Minu arvates Kodukant alustas Eestis külaliikumist ja see oli omamoodi algatus, sest mujal Euroopa riikides midagi samalaadset ei olnud. Analoog oli võib-olla Leader-liikumine, mida toetati Euroopa Liidu rahaga, aga kuna Eesti astus ühenduse liikmeks hiljem, algas meil külade aktiivne tegevus Kodukandiga.
Külaliikumine hakkas pihta oma initsiatiivil ja oma rahaga. Sisuliselt on see koduküla elu korraldamise vajadus, mis alati on kogukonnas olnud, olgu või talgute tegemine talude ajal. Vajadus ühistöö ja -tegevuse järele püsib, kuni külas elatakse.
Aga nüüd, kui Kodukant 12 aastat tagasi riigis ja kümme aastat tagasi Pärnumaal selle vajaduse uuesti esile kutsus, ei tulnud sädeinimestele-eestvedajatele finantsilist toetust.
Paljudes omavalitsustes, nagu ilmneb, ei ole kodanikualgatust partnerina nähtud, et seal oleksid näiteks külavanemad või külaseltsid ja neile mingi toetus.
Esimesed sädeinimesed on tosina aastaga osa Eesti külasid üles äratanud ja liikuma pannud. Aga need aastad on aktivistid läbi põletanud. Tean seda omast käest, sest kui juba tegutsed, võtad endale kohustuse. Ja kui külainimesed sinu peale loodavad, kuidas sa järsku projekti pooleli jätad!?
Ellu on jäänud külaseltsid, mis on jaksanud iseennast või seltsi tegevust projektitoetuste abil vee peal hoida, aga ainult projektide abil tegutsemine tähendab elamist ühest projektist teiseni pangalaenude riskiga.
Et kohaliku elu edendamiseks kirjutatud projekti teoks teha, tuleb omaosaluseks raha laenata. See eeldab väga elujõulist külaseltsi või peab keegi kõrvalt toetama või teevad seltsi liikmed töökava teoks pere arvel ning võtavad kõrgeid riske, garanteerides pangalaene isikliku varaga.
Toon võrdluse, et kui meie viis naist, Eassalu-Neitsi külaseltsi juhatus, oleme kuus-seitse aastat taganud küla ja külamaja arendamise projektide tarvis laenuraha isikliku varaga, siis Leader-grupis, kus osalevad nii MTÜd, ettevõtjad kui omavalitsused, oleme alles nüüd jõudnud aega, kui juhatus samuti on nõus garanteerima laenu oma varaga.
Muidugi, vahe on selles, et ühes kohas on rahasumma oluliselt väiksem, teises oluliselt suurem.
Aga võib-olla see ongi aidanud kõrvaltvaatajaid nii-öelda teadvusele tuua, et kuulge, külaliikumise ja -elu aktivistid, vähe sellest, et nad on teinud vabatahtlikult tööd oma aja ja rahaga - see ongi entusiasm iseenesest! -, on võtnud väga kõrgeid riske, isikliku varaga taganud pangalaene.
Vähesed külaseltsid on jõudnud selleni, et neil on vara, mida pantida laenugarantiiks, kas maa või maja on nende omand või laenu tagamiseks sobiv vara, millel on registrisse kantud väärtus. See on täiesti selge, et kümme aastat ei jõuta oma pere kõrvalt seda riski kanda.
Ja kui nüüd, kui kogu maailma ja Eesti majandus on surutises, elatustase langenud ja perede sissetulek vähenenud, need entusiastid ikka jätkaksid sama riskiga edasiminekut ja tahame praegu näha niisama aktiivset tegutsemist, kui kümme aastat on Pärnumaal olnud, peaksid kõik need inimesed olema superman'id. See tähendab, neilt oodatakse kümme korda üle Eesti keskmise majanduse võimekust.