Massenet’ „Thaïs“ Pärnus - uskumatu annus ilu!

, muusikakriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ooperi esimeses vaatuses püüab munk Athanaël (Ilja Siltšukov) lausa raevunult purustada Thaïs’ (Veronika Džiojeva) meelast maailma, et tuua teda kristluse juurde, loo finaalis aga jääb kõlama inimliku armastuse helgus.
Ooperi esimeses vaatuses püüab munk Athanaël (Ilja Siltšukov) lausa raevunult purustada Thaïs’ (Veronika Džiojeva) meelast maailma, et tuua teda kristluse juurde, loo finaalis aga jääb kõlama inimliku armastuse helgus. Foto: Ants Liigus

Tänapäeva karmis maailmas jääb üha vähemaks inimesi, kes julgevad olla heas mõttes sentimentaalsed, avaldada oma tundeid sellistena, nagu need paljudele end unenägudes ilmutavad. Istudes 22. mail Pärnu Endla saalis, tajusin kõigi meeltega, et mind viidi kaasa mingisse teise dimensiooni.


Kolmeks tunniks kadus reaalsuse taju ja kui lugu lõppes, oli vaid üks soov: peatu, aeg!



Jules Massenet oli ooperi „Thaïs“ küpsemise ajaks tunda saanud väga suurt menu. Tema „Manon“ ja „Werther“ olid edukalt maailmalavadel, on tänini. Massenet’ meloodiate varasalv oli põhjatu ja inimpsüühika taju äärmiselt terane. Miski inimlik polnud talle endalegi tundmatu. Suur kiindumus imelisse Ameerikast pärit lauljannasse Sybil Sanderssoni oli ilmseks tõukejõuks, et sündis „Thaïs“, imeline, kuid lauljatele äärmiselt suuri nõudmisi esitav ooper.



See, et Anatole France jutustuses, millest sai ooperi libreto alus, suhtus irooniaga oma kahte vaenlasesse Kristusesse ja voorusesse, on Massenet’ interpretatsioonis saanud hoopis inimlikumad ning värvikamad varjundid.



Kui ooperi algul püüab munk Athanaël lausa raevunult purustada Thaïs’ meelast maailma, et tuua teda kristluse juurde, siis finaalis jääb kõlama inimliku armastuse helgus.



Ekstaatiline armastus


Lavastaja Mai Murdmaa, lavakunstnik Madis Nurmsi ja valguskunstnik Margus Vaiguri fantaasiaküllane visuaalne maagia on loonud vaatajale esimesest stseenist alates meeliköitvaid pilte: skulptuuride näoovaalides elustuvad meeste näod, laulmise kõrval hakkab kaasa mängima kätekeel. Ja meeskoori väiksusest (11 liiget) hoolimata oli munkade laul meeldiv ja atmosfääri loov.



Kui hakkasid kõlama Vladimiras Prudnikovase (Leedu) lauldud munk Palemoni fraasid, oli võimalik tajuda, milline ilu, maht ja võimsus on selles bassihääles ning kuivõrd täiuslikuna mõjub prantsuskeelne musitseerimine. Selle stseeni lõppedes tabasin end kahjutundelt: miks nii ruttu otsa sai?



Kui lavale ilmus Ilja Siltšukov (Valgevene) ning tõi kuuldavale munk Athanaëli esimesed fraasid, tundus uskumatu, et see on seesama nooruk, kes kaks aastat tagasi võlus oma hääle sametise kõla ja meeldiva musitseerimisega, kuid mille väljendusjulguses oli veel mõningast haprust.



Murdmaa on peale sisulise suunamise andnud lauljatele kätte imelise vahendi - kehakeele, mis võimaldab olla täielikult muusikas sisalduvas mõttes ja rütmis.



Nii vaimsest kui füüsilisest enesepiitsutusest kurnatud Athanaël mõjus äärmiselt jõuliselt ja fanaatiliselt. Tema hääle sametisse on tekkinud terast ning sugestiivset lummust.



