Gladioolid vaasis on uhked iludused

Lehiste peab Suigus mahetalu ja tema hobi on gladioolide kasvatamine.

Lehiste armastab neid õiekaunitare, sest tegu on suurepäraste lõikelilledega. Ta räägib, et tänapäevased sordid on ilmastikule vastupidavad, neid ei riku tuul, vihm ega öine udu. Õisikus on korraga avatud palju õisi, mõnel sordil on need lokkis servadega, erialases keeles “gofreeritud”.

“Mul on olnud umbes 60-70 sorti gladioole, mõne erisused on olnud liiga väikesed. Püsima on jäänud kaunimad ja vastupidavamad sordid,” seletab lillekasvataja.

Gladiool on küllalt nõudlik taim. Peenralillena on tal puudusi, taim vajab toestamist, ei talu kasvatamist mitu aastat samal kohal, äraõitsenud õied on inetud. Lõikeõied seevastu on uhked. Mida suurem on mugulsibul, seda varem taim õitseb. Kasutades eri suurusega istutusmaterjali, jätkub õieilu juuli teisest poolest oktoobrini.

“Mina kasvatan gladioole köögiviljamaal, sest see taim vajab päikest ja tuult. Nii saan igal aastal peenart vahetada, tänu sellele on taimehaigusi vähem,” selgitab Lehiste. Ebasobiv naaber on gladioolile sibul või küüslauk.

Köögiviljamaale annab taimekasvataja orgaanilist väetist sügiskünni alla, mitte mingil juhul kevadel. Liigne lämmastik soodustab lehtede kasvu ja haiguste levikut. Mugulsibulad tuleb maha panna siis, kui muld on juba küllalt soe. “Istutan taimed kahe- või kolmerealise peenrana,” õpetab Lehiste. Ribade vahe on 20-25 sentimeetrit, taimede vahe reas kümme kuni 15 sentimeetrit.

Mitmerealises peenras on mugavam taimi toestada. Iga sordi vahele paneb Lehiste tähise. Markeerimine on vajalik, kuna sordid on väga erineva haiguskindluse ja paljunemisvõimega. Nii lähevad segiläbi kasvatades nõrgemad ja tihti ilusamadki eksemplarid kaotsi.

Iga sordi paneb gladioolikasvataja maha järgmiselt: algul suured mugulsibulad, siis väiksemad, siis sama sordi tipikud ehk tütarmugulsibulad. Tipikutest saab palju taimi, mis peavad vastu kohalikes oludes. Tipikuid tuleb mahapaneku eel leotada nõrgas kaaliumpermanganaadilahuses või ööpäeva jagu vees või pigistada neid veidi sõrmede vahel, nii et käib praks ja kesta sisse tekib pragu. Nii tärkavad mugulad paremini.

Istutussügavust on kolme sibula jagu. “Olen näinud peenraid, kus gladiool on maha pandud nagu söögisibul: ainult kolmandik on mullas. Nii vajuvad rasked õievarred kergesti ümber,” õpetab Lehiste.

Lehiste ei kasvata gladioole ette. Nad ei taha juurte vigastamist. Soovi korral võib mõne eriti ilusa või uue sordi tipikust sügiseks õisigi saada ja siis on ettekasvatamine omal kohal, kui juurtega ettevaatlikult ringi käia. Sorditi on tulemused erinevad.

Lisaväetist pole aednik gladioolidele andnud, samuti pole ta neid ekstra kastnud. Haigestunud taimed on õigem hävitada. Mõnekraadine öökülm tõusmeid ei kahjusta. Kui on tugevamat külma karta, tõmbab Lehiste taimeninadele mulda peale. Samuti ei riku väike öökülm sügisel õisi nagu daalial, kuid neli-viis miinuskraadi on gladioolilegi juba liig.

Kõige parem aeg õisikuid lõigata on varahommikul või õhtul pärast kella kuut. Paar õit võib varrel juba lahti olla. Gladiool avab oma nupud vaasiski.

“Kui ma lõikeõisi võtan, näpistan varre tipust korralikult väljaarenemata pungad ära, siis ei riiva nad koltudes silma. Gladiool seisab vaasis küllalt kaua, õitsenud õied tuleb ära näpistada ja vartki veidi kärpida.” Lõikeõisi võttes ei ole mõistlik taime lehtedeta jätta, sest siis ei saa ta uut mugulsibulat kasvatada.

Sügisel, kui on öökülmade oht, lõikab aednik õievarred värvunud nuppudega ja viib viie kuni kümne plusskraadiga valgesse ruumi. Aegapidi õied avanevad ja ilu on kauaks. Kui viia nupud kohe sooja ruumi, ei arene õied korralikult välja ja on igerikud.

Mugulsibulad koristab Lehiste septembri teisel poolel. Varem õitsenud sordid võib koristada enne. Pole vaja oodata lehtede-varte koltumist. Iga sordi võtab aednik eraldi üles. Soovitav on murda vars kohe mugulsibula küljest lahti, nii välditakse ohtliku kahjuri - gladiooliripslase üleminekut varrelt sibulale. Lehiste on sibula külge jätnud paarisentimeetrise kontsu. Vana mugulsibul on õigem eraldada noorest koristuse käigus, nii lüheneb kuivatuse aegki.

Iga sordi pakib Lehiste riidest kotti. Suuremad tipikud samuti. Tipikutest kasvatatud taimed koristatakse kõige hiljem. “Mina olen teinud selle küll kõik koos. Neile võib alles jätta 12-15 sentimeetri pikkuse varre, kust osa toitaineid läheb veel sibulasse. Samuti ei eraldata neil juuri ega vana mugulsibulat kohe, vaid kuivatamise järel.

Esialgne kuivatamine peaks toimuma mõne päeva jooksul, kas otse päikese käes või varjualuses, seejärel 30-32 kraadiga kaks nädalat, kuivatamise lõpul olgu sooja 35 kraadi,” juhendab aednik.

“Mina kuivatan nii: pärast koristust lasen mugulatel paar päeva taheneda varjualuses, siis viin saunalavale või ahjukerisele. Pärast sibulate puhastamist, mille käigus eemaldan varrekontsud, vanad mugulsibulad ja juured, pakin uuesti iga sordi eraldi koos tipikutega hõredast materjalist kotti ja kuivatan veel üle,” seletab Lehiste.

Vana sibula kinnituskohta ei tohi puhastamisel vigastada. Kattesoomused tuleb säilitada, kuna need kaitsevad mugulat kuivamise eest. Haiged sibulad peaks eemaldama juba enne kuivatamist.

Üle talve hoiab Lehiste istutusmaterjali sahvri lae alla riputatuna kuni kaheksakraadises ruumis. Iga sort on oma kotis, need omakorda suures võrgus nii, et õhk igast küljest ligi pääseb. Gladioolisibulaid ei tohi hoida suletud paber- ega kilekotis. Nii lähevad nad kergesti mädanema.

Märtsi lõpul või aprilli algul on paras aeg tuua sibulad soojemasse ruumi ja istutusmaterjal üle vaadata: puhastada mugulsibulad täielikult pealmistest kattesoomustest, eemaldada haige materjal. Ettevaatlik tuleks olla kasvu alustanud pungadega. Kui kattesoomuseid ei eemaldata, võib pung kõverduda.

Samuti on soomused hea peidukoht gladiooliripslasele.

“Mul on olnud umbes 60-70 sorti gladioole, mõne erisused on olnud liiga väikesed. Püsima on jäänud kaunimad ja vastupidavamad sordid,” seletab lillekasvataja.

Praegu müügil olevatest Hollandis kasvatatud sortidest on ta leidnud kas head: “Espresso”, see on sametine, tumepunane gladiool, ja “Buggy”, mis on valge, kreemikaskollase südamiku ning gofreeritud servaga. Mõlemad sordid on jõulised, hästi paljunevad ja haiguskindlad. Seevastu mitugi erilist iludust on olnud kapriissed.

Aastatega on lillekasvataja lemmikuteks saanud “Miss Gladiolus”, mis on lillakassinine, suure tumelilla laigu ja kreemvalge südamikuga sort, ja“Brõzgi Vodopada” - hele, jahe, roosakaslilla, väga tugevalt gofreeritud servaga lillesort. “Kui peaksin valima sortidest ainukese, valiksin vist selle,” pakub Lehiste.