65 aastat pärast Pärnu pommitamist on linn endiselt varemeis

Kokkuvõttes ei ole vahet, kas nende majade kordategemine on takerdunud planeeringuvaidlustesse, muinsuskaitsenõudmiste taha või napib omanikel suurejooneliste plaanide elluviimiseks raha. Mis tahes selgitus ei muuda pilti kaunimaks.

Ning pole sugugi nõnda, et lagunevad majaköksid vaaguvad võõraste pilkude eest varjatult hinge äärelinna rohtukasvanud aedades. Vastupidi, suur osa neist annab tooni just kesklinnas.

Võib vaid oletada, mida mõtlevad bussijaama saabunud välisturistid, kui nende pilk peatub teisel pool Pikka tänavat turritavatel raudteejaamaülema häärberi söestunud varemetel.

Iseäranis, kui need turistid on siin käinud viimasel aastal korduvalt. On ju aasta põlengust möödas, aga hoone näeb välja selline, nagu ta pärast viimase tuletõrjebrigaadi lahkumist jäi.

“Esinduslik” ei saa öelda Põhja tänaval laguneva vana soolaaidagi kohta. Pika tänava poolt varjavad seda küll korrusmajad, ent kontserdimaja külastajatele ei jää see hoone märkamata. Õigupoolest, midagi see tondiloss esindab, kuid kas just neid väärtusi, millega kuurortlinn silma tahab paista.

Päästekeskusele on majade esteetilisest väljanägemisest sootuks põletavam küsimus, kas hoonete aknad-uksed on korralikult suletud, et kõrvalised isikud sinna ei pääseks.

Üldjuhul ei kössita ju majja pugenud seltskond prussaka kombel pimedas nurgas. Ei, soojasaamiseks teevad nad põrandale lõkke või süütavad küünlajupi, et oleks valgem ja hubasem.

“Reeglina järgneb sellisele hoolimatule tegevusele tulekahju, milles hävib nii omaniku vara kui satuvad ohtu kõrvalehitised, samal ajal võib hoolimatu isik tulekahjus enda eluküünla kustutada,” teab Lääne-Eesti päästekeskuse tuleohutusbüroo juhataja Jaak Jaanso liigagi hästi.

Päästekeskuse andmebaasi tühjade majade hulgas leidub vähe neid, mis kas või korra poleks põlenud.

Enamikus hoonetes on pritsimehed käinud korduvalt. Näiteks pea südalinnas Hommiku tänaval tühjalt seisvad hooned on põlenud korda kolm.

Tegevuse lõpetanud masinatehases Rääma tänaval on koguni neljal korral tulnud kahjutuld kustutamas käia.

Päästeteenistus alustas aktiivset võitlust kasutuseta hoonete sulgemise nimel 2007. aastal, mil kümned majaomanikud said ettekirjutuse, mis pani neile kohustuseks unarusse jäetud hooned kindlustada.

Säärase ettekirjutusega kaasnes siis ja kaasneb praegu sunniraha hoiatus. Juhul kui hoone sissepääsud pole ettenähtud ajaks suletud, ootab omanikku kuni 50 000kroonine rahatrahv.

Samuti korraldatakse koostöös politsei ja munitsipaalpolitseiga reide, mille käigus jälgitakse ööelu sellistes ehitistes.

Jaanso kinnitusel on säärased meetmed vilja kandnud ja olukord paari aasta taguse ajaga võrreldes tunduvalt parem. Omanikud on hakanud regulaarselt jälgima oma ehitisi: vajadusel uksed-aknad sulgenud, ehitise kasutusele võtnud või hoone lammutanud.

Need aga, kes ei suuda või ei taha oma varaga heaperemehelikult ringi käia, peaksid Jaanso soovitusel leidma ehitisele tegusama peremehe.

“Kui ootate paremaid aegu, et maja kopsaka kasuga maha müüa, võite kasumi ootuses hoopis kahju kannatada. Vanasõnagi ütleb: varas jätab varna seina, tulekahju ei sedagi,” hoiatas Jaanso.

1871. aastal valminud Heinrich Ferdinand Pulsi asutatud tehasehooned, mille keldreid nõukogude ajal kapsahapendustsehhina ja kartulikoorimise ruumidena kasutati, kuuluvad kinnistusregistri järgi osaühingule Postgeneral.

Aastal 2005 kirjutas Pärnu Postimees, et nimetatud äriühing kavatseb pärast mõningasi lammutustöid ehitada vanast tehasest kortermaja koos äripidamiseks sobivate ruumidega.

