läbi käinud.