Katus Eliisabeti kiriku orelite kohal vajab vahetamist

“Mehel või naisel, kellel on palju raha, aga pole kohe ideed mõne miljoni investeerimiseks, on oma nime jäädvustamiseks hea võimalus aidata kirikuhoone ära remontida,” ütles Pärnu Eliisabeti koguduse haldusdirektor Enn Müürisepp tõsiselt.

Ehitushooldekonsultant Lea Stroh koostas 2005. aastal aruande Eliisabeti kiriku tervisliku seisundi kohta. Seal on 53 leheküljel loetletud ja fotode abil lausa näpuga näidatud sadakond tõvestavat tunnust, mis vana kivihoone kallale olid pääsenud.

“Enamiku kõige ohtlikumaid kohti oleme ära remontinud, aga katusekonstruktsioonide tõeliselt halb seis tuli nähtavale alles katusekarniiside remondi käigus,” märkis Müürisepp. “Talad on nüüd õhu kätte toodud, nii et pehkimisprotsess on peatatud, aga ikka on konstruktsioonides veel nõrku kohti, eriti külg- ja pealöövi ristumiskohas, kus katusealune vihmaga endiselt märgub.”

Kaks aastat tagasi tehtud hinnapakkumine kiriku katuse uuendamiseks küündis kuue miljoni kroonini, millest ligikaudu kaks miljonit läheks kiriku sadu tonne kaaluva talastiku ja keerukate katusekonstruktsioonide proteesimiseks ja remontimiseks ning laudise löömiseks. Niisama palju kuluks kivide ostuks ja pleki- ning katusetöödeks, ülejäänud kaks miljonit oleks kaudsed kulud. Projekt on olemas.

“Viimati saime raha Pärnu linnavalitsuselt, see oli 2007. aastal, pool miljonit krooni,” rääkis Müürisepp. “Selle raha eest restaureerisime kiriku aknad, remontisime kõige hädavajalikuma ning ostsime poole uutest katusekividest ja osa vajaminevast saematerjalist, siis oli raha otsas.”

EELK Pärnumaa praost ja Eliisabeti koguduse õpetaja Enn Auksmann toonitas linna abi kirikule. “Eliisabeti kiriku juures on palju abistanud Pärnu linn, omavalitsustelt on abi saanud teisedki kogudused ja minu kogemus on, et üldiselt mõistetakse kirikute remondivajadusi hästi ja võimalusel aidatakse,” sõnas Auksmann. “Paraku ei ole omavalitsuste rahalised võimalused küllaldased, et kirikute remonti vajalikus ulatuses rahastada. Sama kehtib riigipoolse pühakodade rahastamise programmi kohta.”

Mullu ega tänavu pole Eliisabeti kirik remondiks raha saanud.

Kirikus on üleval stend pöördumisega külaliste poole, kus palutakse toetust kiriku katusekonstruktsioonide ja uue katuse tegemiseks ning seinte silumiseks lubimördiga ja hoone värvimiseks.

“Eliisabeti kirikki tahab Pärnu rahvusvahelisteks hansapäevadeks ilus välja näha,” ütles kiriku haldusdirektor sellele imele küll suuremat lootmata.

Samal ajal on kiriku pööning nagu muuseum, kus katuse keerulised kandekonstruktsioonid on vana soojustuskatte alt õhu kätte kuivama kaevatud ja nähtaval on uued, aga mitme inimpõlve tagusedki remonditud konstruktsioonid.

“Tassisime kiriku pööningult alla ligikaudu15 tonni sodi,” meenutas Müürisepp. “Võib ainult oletada, milline raskus kiriku müüridel lasub.”

Umbes kuu aja eest pääses kivi lahti kiriku külglöövi otsaseina kõige ülemise ümarakna servast, kukkus sealt umbes 30 meetri kõrguselt pitsarestorani kuuri plekk-katusele, lõi sellesse augu ja põrkas kiriku käärkambri aknasse sellise hooga, et lendas läbi topeltklaasi tuppa.

“See oli nagu jumala sõrm, sest päästeameti mehed tahtsid just järgmisel päeval kiriku peal oma uut redelit katsetada. Palusime siis neil ühtlasi üleval kõik lahtised kivid müüri küljest üles korjata ja ohutult alla toimetada,” rääkis Müürisepp. “Nüüd ei tohiks lahtisi kive enam kukkumas olla.”

