Pärnakatele aastakümneid ennekõike fotograafina tuntud Tiiu Kimber peab juba 11 aastat jõusaali, kus treenib ka ise ja nii targalt, et on nüüd jõutõstmises 60aastaste maailmameister.
Fotograaf treenis end maailmameistriks
10. oktoober 2009, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kimber kükkis Tšehhis Ostravas veteranide MM-võistlustel sajakilose kangiga, surus lamades samuti sada kilogrammi, sai jõutõmbes kirja 130 kilogrammi ja edestas viie 60aastase naise konkurentsis hõbeda pälvinud ameeriklannat Regina Hackneyd vaid 0,75 punktiga. Kimberi summa oli 280,269, USA tõstja oma 280,194 punkti.
Mida konkurentsi kohta ütlete?
Palju minuvanuseid ei olnud, aga lisaksin, et pidin 13 kilo kergema Hackney punktidega edestamiseks temast 22 kilo rohkem tõstma. Mehi oli 27. veteranide MMil 300 ringis, naisi 18. MM-võistlusel 40-50aastaste klassis 40 ja 50-60aastaste klassis 20.
Kas olete ka varem veteranide tiitlivõistlustel käinud ja medaleid võitnud?
Eelmisel MMil Bratislavas osalesin lamades surumises ja sain neljanda koha. Euroopa meistrivõistlustel rasketes kaaludes palju osalejaid ei ole, sealt olen paarikümne medali kandis kogunud.
Kuidas sai tuntud kunstfotograafist jõusaali pidaja ja tiitlivõistluste medalinaine?
Olen tõesti eluaeg pilte teinud. Aga kui digifotograafia peale tungis, jäi seda tööd vähemaks. Üks ajaleht kutsus mind tööle, aga teine valik oli jõusaal ja mulle tundus see teine huvitavam. 1998. aastal alustasime Ringi tänaval, nüüd oleme juba kaheksa aastat poeg Ainiga Hospidali tänaval. Aparatuuri on meil 600 000 – 700 000 krooni väärtuses, igal aastal muretseme paar masinat juurde. Eriti headeks peame raskeid Ukraina jõumasinaid.
Pärnus on küll viis jõusaali, aga külastajaid jagub kõigisse. Ja kuidas ma nii seda saali pean, kui ise midagi ei tea, algajaile ette ei näita, tulemustega eeskujuks ei ole.
Kui tihedalt 60aastane sportlane treenib?
Kuus tuleb mul umbes kümme treeningut. Rohkem ei saa, sest lihas peab trennist korralikult taastuma. Ning siis ei tüüta see tegevus, saan igat treeningut rõõmuga võtta. Eks ta mul töö ja hobi koos ole, aga kui mul tuju tuleb, teen ka muud. Näiteks mullu sõitsin hästi palju jalgrattaga, mulle meeldib väga sügisel külmas meres ujuda.
Kas te vigastusi ei karda? Või seda, et suurvõistlusel mõni konkurent käe dopingu poole sirutab ja ausal sportlasel jõukohane medal saamata jääb?
Olen käinud kaheksal suurvõistlusel ja seal pole kellegagi midagi peale väikese lihasevenituse juhtunud. Juhtuda saab meie spordialal pigem algajatega trennis või väikesel võistlusel.
Dopingujuhtumeid on veteranide jõustmise tiitlivõistlusel olnud. Korra, mullu Bratislavas käisin ka mina loosi tahtel kontrollis. Põnev oli, sest karta polnud midagi, söön ju looduslikke toidulisandeid ja taastumisvahendeid.
Miks see raua sikutamine ja ülespunnimine ühele 61aastasele daamile ikkagi meeldib?
Lihtsalt huvitav on ennast arendada, veel selleski vanuses edasi minna. Ja võistlustel on põnev vaadata, kuidas konkurendid keskenduvad ning mida suudavad. Näiteks surus nüüd Ostravas üks 45aastane jaapanlanna 158kilost kangi ning sai kolme harjutuse summaks fantastilise 545 kilogrammi.
Kas fotograafiaga olete nüüd lõpetanud?
Kaugeltki mitte. Jalutan ikka metsas ja teen ilupilte ning üritan aastas vähemalt ühe näituse üles panna. Sikutan rauda, siis lähen kaameraga loodusesse, kokkuvõttes tunnen end hästi.