Veel kord Audru lahingust ajaloolise selguse mõttes

Audru lahingus ei osalenud enam metsavennad, vaid omakaitselased, kellest osa võisid olla kunagised metsavennad.

Pärast 8. juulit 1941, mil Pärnu ja enamik Pärnumaast vabanes punavõimust, algas sedamaid Omakaitse organiseerimine. Kokkuleppe kohaselt loetakse Pärnumaa Omakaitse asutamiskuupäevaks 3. juulit 1941. Ametlikku organisatsiooni kui sellist siis veel ei eksisteerinud, aga sellega võib kuidagi leppida, sest tegemist oli oma(de) kaitsmisega ja, relv käes, hakati vastu regulaararmeele, miilitsale ja hävituspataljonile.

Kõikide omakaitselaste nimetamine metsavendadeks ehk partisanideks on meelevaldne. Ristime kõik eestlased, välja arvatud punavõimuga kaasaläinud, metsavendadeks, saaks neist veel mitu paksu ja kallist raamatut kirjutada.

Kõikides minu silma alla sattunud kirjatükkides on ainus Audru lahingus langenud eestlane kolonel Viktor Koern VR II/3. Kust ilmusid äkki Jaan Hanson ja Arvo Säde?

Emeriitprofessor Herbert Lindmäe raamatus ”Suvesõda Pärnumaal“ (Trt, 2006) on leheküljel 414 kirjas: ”19. juulil oli enamlaste terroriohvriks Liiva küla Kuuse talu peremees Jaan Hanson (77 = 27.06.1864-19.07.1941). Ta suri lasuvigastusest peas. Jaan Hanson on maetud EELK Elisabeti koguduse Vana-Pärnu kalmistule.“

Viide 586 viib meid raamatuni ”Punane terror“, mille on koostanud Mart Laar ja Jaan Tross (Stockholm, Välis-Eesti & EMP, 1996), kus terroriohvrite nimekirjas leheküljel 186 on lühidalt: “Hanson, Jaan, Pärnumaa, 19.07.1941.”

Viide 768 juhib Lindmäe raamatu surmakuulutuste leheküljele ja seal on antud “UE 18.07. 1942”.

Avame Pärnu ajalehe Uus Elu 80. numbri 18. juulist 1942. aastast ja leheküljelt 3 loeme: ”19. juulil 1941. a. bolševike poolt mõrvatud Jaan Hanson’it tema I-sel surma-aastapäeval mälestavad omaksed“.

Sapienti sad. Kas on vaja selgitada, milline vahe on mõrval ja lahingus langemisel?

Kus aga mõrvati Jaan Hanson? Eeltoodud materjalides pole selle kohta mingit vihjet. 1942. aastal ilmus ajalehes Uus Elu läbi kaheksa numbri järjelugu ”Pärnu Omakaitse võitluste keerises“.

Lehes number 95, laupäeval, 22. augustil 2. leheküljel on kirjas: ”Abirühma kohale jõudes alustati kohe lahinguvälja kammimist, et leida võssa pugenud või haavatuna mahajäänud punalindimehi … Jõeäärses lepavõsas lamas vanamehe laip, kõverkepp kangestunud käes.“

Teisi sellel päeval mõrvatud mehi pole Audrus registreeritud, seega oli see vanamees Jaan Hanson. Audru lahingut polnud varem nagu mingit laulupidu välja kuulutatud, kuhu kepiga ”relvastatud“ patriootilised taadid oleksid saanud tõtata. Küll põgeneti punaste eest.

Praegu pole teada, mis põhjusel Hansoni ja hävituspataljonlaste teed ristusid.

Herbert Lindmäe ei seosta Arvo Sädet Pärnumaaga. Temast pole samuti juttu Mati Mandeli Eesti ajaloomuuseumi väljaandel ilmunud raamatus ”Kurjuse aasta Lõuna-Läänemaal 1940-1941“ (Tln, 2007). See raamat on spetsialiseerunud tsiviilelanike vastu sooritatud kuritegudele ega kajasta otsest lahingutegevust.

Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni väljaandes number 12 ”Pro Patria. Auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejatele“ (Trt, 1998), on A. Säde kirjas. Raamatu on koostanud kapten Aleks Kurgvel ja professor Herbert Lindmäe. Leheküljel 208 on kaks rida: Säde, Arvo. VTÜ Lihula. + 17.07.1941. A. EVTLT 1942.

Dešifreeritult: Lihula V/abatahtlik/ T/uletõrje/ Ü/hing ja A/llikas/ - /bülletään/ E/esti V/abatahtliku/ T/uletõrje/ L/iidu/ T/eated/.

”Suvesõda Läänemaal“ ei ole veel ilmunud, seepärast tuleb kasutada kõrvalteed. Raamatus ”Sortside saladused I“ (Tungal, 1992) on Audru lahingus osalenud Edgar Kostabi mälestustes read: ”Öösel vastu 18. juulit /seega 17.07.) sõitsime Tallinnast välja ja jõudsime sama päeva hommikul (seega 18.07.) kella 10 paiku Lihula silla juurde. Lihula ümbruse talud põlesid alles. Teisel pool silda, maantee kraavis vedeles 5-6 laipa kaitseliidu ja raudteelaste riietuses valgete sidemetega ümber käiste. Laibad olid taganevate sakslaste poolt maha jäetud, kuna omad surnud, nagu hiljem selgus, olid sakslased kaasa viinud.“ (Lehekülg 11.)

Kasseli arhiivi andmetel langes Lihulas tõepoolest 17. juulil neli sakslast. Seega võtsid Arvo Säde kas langenuna või raskesti haavatuna kaasa sakslased või neil abiks olnud omakaitselased ja matsid Audru vallamaja juurde, kust ta hiljem kodukalmistule viidi.

17. juulil langenud või haavadesse surnud mehe seostamine 19. juuli lahinguga on moodne loogika, mida mina pole õppinud.

Kolonel Viktor Koerni rolli Audru lahingus avab kõige paremini kuulutus ajalehe Uus Elu 1942. aasta 18. juuli numbris: ”19. juulil 1941. a. Audru lahingus langenud kolonel Viktor Koerni mälestavad tema surma-aastapäeval lahingukaaslased seersant M. Pärnpuu, nooremseersant A. Hendrikson, reamees A. Alak.“ Ei ridagi rohkem. Kus on kuulutused partisanidelt-metsavendadelt-omakaitselastelt, keda ta väidetavalt juhtis?

Pärnu linn pidas Omakaitse loojat, Pärnu linnas ja maakonnas halduskorralduse taastajat meeles sellega, et nimetas Possieti tänava ümber Viktor Koerni tänavaks.

Seoses Koerniga on peatähelepanu pööratud tema õnnetule Audrus käigule ja kahe silma vahele jäetud asjaolu, et ta püüdis taastada Eesti valitsust, üritas kontakti saada Jüri Uluotsaga Tartus ning kui see ei õnnestunud, otsustas, et valitsus tuleb moodustada kohapeal.

19. juuli öösel saatis Koern Audrusse oma 17mehelise löögirühma ohvitseri asetäitja Juko-Johannes Karjeli juhatusel. Rohkem tal polnudki võtta, sest mitu rühma oli linnast mujale saadetud. Sama löögirühm käis 11. juulil Tori-Jõesuu lahingus.

Lõuna-Pärnumaa Omakaitse üksustele anti korraldus saata mehed Pärnusse.

19. juuli ennelõunal jõudsid kohale mehed Häädemeestelt, Orajõelt, Kablist, Metsapoolelt ja Tihemetsa metsatehnikumist.

Kokkutulnud meestest moodustati leitnant Elmar Toomingase juhtimisel võitlusüksus, mis algul jäeti reservi ja Audrusse saadeti alles lahingu viimases faasis lahinguvälja puhastama, olles seega juba eelmainitud abirühm.

