Kui Mary suudles Küünis Johni

Ille Rohtlaan
, õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Endla näitlejad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman etendavad pearolle vanema põlvkonna armastusloos, mille ideaalid on puhas armastus, austus, truudus, tundlikkus ja pereväärtused.
Endla näitlejad Piret Laurimaa ja Sepo Seeman etendavad pearolle vanema põlvkonna armastusloos, mille ideaalid on puhas armastus, austus, truudus, tundlikkus ja pereväärtused. Foto: Ants Liigus

Pärnu Endla alustas oma sellesügisest hooaega Ameerika kirjaniku Jay D. Hanagani näidendiga “Esimesed suudlused”, Küüni laval mängivad Sepo Seeman ja Piret Laurimaa elavaks 60 aastat kestnud armastusloo.


Rakvere teater tõi hiljuti vaatajate ette romantilise komöödia “Kui Harry kohtas Sallyt”, mis on lugu sõprusest ja armastusest ning nende kooseksisteerimise võimalikkusest. Kakskümmend aastat tagasi Hollywoodis toodetud filmi kaudu tuntud lugu küsib sõnalavastusena Rakvere teatri lavalt, kas sõprus mehe ja naise vahel on võimalik või jääb seks sõprusele ette. Kas sõpradest võivad saada armastajad või jääb sõprus armastusele ette?



Samu küsimusi puudutab nii otseselt kui riivamisi Endla “Esimesed suudlused”. Üleelulised küsimused, mis ei kaota tähtsust, sõltumata riigi-, maailma- või majandusolukorrast, kas pole?



Õnnelikud ilma draamata


Teate kindlasti ütlust, et õnnetud paarid on kõik isemoodi õnnetud, õnnelikud aga ühtmoodi õnnelikud. Just viimaste hulka kuuluvad lavastuse peategelased Mary ja John (Piret Laurimaa ja Sepo Seeman), kellest said parimad semud 11aastastena oma salapaika-onni jagades. See jääb oluliseks kohtumis- ja tegevuskohaks aastateks, ka siis, kui ollakse juba armastajad ja abieluski.



Madis Kalmeti lavastuses kulgeb lugu rahulikku, etteaimatavat rada: kohtumine, kooliea rõõmud-probleemid, mure vanemate pärast, isa surm, esimesed suudlused, lapsed, armukadedus, keskeakriis, vanaisaks-vanaemaks saamine ... Ratastool, infarkt.



Näitlejatelt nõuab selline kogu-elu-mäng muidugi palju: esimeses pildis 11aastased John-Mary mängivad 14-, 17-, 21-, 32-, 43-, 52- ja 72aastasi. Piltide kaupa saavad peategelased vanemaks, seda muutumist on huvitav isegi loost distantseerudes jälgida. Vaadata, kuidas on tabatud grimmi ja kostüümivalikuga vanust ja missugused on seda eluperioodi iseloomustav kõnepruuk ning suhtumine.



See kõigub pilditi: on ehedusele lähedal olevaid, aga mõnes piirdutakse pigem iseloomulike detailide markeerimisega. On võimalus kogeda äratundmishetki või hoopis võõristust.



Muusika täidab piltidevahelise tegevuse katkestuse (helikujundaja Feliks Kütt) ja muudab üleminekud emotsionaalsemaks, mõni paus venib pikemaks kui teine – näitlejatele on vaja ju aega kostüümivahetuseks –, tõmmates etenduse niigi mõõdukat tempot veelgi maha.



Kindlasti on sümpaatne lavastaja ja näitlejate püüd hingestada seda ideaalilähedast armastuslugu, mida ei pingesta tõepoolest mitte miski, ja neid karaktereid. On stseene, kus sähvatavad huumor ja situatsioonikoomika.



Kaunid hetked


Seeman kasutab oma rollis talle omast muhedat-vaimukat poolt, milleks tekst aeg-ajalt võimaluse annab. Näiteks teatab 50ndates Mary, et tema tahab vananeda protesteerides, mille peale naerab John: “Mis, tahad vananeda proteesides ...”



Seemani mängitud Johnis on haaravat iseloomu, mis vananedes värve juurde saab. Ideaalmehe roll selle näitamiseks küll palju võimalusi ei anna, aga ta mõjub elulisemalt kui Laurimaa Mary.



Piret Laurimaa puhul on poisilikust tüdrukust naiseks-vanaemaks sirgumine suurema sisemise muutuseta, ta on lahe, nooruslik naine ja ema, lausa tütarlapselik vanaema. Kostümeeritud stseenid rõhutavad eelkõige välise kaudu lisaks ta seksikust ja kontoristiilset asjalikkust. Polegi nagu midagi lisada: ideaalne naine nii olemuselt, suhtumiselt, võimetelt kui välimuselt.



Seemani ja Laurimaa kokkumäng tekitab lavastuses ilusaid hetki, mõjusalt kõlavad paralleelselt esitatud monoloogid, mis olulistes kohtades põimudes sünkroonis kõlavad.



Mida keerulisemaks muutub maailm, seda rohkem vajavad inimesed muinasjutte. Need väljendavad meie soovunelmaid ja neis on selge, mis on hea, mis paha, mis õige, mis vale. Eks ole paras annus muinasjutulisust (loe soovunelmalikkust) kõigis romantilistes lugudes üldiselt, seda ka “Esimestes suudlustes”.



Selliste näidendite lavaletoomine on mõneti aja märk: romantiline lugu annab tagasi usu paremasse homsesse või õnnevõimalusse, mille võimalikkuses on kahtlema hakatud. Kordab, et igaühe jaoks on kuskil keegi, ta tuleb ainult ära tunda. Et otsitud sinilind on sageli käeulatuses, tuleb teda vaid märgata. Ja et armastus on siiski olemas. Muu polegi nagu oluline.



Ilus lugu annab usu ja lootuse


Etendust vaadates meenus veel tol hommikul Eesti Päevalehest loetud kirjanik Kärt Hellermaa arvamuslugu, milles kõlas mure sellepärast, et nüüdis-Eestis elavad põlvkonnad erinevad üksteisest mitte ainult vanuse, vaid eelkõige tundeelu ja ideaalide poolest. Hellermaa väidab, et noorte hingeelu pärsivad kõikjalt tulvavad lihtsustatud eluvormelid ja -juhised, mis ei puuduta neid sisemiselt ja tekitavad alateadlikku agressiivsust”. (EPL 26.09.09)



Hellermaa mõtte valguses võib “Esimesi suudlusi” soovitada: see on n-ö vanema põlvkonna armastuslugu, mille ideaalid on puhas armastus, austus, truudus, tundlikkus ja pereväärtused. Tihendatult, osutades või hoopis aimamisi, aga igal juhul olulist pisendamata. Just selles näen Endla uuslavastuse lisavoorust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles