Jaan Toobal: Põllumees rõõmustab kehva suvitusilma üle

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Toobal.
Jaan Toobal. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane. Nii kinnitab rahvatarkus, mis südasuvel parandab Pärnumaa ühes servas liigkuivusest tekkinud kahjusid, kuid teises servas, vastupidi, kipub liigvesi peas tera turgutavale viljale liiga tegema, nii et saagilootus tuleb kasvatajal maha matta.


Maakonna ühe suurima põllumajandusettevõtte OÜ Vändra kauaaegne agronoom Jaan Toobal ütleb oma tähelepanekutest, et liigmärjad on olnud kõik kaheksaga lõppevad aastad. Nii oli raske 2008. aasta, kui sügisel vihmade vahelt suudeti koristada vaid napp osa saagist. Tänavu peaks minema teisiti.




Jaan Toobal, kuidas on sellekevadine ja -suvine ilm teie pilgu läbi mõjunud teraviljale ja heinale?


Ma ei saa anda hinnangut kogu maakonna kohta, meie Vändra kandi eripära on rasked savised maad. Aga ilm on põllumehe pilgu läbi väga ilus, kuigi suvitaja tuju on see ilmselt üksjagu rikkunud.


Vihma on tulnud parasjagu, heinakasv on olnud maikuise põua järel väga hea, aga teraviljale on liigvesi kohati meie mail liiga teinud. Savimaadele jäi vesi pidama, drenaažid ei suutnud seda vastu võtta ja odrast on ligi kümme protsenti kolletunud. Mis tähendab, et paarisajal hektaril pole kombainiga midagi teha.




Kui suurel pinnal kasvatab Vändra osaühing tänavu teravilja?


Teravilja all on meil 1400 hektarit, osa sellest mittesavimaadel ja seal on saagilootus hea. Kasvatame vaid suvivilja, karjasöödaks.




Mida ütlete ümbruskonna kartulipõldude kohta? Mõnel pool on lehemädaniku hirm, mõnel pool näevad põhitoidu kasvatajad vaeva kartulimardika tõrjumisega.


Osaühingus me kartulit ei kasvata, aga teeveerseid ümbruskonna kartulimaid vaadates on need ilusad. Kuigi, kui iga päev taevamärga tilgub ja on soojad ilmad, tekib lehemädaniku oht.




Kuidas on söödavarumine edenenud, kuiva heina ja silo tegemine?


Kuiv hein on tehtud ja silost pool käes. Alguses, mai lõpus, oli küll nutune tunne, et õiget ilma ei tulegi. Vihma ei olnud ja hein ei kasvanud. Siis hakkas sadama ja rohi lõi lokkama ehk nagu laulusalm ütleb: jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi.


Nüüd on 200 tonni kuiva heina varjul ja ka 10 000 tonni augusilo tehtud. See on pool kogusest, teisest niitest peame veel samasuguse koguse kätte saama. Kui ilm lubab, hakkame tuleval nädalal pihta. Meil on lautades 1200 lüpsilehma ja noorkarja niisama palju, nii et üle paari tuhandele suule varume talvesööta.




Miks te rullisilo asemel augusilo teete?


Rullisilo on augusilost kallim ja meie karjalautades on söötmistehnoloogia selline, et rullide asemel anname ette konserveeritud haljassööta lahtiselt. Piimaliitrist saame keskmiselt kolm krooni tagasi, nii et mida kehvem elu, seda kokkuhoidlikumaks peame muutuma.




Kui ärkate, kas vaatate kohe taevasse, et mis tuleb: päike või vihm?


Ikka! Aga õhtuti vaatan “Aktuaalse kaamera” ilmateadet. Mulle tundub, et see on ausam kui teiste telekanalite oma.


Aga mis puutub selle aasta taimekasvatusperioodi, oli kevadel põud, siis läks sajuks, nii et kahekordne kuu norm tuli alla lühikese ajaga.


Nii ägedat vihma ei mäleta mina oma 30 agronoomiaasta sees küll näinud olevat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles