Veltsa külla kerkib tükike Tiibetit

Toimetuse potisinine Nissan hüppab Veltsa küla püstistel põlluteekividel nagu hobuvanker puust ratastel, olgugi et roolikeeraja hoo viimseni maha võtab. Miski ei viita sellele, et siin põldude ja metsatukkade vahel rajab üks mees budistlikku keskust.

Ent viimaks paistab salu tagant midagi kiiskavvalget. Keset õue naelutab tulijate pilgud endale lumivalgeks võõbatud kümne meetri kõrgune alt astmete ja pealt ümara kujuga ehitis - budistliku arhitektuuri vanim ehitusvorm stuupa. Tuules lehvivad väiksed erivärvilised palvelipud. Keset õue seisab aga veel poolik punaste ümarate sammastega ehitis. Stuu-pa ees on õlilambi ja Buddha kujukestega tuletempel ja jalusel suitsutusnõu, millest imbub õlidega segatud kadakapuru magusat lõhna.

Ruudulise flanellsärgi ja kogu jaheda hommiku tibutanud vihmast ligunenud sandaalidega paljaste jalgade otsas, pea munga kombel paljaks aetud, märgib koha peremees Vello Väärtnõu, et "kõigi olendite kaitseks, hüvanguks ja õnneks pühendatud" stuupa kõrvale peab tulema veel kaks madalamat ja matsakamat stuupat ja mitu templit.

Punaste sammaste kohale tuleb suur tiibetikeelsete tekstidega palveveski ja selle otsa raevukate jumaluste tempel.

"Suur tempel on suur ja selle jaoks ei ole raha. Teen kõigepealt väiksed asjad ära," jutustab Väärtnõu. Ja lisab, et suure templi ehitust takistab seegi, et maja ümber pole küllaldaselt maad, naaberkinnistu on aga riigi omandis.

Raudbetoonist valatud stuupa on peremehe jutu järgi seest tühi ja täis vahatatud paberile paljundatud tiibetikeelseid tekste, Väärtnõu enda loodud budistlikke ikoonimaale tankasid, tiibeti keeles kirja pandud tekste, pühakujusid ja muid religioosseid esemeid.

Enda kohta märgib Väärtnõu, et näeb välja nagu eestlane, aga oma mõtlemiselt ja lähenemiselt on pigem asiaadi moodi.

"Ma olen kõik oma raha matnud alati budismi sisse. Leian, et inimesed peaksid osa saama sellest suurest kultuuripärandist, mida pakub meile ida. See on minu kirg, minu sõltuvus. Mul muid sümptomeid ei ole," lausub mees, kes jätkas nõukogude ajal Patarei vanglas istudeski kaasvangide seas budismikuulutamist ning sai "luulude" eest luua budistlik traditsioon Eestis ja samas Nõukogude kodakondsusest loobumise avalduse kirjutamise peale kohalekutsutud professorilt Jüri Saarmalt diagnoosi "skisofreenia - hull budist".

Patarei vanglasse pisteti ta koos Tarmo Urbiga Karjalas piiriületamise katse eest. "Ihkasin itta," põhjendab ta tagantjärele.

 "Mulle meeldib budism sellepärast, et seal ei ole tegemist niivõrd usu, kui teadmisega, ja mulle meeldib budismi psühholoogia. Olin 70ndate alguses ainuke mees, kes kõndis ringi ja teatas tähtsalt, et ta on budist, kuigi teadsin budismist siis küllalt vähe," meenutab Väärtnõu muigamisi oma noorusaegu.

1982. aastal vanglast vabanedes ehitas Väärtnõu mõttekaaslastega Eesti esimese stuupa toonase hea sõbra Jüri Arraku suvekoju Tõstamaale. Ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, teinud ravitseja ja maausuline Vigala Sass.

"Meil oli toona selline jõuk nagu Eestimaa Budistlik Vennaskond, keda hüüti Tao-laks ja kelle päralt oli Kadriorus maja, kus elasime ja tegelesime budismiga. Seda võiks nimetada väikseks kloostriks. Meil olid õudselt kavalad ametid, kütsime hommikul ja õhtul katlaid, päev oli tööta. Läksin isegi sellepärast, et seda asja vedada, Kadrioru elamute valitsusse katlamajade bossiks. Valasime katlamajas pühakujusid, tegime siiditrükis tankasid ja kasutasime süsteemi totaalselt ära," märgib Väärtnõu.

Põhitegevus oli Taolas siiski õppimine ja eneseharimine, vanamongoli keelt näiteks õpetas neile keelemees ja Tartu ülikooli orien-talistikakabineti rajaja Pent Nur-mekund. Teadmisi käidi omandamas Burjaatias Ivolga kloostriski.