Murdmaa omaaegsed balletilavastused “Joanna tentata” (Heino Tambergi muusika) ja „Võlumandariin“(Bela Bartoki muusika) kandsid ideelisi analooge samal teemal “Thaïs’ga” ja on meeltesse jätnud hingesoppe läbiraputavaid visioone.



Murdmaa mitmes viimase aja intervjuus väljendatud kreedo, et tantsija peab elama liigutustes, lähtuma kõiges muusikalisest dramaturgiast, kehtib kindlalt ooperimaailmaski.



Siltšukovi rolli areng oli viimse nüansini välja voolitud nii vokaalses kui mängulises mõttes. Munga kirglik soov pöörata Thaïs kristlusesse peab pidevat võitlust sisemise ürgse loomaga, kelle olemasolu ei taha mees tunnistada enne, kui mõistab, et Thaïs lahkub maisest elust.



See, kuidas Massenet on viinud Athanaëli ekstaatilise ja ülendatud armastuse rajale, on leidnud Murdmaa lavastuses sugestiivselt äärmusliku kulminatsiooni. Igipõline probleem: kohtuvad kaks olendit, tunnevad teineteise ära, kuid ometi lõpeb kõik teede traagilise ristumisega.



Suurepärane esitus


See ooper ei saa ühelgi laval sündida, kui Thaïs’ rolli tarbeks pole kõrgete vokaalsete võimetega lauljat. Veronika Džiojeva hääles leidub ilu, musitseerimises elegantsi, loomulikku vabadust, äärmist täpsust nüanssides ning veel see „miski“, mis teeb kunstniku ainulaadseks.



Thaïs’ aaria, milles on tüdimus teda ümbritsevast tühisusest, hirm kaotada oma ilu, suutmatus leida lahendust, oli lauldud parimas kvaliteedis. Kui ta meditatsiooni kaudu (imeline viiulisoolo Kristel Eeroja-Põldojalt) end Athanaëli hoolde annab, tõuseb tema vaim senitundmatustesse sfääridesse.



See, et jumal on õnnistanud Džiojevat välise ilu ja plastilise kehatunnetusegagi, on andnud Murdmaale kätte tänuliku materjali: lauljat pole küll lausa tantsima pandud, kuid stseenis, kus ta on otsustanud Athanaëli võluda, peitub tema käte liikumises nii kutset kui erootilisust ja siivsust. Ülistuslaulus Erosele puudus igasugune pahelisus, see oli siiras pihtimus.



Finaali imeline duett Athanaëliga, kus meditatsiooni teema taustal väljendas kumbki vaid oma kirglikku soovi, voolas Džiojeva hääl sujuvalt ning kuulajateni kandus nii ka kolmanda oktaavi d-noot.



Oliver Kuusik pahelise Niciase rollis oli heakõlaline. Võib-olla tasuks tal senisest veel reljeefsemalt välja joonistada selle nautleja nilbust ja tühisust, kostüümgi annab selleks pikantseid võimalusi.



Kõrvalosades esinenud meie muusika- ja teatriakadeemia kasvandikud Geraldine Casanova, Airike Kolk, Pirjo Püvi ja Triin Ella täitsid oma ülesande kenasti.



Peaaegu ei millestki loodud illusoorsed ja efektsed lavapildid (küll merekarbist Veenusena ilmuv ja vannivahus kümblev Thaïs, valgusemängudega tehismaterjalil illusioon Aleksandria hiilgusest, Athanaëli unenägude efektsed videoinstallatsioonid foonil, ajastuvihjetega kostüümide maitsekus) oli vääriline pakend dirigent Erki Pehki kujundatud muusikalisele kontseptsioonile.



Välditud oli süžeelist väljavenitatust, teisalt võis tajuda äärmist respekti autori remarkide suhtes.



Üleskutse pärnakatele ja mitte ainult: tulge kuulama ja uudistama neid, kes ilmselt mõne aasta pärast laulavad maailmalavadel! Näiteks 2001. aasta Klaudia Taevi konkursi võitja Anna Samuili päralt on juba Metropolitan Opera ja Euroopa juhtivad ooperilavad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles