Roosiaia peremees supleb lõhnavas õitemeres

Uku Raidil on niisuguseid slaidiesitlusi sadu ja sadu, võib vaid kujutleda taustaks mängivat kaunist muusikat ja nuusutada samal ajal mõnd roosiõit – jalustrabav elamus lillesõbrale, kas pole?

Pärnakas Uku Raid teeb seda kõike puhtalt iseenda rõõmuks. Heasüdamlik roosikasvataja elab ühes Nurme tänava eramus, mis väliselt ei erine teistest millegi poolest, kuid tema pisike hoov osutub roosiaiaks, millist teist vaevalt läheduses leidub.

Kõik on nunnud

Raid on mees, kes ilmselgelt naudib pensionipõlve: elupäevad metallitööd teinud mees hakkas üheksa aastat tagasi roose kasvatama. Raidi aias kasvab ligi 150 roosisorti, ilmselt enamgi.

“Ma pole neid kunagi lugenud, nad on ju kõik nunnud,” seletab sõbralik pensionär. “Ma ei tea, miks ma roose kasvatama hakkasin. Ma ei olnud ühtki taime varem istutanud. Aga ehk olen emasse, temal oli hea käsi. Teised vaatavad kuufaase istutamisel, mina istutan igal ajal ja taim hakkab ikka jõudsalt kasvama.”

Miks just roosid? Roosid on huvitavad lilled, neil on kõige paremad biovoolud. Kui istuda rooside keskel, siis puhkate. Juba Vana-Roomas, kus eriti midagi pühaks ei peetud, oli kirjutamata tabu: mis rooside all räägiti, seda edasi rääkida ei tohtinud. Roosilõhn pidi kõige rohkem meeldima inglitelegi.

Roosikasvatamine heast tahtest ei tule aga välja, teadust on vaja, teab Uku Raid. Uurida raamatutest ja internetist, suhelda asjatundjatega. Kliima, oskamatus, kahjurid.

Alguses läks Raid taimede ostmisega palju alt. Taimed peavad olema terved.

Roosikasvatamise saladus kõlab mehe arvates järgmiselt: valige õige taim, õige koht ja istutage õigesti. “Ma ei tohi samasse kohta taime istutada, sest muld väsib. Kui tahad midagi saada, pead andma. Annad vähe, saad vähe. Mis on üldse õnn? Minu vastus oleks – teie õnn on teie mõtete kvaliteet,” filosofeerib roosikasvataja.

Rooside keskel päeva veeta – see on tema väike maailm, mille keskel olemisest ta tunneb mõnu. Pensionär tunnistab, et ega igaüht ta oma maailma lasta tahagi.

Roosid tunnevad ära, kuidas neisse suhtutakse. Raidi omad kipuvad viskama pikkust ja lopsakust, nii ei lähe iga taim sugugi sordikirjelduses toodud mõõtudega kokku.

Raidile pole mõtet antiikroosi väärisroosi pähe müüa või lõikeroose sokutada. “Kui ostate odavalt, 25 krooni taim, ärge imestage, kui need varsti teil kogu aia roosid taimehaigustesse nakatavad,” hoiatab ta. Raidil on roniroose, pargiroose, floribunde, teehübriide, pinnakatteroose, Inglise roose.

Kaunis ja lõhnav kollektsioon

Üks hiidroosipõõsas on pühendatud vanaemale, teine isale, kõigil suured õiekobarad küljes. Väärisroosid on väga lõhnavad. Raid juhatab nuusutama eriti lõhnavaid sorte, igaühel oma lõhnavarjund. Mees tunneks kinnisilmi, milline lõhn millisele õiekaunitarile kuulub. Eriti hunnitu on roosilõhn hommikuti, nii kella kuue paiku. Siis tekiks rosaariumi kohale justkui lõhnapilv – küllap kingituseks aednikule.

Raidil on igasuguseid haruldusi, on helelilla roosisort, mis lõhnab nagu sirel. Mitu mustjat okaskaunitari. Üks näeb välja nagu portselanist, teine nagu aristokraat, “Pur Caprice” hoiab õit silma iluks kuu aega. “Pung ei ütle kunagi, milline õis temast võib tulla,” kirjeldab aednik roosi salapära.

Muidugi on Raidil haruldusi, mida roosikollektsionäärid igaühele ei anna. Näiteks “Viridiflora”. Taimi ostab mees Juhani aiandist ja Põltsamaa roosiaiastki.

Hommikuti on kõige parem roose pildistada. Hommikul lõikab mees ühtlasi vanad õied ära, sest siis hakkab taim uut õit looma. Tuulemurd ja vihm on aedniku õudusunenägu, kuid pisarat selline õiepurustamine talle enam silma ei too. Varem tuli sedagi ette.

Tahmlaiksus, hahkhallitus ja lehetäid – kuidas neist jagu saada? Raid ütleb, et ikka julmalt – mürgiga. Ta on proovinud mahedalt, kui kahjurid nägu näitavad, aga kui juba võimutsevad, tuleb mürgitada.

Lehetäide vastu aitab väike helivibratsioone levitav aparaat, mis 300 ruutmeetri ulatuses need tülikad putukad taimedest eemal hoiab.

Kõige raskem talv oli Raidi rosaariumile aastal 2006, sest hull pole pakane, vaid vaheldumisi külm ja vihm.

Suvel kuivaga tuleb roose kasta. Iga taim tahab pange vett, kastmisprotseduur kestab neli tundi. Ja iga nelja-viie aasta tagant tuleb taime all muld vahetada.

Rooside vahel on tagetes’ed – need parandavad mulda. Pärast kastmist tuleks mullapind kergelt kobestada, siis saab juurestik õhku.

“Kui midagi teete, tehke lõplikult,” on Raidi põhimõte. “Aed on osa minust, ise tuleb ilu luua, kes teine seda minu jaoks looma tuleb.” Purskkaev tema kõrval vuliseb nõustuvalt.