Toona ootasid kinnisvaraarendajad linnavalitsuse taga, mis koostas krundi detailplaneeringut. Lootust oli. “Loodan talvel projekteerima hakata ja tuleval suvel ehitama,” sõnas Arcus Projekti arhitekt Tiit Raev.

Paraku ei ole tänaseni lootused täitunud ega ehitama hakatud. Küll leidsid arheoloogid 2008. aastal krundil kaevetöid tehes jäänuki palkkindlustusest, mille tõenäoliselt rajas Poola vaenuvägi 1609. aastal.

Vana sepikoja omanik on Pärnu linnavalitsus. Taaskord. Nimelt müüs linn majaköksi 2002. aastal 650 000 krooni eest maha. Aastaid lagunes maja kesk rohtunud õunaaeda. Ajapikku võtsid selle omaks kodu kaotanud inimesed, kes sinna pesa rajasid. 2008. aasta aprillis aga ostis Pärnu linnavalitsus kokkukukkumise äärel lobudiku 3,5 miljoni krooniga tagasi.

Igal juhul ei pannud linn asja ees, teist taga 2,85 miljonit huugama, vaid lähtus parimatest kavatsustest. Sepikojast peab saama 2010. aasta rahvusvaheliste hansapäevade staap, hiljem aga turismiinfopunkt.

Kunagine masinatehas kuulub osaühingule Kalda Kodu. Pärast seda kui töölised masinatehases viimase vahetuse lõpetasid, on hoone jäänud rüüstajate meelevalda. Viimane tulekahju oli seal 21. märtsil, kui kolmandal korrusel süttis praht.

2008. aastal pidid tuletõrjujad masinatehases kolm korda leeke summutama. Esmalt juunis, kui lõõmasid tünnid, milles metallikogujad tehasest kokkukorjatud kaableid põletasid. Septembris tuli aga päästjatel kaks korda masinatehases prahti kustutada.

Omanikke esindava Eston Ehituse juhataja Eero Rändla kinnitusel on kavas hoone lammutada ja selle asemele uus ehitada.

Vana viljaaida peremees on kultuuriministeerium, mille eestvedamisel on sellest juba 1998. aastast üritatud ehitada Pärnu muuseumile uut kodu.

Viimastel aastatel on spekuleeritud, et muuseum valmib aastal 2010, mil Pärnus tulevad rahvusvahelised hansapäevad.

Tänaseni pole aga päris selge, kust täpselt ja kui palju muuseumi ehitamiseks raha tuleb. Küll on selge, et hansapäevadeks muuseumi valmis ehitada enam ei jõuta.

Muuseumi direktori Aldur Vungi kõige optimistlikumate prognooside järgi avatakse muuseum 2011. aasta suvehooajaks.

Igal juhul, nagu märkis kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn, saab sellest hoonest kunagi tuhande võimaluse maja, kus peale kogu majas laiuva ekspositsiooni on kolmandale korrusele kavandatud galeriipind, mis mõõtmetelt on pea niisama suur kui Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja Tartus.

Eesti Energiale kuuluvast pensionile saadetud alajaamast on kujunenud omamoodi staap elukunstnikele, kes selle ümber sumisedes, alkoholi manustades ja hoone pihta ihuhädasid kergendades või värvituube tühjendades päevi mööda saadavad. Ja öid.

Mõlemad hooned on kuulunud juba mõni aasta osaühingule MaxKinnisvara. Ettevõtte plaanid näevad ette ehitada kahest kinnistust kokku äri- ja büroohoone restorani ja kohvikuga.

MaxKinnisvara juhatuse liikme Pille Saartsi selgitusel on viimased kaks aastat otsitud ühist keelt muinsuskaitsega. Nüüd on viimaks jõutud pooli rahuldava lahenduseni. “Tuleb vaid oodata, kui olukord majanduses väheke paraneb,” lähtub Saarts printsiibist “tark ei torma”.

Ehitustöödega loodetakse pihta hakata juba sel sügisel. Ning mõne aasta pärast ongi Pärnul veel üks väiksemat mõõtu ärikeskus juures. Siis saab ehk päästeteenistuski rahu, sest mullu pidid nad käima kolmel korral seal tuld kustutamas.

Viimased kolm aastat tühjana seisnud ja 2007. aastal väiksema tulekahju üle elanud maja omanik on Irina Kolmkant.

“Ega me tea ise ka veel täpselt, mida sellest majast teha,” tunnistas Kolmkant. Mõtteid olevat, kuid nendest on tema sõnutsi veel vara rääkida.

Tuleb sinna majja siis, mis tuleb, enne järgmist aastat Kolmkandi hinnangul nii või naa ehitustöödega pihta ei hakata. Kui siiski.