Löögirühma tegevusest Audru lahingus pole midagi teada. Igatahes kolonel Koern nende tegevusse ei sekkunud, vaid suundus oma kolme kaaslase saatel rinde paremale tiivale Vabadussõja-aegse kombe kohaselt venelasi sisse piirama, mida nood kõige rohkem pelgasid.

Edasi tsiteerin Hendriksoni: ”Otsustasime tagasi tõmbuda, et juhtunust (Koerni langemisest, O. E.) teatada. Tagasiminekul sattusime oma hävituspataljonlastele sarnase riietuse tõttu korduvalt järeltulevate (peaks olema vastutulevate, O. E.) Saksa ahelikkude tule alla. Lõpuks selgitasime, kes oleme, ja saime kaasa ühe allohvitseri, kes juhtis meid maanteele. Lõvi kõrtsi juures asusime oma autole ja sõitsime linna staapi, kus teatasime kurvast sündmusest.“

Kas panite tähele, et vastu tulid neile sakslaste, mitte Omakaitse meeste ahelikud, ja Omakaitse riietuses oli ohtlik liikuda, tuld sai mõlemalt poolt. Üürikest aega Eesti pinnal viibinud sakslastele oli sellise paramilitaarse organisatsiooni olemasolu üllatus.

Kui keegi ikka veel arvab, et Koern juhtis Audru lahingut, mingu tema langemiskohale. Muide, selle leidsime Valdek Posti abiga kolmekesi koos Küllo Arjakase ja kadunud Abdul-Ali Rza-Kulijeviga 1991. aastal.

Seejärel uurigu, kus toimus põhiline sõjategevus, ja tehku siis mulle selgeks, kuidas sai sealt lahingut juhtida.

Impulsiivse, suure ego ja kõrge enesehinnanguga Eesti valitsuse voliniku kolonel Viktor Koerni kõrvaletõrjumine piirkonna juhtimisest, mille tagajärg oli tema langemine, lasus sakslaste südametunnistusel.

Seda tunnetades panid nad koloneli matustel 20. juulil kell 19 välja oma aukompanii, orkestri ja Wehrmachti nimel asetas pärja 291. diviisi ülem kindralmajor Herzog, kes hauakõnes väitis, et ”ühiselt valatud veri ühendab!“.

1941. aasta detsembris koostatud partisanide nimekiri on ilmselt niisama usaldusväärne kui ”Kaitseliidust Omakaitseni III“ (Üldkokkuvõte Pärnumaa Omakaitse ajaloolisest tegevusest Kaitseliidu likvideerimisest kuni 1. jaanuarini 1942, Tungal, 2005).

Toon näite. Leheküljel 60 on kirjas: ”Pärnumaa OK ülema abiks olid 19. juulist kuni 1. septembrini kolonelleitnant Hermann Stokebi(y).“

Vastas- ehk 61. leheküljel kirjutatakse: 20. juuli paiku, seega 12 päeva pärast Pärnu vabastamist sakslaste poolt ja Pärnumaa OK reorganiseeritud kujul tegevusse astumist, tuli Pärnumaa OK staabile Tartust (kolonelleitnant Stokebi poolt isiklikult Tartust kaasatooduna) major Fr. Kurgi ja kapten R. Tammemäe allkirjadega kiri, milles major Kurg … käskis asuda partisanisalkade (Omakaitse) formeerimisele lisatud juhendi kohaselt. Ühtlasi oli tema määranud Pärnumaa partisanisalkade üldjuhiks kolonelleitnant Hermann Stokebi.

Ei saa enam teada, kuidas sellele kirjale oleks reageerinud keevavereline kolonel Koern. Tema asemele tõusnud kolonel Ratiste (VR II/3) kui suurtükiväelane, kel sihtmärkide tabamisel võtab väljarehkendamine rohkem aega, ei pidanud vajalikuks kaks auastet madalama majori kirjale vastata ja määras Stokebi omale abiks.