Vennaskonna loomise eesmärk oli panna Eestis alus vanima Tiibeti budismi koolkonna Nijngma traditsioonile ja kaugemas plaanis rajada Eestisse Njingma klooster, kus võiks saada budistlikku haridust. Sellest lähtuvalt ostiski Väärtnõu 1986. aastal Veltsa külla talukoha ning tulevasele kloostrile tegi projekti Leonhard Lapin.

Taola tegevus paraku katkes, kui tagantjärgigi hulljulgeks sammuks nimetatud algatus 1988. aasta jaanuaris luua Eesti rahvusriigi iseseisvuse taastamiseks kommunistlikule parteile alternatiivpartei päädis nii selle eestvedaja Väärtnõu kui mitme teise ettepanekule allakirjutanud isiku Nõukogude Liidust väljasaatmisega.

"Muide, selles talus kirjutasingi tolle Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei programmi valmis, nii et see on lausa revolutsiooniline talu. KGB andis mulle jalaga tagumikku selle eest, et selliseid aktiivseid mehi ei ole Eestimaal vaja," nendib Väärtnõu.

"Kui alustada seda protsessi, kust sai ERSP alguse, siis keegi ei julge vastu vaielda mulle, kes ma olen 20 aastat vait olnud. Kõik kartsid alla kirjutada. Ma ütlesin, et teil ei ole ajusid, te ei mõista situatsiooni. Too 1987. aasta sügis, kui see oli, mõtlesin, et tuleb midagi teha. Lagle Parek ja teised hakkasid koguma allkirju, et teha stalinismiohvrite mälestusmärki. Siis ma mõtlesin, et see on nagu tsaarile kirjutada: tohib, ma teen mälestusmärgi. Ja siis ma mõtlesin, et see ei aita poliitiliselt Eesti rahvast edasi. Teeme kõigepealt riigi ja siis hakkame mälestama," pajatab Väärtnõu.

Selle mõtte ütles ta välja novembris rahvakogunemisel Vana-Pärnu surnuaial.

"Kõik hüüdsid: "Me tahame süüa ja leiba ja vorsti!" Ma kuulasin seda juttu ja siis ma astusin ette ja ütlesin: "Eesti inimesed, on vaja teha enda riik ja ise teha süüa ja selleks tuleb teha partei." Keegi kisas rahva hulgast: "Provokaator!" Siis ma ütlesin, et tule siia, räägime. Kõik jäid vaikseks, keegi ei saanud midagi öelda. Ma olin esimene, kes ütles avalikult välja, et Eesti peaks saama iseseisvaks. Ja see on fakt, selle vastu ei saa," on Väärtnõu oma mälus kindel.

ERSP loomise ettepaneku algatajate nimekiri suleti 21. jaanuaril, 14 allkirja all. Mitu MRP-AEG liigetki kirjutas sellele alla ja enamikust said ERSP asutajaliikmed pool aastat hiljem, kui Väärtnõu ja Eke-Pärt Nõmm juba eksiilis olid.

Partei algatamisest otsustati teatada rahvusvahelisele pressile nädal hiljem Moskvas ja kuigi sinna autoga sõitnud Väärtnõule, Ärvi Orulale ja Eke-Pärt Nõmmele järgnesid KGB autod ja nad otsiti läbi kahtlusalustena "soomlase paljaksröövimises" ning veeti miilitsajaoskonda, õnnestus Nõmmel Moskvas ühes kurvis õigel ajal autost väljuda koos kohvitermosesse peidetud dokumentidega.

Moskvas erakorteris toimunud pressikonverentsil olid kohal nii Chicago Tribune, Washington Post, New York Times, USA telekompanii ABC kui Vene miilits, ERSP loomise ettepanek loeti samal päeval ette Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes ning New York Times'i esilehel ilmus hiljem intervjuu Väärtnõuga ERSP ettepaneku dokumendist, mis kutsus moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.

"Ma ei tea, sõna "dissident" oleks minu suhtes vale kasutada. Minul seostub see sellega, et inimene istub kodus vaikselt, kirjutab midagi ja siis saadab välja. Mina ütlen alati otse. "Vabadusvõitleja" on minu kohta ka vale öelda, siis ma nagu oleksin kohutavalt võidelnud," arvab Väärtnõu enda kohta.

Nõukogude Liidust väljasaatmine tähendas seda, et lõpuks ometi oli tee avatud Himaalajasse, kus Väärtnõul õnnestus mitu aastat töötada kaameramehena ning koos kohalikke keeli-murrakuid tundnud lääne teadlastega külastada kloostreid ja õpetlasi, rajades sealgi stuupasid.