Jäi tühjaks pärast seda, kui osaühing Sadama Arendus hoone 2006. aastal ostis. Selle kohta, miks maja tühi on, on Sadama Arenduse juhatuse liikmel Andres Hallil relvitukstegevalt loogiline selgitus: keegi ei ela seal.

“Aga miks seal keegi ei ela? Sellepärast, et see on selline suhteliselt tohletanud ja mitte väga elamiskõlblik maja,“ seletab Hall. Küll teevad talle muret tegelased, kes läinud talvel hoonesse üürilepinguta imbusid.

“Viimase talvega olen ma korduvalt käinud seal aknaid kinni tagumas ja neid sealt minema ajamas, aga nad tulevad ikka tagasi,” on Hall hädas.

Viimati põles hoone 22. märtsil. Päästjate kohale jõudes tuli ühekorruselisest puumajast suitsu ja põles kaks tuba. Tubade sisustus sai tule-, suitsu- ja veekahjustusi.

Konkreetseid plaane Sadama Arendusel majaga ei ole. Kunagi sai see ostetud eesmärgiga korda teha ja siis müüa, kuid nüüd oodatakse paremaid aegu.

“Eks ta tule korda teha sellisel kujul, nagu ta on … või see on üks variantidest,” sõnab Hall ebaledes.

Kunagist Pärnu jaamaülema villat jagavad osaühing Onix Kinnisvara ja aktsiaselts Rakvere Universaal.

Varemeisse jäi hoone pärast tulekahju mullu mai keskel. Pärast põlengut võttis muinsuskaitseamet hoone ajutise kaitse alla. Novembris aga leidis muinsuskaitse, et hoone on nii tugevalt kannatada saanud, et seal pole enam midagi kaitsta. Küll oleks omanikul soovitatav luua asemele täpselt samasugune hoone.

Kehtiva üldplaneeringu järgi on hoone endiselt arvel kui muinsuskaitsealune üksikobjekt. Kuni see sealt maha võetud pole, ei ole Onix Kinnisvara tegevjuhi Vello Paasi väitel võimalik põlenud varemeidki lammutada ega nende asemel uut hoonet püsti panna.

Varisemisohtliku keskaegse soolaaida omanik on Raivo Tõnismaa, kelle kinnisvarakontol on samuti Seegi maja ning hotell St. Peterburg.

Omaniku plaanide kohaselt peaks osaliselt kolme-, osaliselt kahekorruselisest hoonest saama majutusasutus, millele projekti järgi ehitatakse kolm lisakorrust. Öömajaliste autod aga pargitaks hoone esimesele korrusele.

Vaatamata sellele, et praegu on tulevane hotell näiliselt külalistele suletud, on majutust ihkavad kodanikud leidnud võimaluse sinna imbuda. Sellest annab tunnistust möödunud aasta 1. novembri hilisõhtul hoone teisel korrusel süttinud põrand.

Kurikuulus mõrvamaja, kus kaks noormeest 2007. aasta sügisel kaks eluheidikut surnuks peksid.

Maja omanikud on kolm eraisikut. Arendajaks aga osaühing Metrocon Group, mille plaanid näevad ette lõhkuda tondiloss ja ehitada selle asemel hotell.

Pärnu EKE Projekti projektijuht Arvo Lensment, kes Metrocon Groupi detailplaneeringut menetles, kinnitab, et olemas on nii lammutusprojekt kui ehitusloa saamiseks vajalik eelprojekt. “Häda on aga selles, et arendajal ei ole ehitamiseks raha ega ole sellel mõtetki, kuna seesama kõiki hõlmav seisak on,” nendib Lensment.

Omanik on osaühing Foral. 2007. aasta sügisel tutvustas Forali juhatuse esimees Tõnis Lusikas Pärnu Postimehes ettevõtte plaane seoses selle majaga. Toona oli eesmärk sellele veidike kaubanduslikum välimus anda ning siis müüa.

2009. aasta kevadel pole maja välimus, võrreldes paari aasta taguse ajaga, paranenud ja hoone kuulub endiselt Foralile.

Lusika selgitusel on maja siiani müümata seetõttu, et linn pole suutnud erastada maja alust riigile kuuluvat maad. “Me oleme oodanud juba kuus aastat ja väga-väga pahased,” ei hoia Lusikas emotsioone endale.

Enne kui maa pole erastatud, ei ole võimalik aga maja müüa. Sestap pole Foral praegu huvitatud hoone kordategemisest.

Et selle ala detailplaneering on aga algatatud, loodab Lusikas, et lähiaastal saab maa erastatud.

Siis võib juba vaadata, mida majaga peale hakata.