Kui USA ja NSVLi koostööle mineku tulemusena võeti 1975. aastal Helsingis ümmarguse laua taha võrdsetena 35 riiki, oli võrdsematest võrdsemate kärme reageering panna kokku oma punt, et päris otsustamist mitte kõigile lubada. Nii sündiski suurriikide G6 (Prantsusmaa ja Saksamaa kui algatajad, peale nende USA, Jaapan, Inglismaa ja Itaalia), millest peagi sai G7 (liitus Kanada) ja 20 aastat hiljem pärast pikka kaalumist G8 (juurde tuli Venemaa).
Kommentaar: Maailm muutub, Lähis-Ida tõrgub
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
30. september 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valgete seltskonna puudus oli muu ehk värvilise maailma puudumine, kuid üleilmne majanduskriis pani asjad paika. Kui mullu samal ajal ei teadnud veel keegi G20st (G8, peale selle näiteks Hiina, India, Brasiilia) midagi, siis äsja tehti just viimasena mainitust maailma asjade peamine otsustamiskoht. Seda tuleb võtta seaduspärasusena ja kiita USA mustanahalist presidenti, et too suutis ettevõtmises juhtohjad säilitada.
USA president Barack Obama troonis ÜRO julgeolekunõukogu viiendal riigijuhtide tasemel toimunud istungilgi, mis oli pühendatud tuumadesarmeerimisele. Pärast selle lõpetamist võttis USA president letti Iisraeli peaministri ja Palestiina omavalitsuse liidri, kuid tulutult, sest Benjamin Netanyahu keeldus endiselt lõpetama juudiasunduste rajamist ja sama eeltingimuse seadnud palestiinlased ei istu seetõttu endale mõttetute läbirääkimiste laua taha.
ÜRO peaassamblee kõnepuldist jätkus Obamal mehisust kuulutada asulate rajamine ”Ameerika seisukohalt ebaseaduslikuks tegevuseks”. Sellele eelnes küll konstateering, et Ameerika nõuab palestiinlastelt Iisraeli riigi vastase vaenu õhutamise lõpetamist, ent nii rängalt pole Iisraeli tegevust ükski USA president ÜRO kõnepuldist varem kvalifitseerinud.
Mõni aeg hiljem kõnepulti saanud Netanyahu esines Iisraeli liidritele harjumuspärases stiilis ehk holokaustist rääkides ja kogu maailmalt selle hukkamõistu nõudes. Ajalugu ajalooks, ent praegu oodatakse Iisraelilt muud ja tundub, et see “muu” jäi Iisraeli peaministril tabamata.
Obama peamõte oli Iisraelile tehtud etteheitega seotult hoopis tuumadesarmeerimises, millega ühenduses ta rääkis Iraani ja Põhja-Korea kaasamisest sellesse protsessi. See on aga teema, kus jutule tuleb natuke juurde mõelda.
Iraani tuumaohust rääkimine praeguses kindlas kontekstis läks lahti 2003. aastal, kui George W. Bush oli asunud karistama Iraaki ja andis märku, et järgmine on Iraan. Just siis kinnitas Teheran, et on juba 18 aastat tuumaprogrammiga tegelnud, vastukaaluks Iisraeli tuumapommi tegemisele! Seda pole viimasel viiel aastal meedias mainitud.
”Avalikkuse huvides”, kuid poliitikud teavad hästi vormelit ”öeldes Iraani pomm, mõtleme juurde Iisraeli pommi”. Nüüd paistab, et seni näitemängu kaasateinutel hakkab ära viskama, sest kui Iraan tegi reedel teatavaks, et tal on ametlikult teada olnud uraanirikastamistehase kõrval teinegi tehas ja Obama ruttas seda väidet protestima Gordon Browni ja Nicolas Sarkozy seltskonnas, juhtisid kolmanda maailma liidrid tähelepanu Iisraeli salajasele tegutsemisele, mida millegipärast ei taunita.
Ja Iraan pole Gaza sektor, mida karistamatult saab puruks pommitada, ega Iraak, mida nii-öelda kokkulepitult karistati. Nagu varem ilmutasid Moskva ja Peking mõõdukust ja hoiatasid ärplejaid jõu kasutamise eest Iraani vastu. Enda verbaalseks ründamiseks oli valmis Teherangi, kui teatas, et pole probleeme lääne suurriikide pakutud inspektorite vastuvõtuks seni teadmata olnud objektil. Mõni tund hiljem algasid Iraani rakettide katsetused.
Homme kohtub kuuik (ÜRO julgeolekunõukogu alalised liikmed ja Saksamaa) Teherani esindajatega. Seejärel sõidab moslemi maailma esindajana Iraani konflikti vahendama Türgi peaminister, kes ei varjagi, et teemaks on nii Iraani kui Iisraeli pomm.