Suurema osa eksiilis oldud ajast elas Väärtnõu Rootsis,  töötas arvutigraafikuna ja tegi näitusi, luues kunstnikuna enda versiooni kanoonilisest kunstist ja tankadest.

2007. aastal naasis ta lõpuks Eestisse eesmärgiga vahepeal aastaid elaniketa seisnud, seetõttu rüüstatud ja elektrita jäänud talukoht Veltsas korda teha, kuid sattus taas skandaali keerisesse.

Nimelt osalesid augustis Väärtnõu poolt Taola asemele loodud MTÜsse Eesti Njingma astunud Pärnu poksiklubi Everlast liikmed parajasti Veltsas võsakoristamistalguil, kui nad politseihaaranguga Pärnus ärimehe jõhkras peksmises kahtlustatavatena kinni võeti. Tagatipuks leiti talu pööningult kanepit, mida Väärtnõu pidas enda sõnutsi esiotsa shanshee'ks ehk kadakapuruks, mida budistid põletavad suitsutusnõudes.

"Mina mõtlesin alguses, et mingisugune maffia tuleb õue sisse. Mul paluti relvad ära anda. Ütlesin, et palun, köögikapis. Nad olid minu peale hästi solvunud, sest seal olid ainult kahvlid-noad," meenutab Väärtnõu. "Ekspertiis ütles, et see oli kanep. Kuid me ei suitsetanud koos."

Eesti Ekspressis seejärel ilmunud skandaalihimulise pealkirjaga artiklis ristiti koht budistlikuks narkotaluks, mille tõelevastavuse politsei küll kohe kummutas, kuid mille taaka kannab Väärtnõu turjal tänaseni.

"Sellest hetkest hakkasid paljud minusse halvasti suhtuma," tunnistab mees. Selleni välja, et teda mõnest uksest sisse ei lastud.

Sellegipoolest löövad poksiklubi liikmed MTÜ Eesti Njingma tegemistes endiselt aktiivselt kaasa ja aitasid stuupatki ehitada. (Väärtnõu sõnutsi on tal budistliku keskuse rajamisel nõu ja jõuga abiks teisigi inimesi, nagu näiteks mittebudistist ettevõtja Riho Sild, Eve Kirsima või Jüri Saard, samuti omaalgatuslikult annetanud ettevõtteid.)

"Kuna nad ise ilmusid minu juurde Rootsi, tundsid huvi budismi vastu ja neile imponeeris, et selline mees nagu mina algatas partei, olen nendega suhelnud," ütleb Väärtnõu. Mis puutub süütusse ja süüsse, siis mehe sõnade kohaselt  ei suhtle ta nendega poksi, vaid budismi pinnalt.

"Ma ei saa öelda, et nad ei ole budistid. Kui inimene ütleb, et ta on budist, siis ta on budist. Muidugi ma ütlen: olge rahulikud, ärge tehke midagi sellist. Nad ütlevad, et me pole teinudki. Ma ei saa öelda, et vastupidi, lähtudes lehtedest või politsei arvates olete teinud, see on mõttetu, eks ole. Meie peres, kus mina kasvasin, öeldi, et kui mõni friik ajab sind taga, võid sa alati koju tulla, sest kodu kaitseb sind. Ma olen kasutanud nende inimeste suhtes täpselt samasugust arvamust," põhjendab Väärtnõu oma arusaamist juhtunust.

Oma elu kohta lausub ta: "Ma elan siin nagu munk. Mul on puhas tsölibaat, ainukene nõrkus, mis on: ma teen suitsu. Ma ei joo, narkootikume ei tarvita, isegi naistest olen loobunud, mis samal ajal on kõige raskem, sest silm ju näeb. Ent mulle meeldib, kui inimene on võimeline pühenduma."

Kolm viimast aastat on Väärtnõu Veltsa tegemiste kõrval loonud internetipõhist tasuta budismi entsüklopeediatki, koondamaks sellealast infot, mõistete seletusi ning isikuid ja ajalugu käsitlevaid artikleid ühte portaali.

Eestisse naastes asus Rootsi kodakondsusega Väärtnõu MTÜga Eesti Njingma ühtlasi korraldama igal aastal oktoobris-novembris Tallinna ülikoolis rahvusvahelist konverentsi "Budism ja Põhjala", kus eestlastest on üles astunud näiteks Tiit Pruuli, Leonhard Lapin, Priit Kelder ja Anti Kidron, samuti teadlased ja mungad muudest riikidest.

"Konverentsi idee on mul paika pandud juba aastal 1985. Mõte on kajastada, kuidas budism Läänemere regioonis areneb. Siin on koos teadus, mis tegeleb uurimismaterjalidega, ja need, kes budismi praktiseerivad," selgitab Väärtnõu.