Eesti paljuräägitud eduloost on jäänud riismed. Vaesus tükib sisse uksest ja aknast, Tallinn meenutab pigem ilusat vaateakent, mille taga ehk kaugemal maakondades on pilt väga nukker.
Juhtkiri: Vaesus paneb häbenema
4. august 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaesust ei peaks häbenema, nagu ütleb vanasõna, kuid seda juhul, kui oleksime enam-vähem võrdselt vaesed. Paraku on vahe rikaste ja vaeste vahel liiga suur, eriti arvestades meie väikest rahvaarvu.
Juba siis, kui peaminister Andrus Ansip käis välja mõtte jõudmisest viie rikkama riigi hulka, said vähegi arutlevad inimesed aru, et tegemist oli propagandaga, millel puudus vähimgi reaalne alus. Pole teada, kas oleksime jõudnud rikaste esirinda isegi siis, kui kogu Euroopa Liidu majanduskasv oleks rida aastaid olnud null ja Eestil kümne protsendi kandis. Ülim, mida suutsime, oli korraks astuda kandadele Portugalile, aga võimalik, et oleme nüüdseks neistki uuesti maha jäänud.
Vaesuse statistika on meil 2007. aasta kohta. See ütleb, et 41 protsenti 65aastastest ja vanematest inimestest on vaesed. Ometi on valdav enamik neist kogu oma elu tööd teinud, kuid neile makstav elatusraha ei võimalda vanaduspõlves normaalset äraelamist. Mis puutub vaesusesse, siis selles osas oleme vaieldamatult Euroopa esiviisikus, veelgi vaesemad on pensionärid vaid Lätis ja Küprosel.
Sellises olukorras kõlavad kummaliselt üleskutsed vähendada pensionäride elatusraha, et siis langeksid hinnadki. Tundub, et praegusele Eesti valitsusele käib kujunenud olukorrast väljatulemine üle jõu. Vaja on suurendada ettevõtete tootlikkust, võidelda tööpuudusega, tagada vanuritele elatusraha, aga korralikku kriisist väljatulemise plaani ei paista kuskilt, ei paremalt, vasakult ega keskelt. Aeg töötab selgelt Eesti riigi kahjuks.