Eliisabeti kiriku katust hakati uue vastu vahetama 1991. aastal, töid finantseeris Pärnu linnavalitsus.

“Kahjuks jäi kaunile kivikatusele paigaldamata aluskaitse, mistõttu katus ei hakanud vett pidama,” kirjutas tollane Eliisabeti koguduse õpetaja Andres Põder 2000. aastal.

Selle katusega on kirik hädas siiamaani. Ehitushooldekonsultant Strohi hinnangul tuleb kivikatuse alla lüüa täislaudis, praegune katusealuse kiletamine on hinnatud ajutiseks abinõuks. Ja munk-nunn-kivid peab s-kivide vastu vahetama.

“Peame praegu kirikut katvad munk-nunn-katusekivid vahetama s-kivide vastu, mis on palju ilmastikukindlamad,” märkis Müürisepp, lisades, et praegustel kividel on Eliisabeti kogudusele ainult üks väärtus: need saab katuselt alla võetuna müüa sinna, kuhu need ilmastiku poolest rohkem sobivad.

“Meie ilmaolude, tuulte ja vihmade tõttu munk-nunn-kivid lihtsalt ei sobi kirikule,” rääkis Müürisepp ning näitas mõnd katusekivi, mille tuuled on lahti murdnud ja kust nüüd vesi vabalt altaripealsele laele sajab. “Tulevast aastast on meil kirikus kaks kallist ja head orelit, aga katus nende kohal on pehmelt öeldes niruvõitu.”

1995. aastal valmis kirikule moodsas arhitektuuristiilis juurdeehitus. Ehitus läks maksma mitu miljonit krooni, seda aitasid rahastada sõpruskogudused, hoone pühitseti kõikide kiriklike reeglite järgi, kuid osutus halvasti ehitatuks ja vajas juba mõne aasta pärast põhjalikku remonti.

1990. aastatel remonditi kiriku sisemuski, misläbi kirik sai Teddy Böckleri pakutud rõõmsad värvitoonid. Uue värvikorra sai kiriku torngi.

Auksmann lisas, et kui ta mõne aasta eest Eliisabeti kirikusse õpetajaks tuli, tegi ta arvestuse, et Eliisabeti kirik vajab 20 miljonit krooni, et hoone tipp-topp korda teha.

“Kui see summa korrutada kümnega, saaksid kõik meie praostkonna kirikud korda,” sõnas Auksmann, lisades praostina, et näiteks põrandad vajaksid remonti Pärnu-Jaagupis, Häädemeestel, Vändras, võib-olla teisteski Pärnumaa kirikutes.

“Samuti oleks mitmes kirikus tarvis aknad vahetada ja kindlasti tuleks üle vaadata kirikute katusekonstruktsioonid,” loetles Auksmann. “Häädemeeste kirikus on tõsised probleemid torniga.”

Müürsepa hinnangu järgi on praostkonna peakirikus taasiseseisvumisjärgsetel aastatel palju ära tehtud, kuid maja ehitusliku poole pealt on vaja veel palju teha.

Pidur on mõistagi rahapuudus, millest kirik on läbi aegade üle saanud enamasti korjanduse teel. Kirikki on keisrinna Jelizaveta antud raha eest ehitatud.

Korjandusest saadud raha eest sai Eliisabeti kirik lõhkilöödu asemele 1825. aastal uue kella ja oma esimese oreligi 1845. aastal. Kodanike annetuste abil tehti kirikule 1850. aastal esimene suurem remont, nagu ka esimene juurdeehitus, mis sai valmis 1893. aastaks. Viimase sündmuse suurim heategijagi on teada. See oli parun Stael von Holstein, kelle käsi kõige lahkem oli.

“Näis, kas tänapäeval on järgijaid, kes kiriku remondile sel viisil õla alla panevad,” märkis Müürisepp.

Auksmann ütles, et kõige õigem oleks, kui kogudused ise suudaksid oma hooned remontida, ent ühelt poolt ei olda selleks suutelised, teisalt poleks see koguduseliikmete suhtes kõige õiglasem, kuna nende panus on niigi suur.

“Kirikud on avatud nendelegi, kes kogudusse ei kuulu, kuid siiski aeg-ajalt kirikusse satuvad, olgu siis vaimulikele talitustele või kontsertidele,” märkis Auksmann. “Seega peaks olema mõistetav, et kirikuid tuleb aidata korras hoida väljastpoolt kogudusigi.”