Isepäine Eesti maakari püsib entusiastide õlul

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kurgja talumuuseumi maakarjale heitis pilgu Norrast seltsi 20. tegevusaasta konverentsile lennanud Juha Kantanen, kes on Põhjamaade geeniressursi keskuse põllumajandusloomade sektori juhataja.
Kurgja talumuuseumi maakarjale heitis pilgu Norrast seltsi 20. tegevusaasta konverentsile lennanud Juha Kantanen, kes on Põhjamaade geeniressursi keskuse põllumajandusloomade sektori juhataja. Foto: Urmas Luik

Pärnumaa visiitkaarti - Kurgja talumuuseumi kogunesid kolletamispäeval Eesti maakarja kasvatajad ja nende mõttekaaslased, tähistamaks konverentsiga “Eesti maakari – minevikust tulevikku” seltsi taasasutamise 20. aastapäeva.


Eesti maakarja kasvatajate seltsil (EMKS) on 192 liiget, kes entusiastlikult hoiavad beeži nudipäist oma tõugu kui põliskultuuri osa. EMKSi juhatuse esimees, Pajumäe talu perenaine Annika Veidenberg möönis, et maakari ei ole tootmisvahend, aga teda tasub pidada ja aretada.



Maakarja kultuurilist ja ajaloolist väärtust rõhutas põllumajandusministeeriumi nõunik Matti Piirsalu, kelle sõnutsi nudipea ei sobi kõrgtehnoloogilisse lauta.



Mitmekesisuse nimel


Eesti maatõugu veis on kantud 1993. aastal üleilmsesse ohustatud tõugude raamatusse. EMKSi sekretär, põllumajandusmagister ja maakarjast monograafia koostanud Käde Kalamees pidaski konverentsil ettekande maakarja kui ohustatud tõu tähtsusest bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja keskkonnasõbraliku tootmise võimalustest.



FAO (maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsioon) andmetel sureb igal nädalal maailmas välja kaks tõugu. “Mida vähem on meil tõuge, seega geneetilist mitmekesisust, seda raskemaks läheb suurearvuliste kommertstõugude aretamine ja nendelt hea toodangu saamine,” väitis Kalamees.



Kalamehel on lähiajaloost tuua näiteid, kus tõu arvukus väheneb kriitilise piirini ja siis leiavad teadlased mingi hea geneetilise omaduse, mida saab muude tõugude aretusel kasutada.



Kogu riigis on jõudluskontrolli all 487 maakarja lehma 112 karjas, peale selle 512 lehmikut. Pärnumaa suurim maakarja tõufarm on Taimi Vahenurmel, kes kasvatab 61 lehma. Sirje Treumuthil on 40 lehma. Mõlemad on maakarjaentusiastid ja seltsi liikmed.



“Pärnumaal on rida maakarju, kus on päris palju veiseid, kuid kahjuks selliseidki, kus ei tehta jõudluskontrolli,” tõdes Kalamees, lisades, et jõudluskontrolli tegemine on karjaaretuse põhialus.



Eesti maakarja sihipärane aretustöö algas 1910., tõuraamatut hakati pidama 1914. aastal.



Tugipunkt Pärnumaa


Pärnumaa on olnud ja jäänud maatõu tugipunktiks. EMKSi kontor asub Saugas, siin kasvavad suurimad karjad ja nende pidajad on oma ala tugevad toetajad.



Maakarja aretuse suurim toetaja Aleksander Lilienblatt (1880-1914) oli pärit Jäärja vallast Veelikselt. Soomes kontrollühisuse assistendina töötamise järel kodumaale naasnud, tegi ta kõik, et uurida põlistõugu ja hakata pidama tõuraamatut.



Tali vallas Lanksaare talus peeti katse-maakarja juba 1914. aastal, hiljem karja sugulavagi. Peremees Karl Leesment oli EMKSi seltsi ja selle juhatuse liige. Tema tööd jätkavad vahepeal põlualuseks arvatud veisetõuga järeltulevad põlvkonnad, nende hulgas pojatütred Käde Kalamees ja Ädu Leesment. Kummarduse teevad maakarja kasvatajad omaaegse Pärivere sovhoosi direktorile Mihkel Kallastele, kes nõukogude ajalgi hoidis majandis väärtuslikku karja.



Eestis on maatõugu veist uuritud päris palju ja tunnistatud tema häid omadusi: hea tervis, vastupidavus kehvemates pidamistingimustes, hea söödaväärindus, kerge poegimine ja tugevad jalad, geneetiliselt nudi pea ja piima hea laapuvus, mis võimaldab valmistada kvaliteetset juustu.



Kuid maakarjaga ei toimetata ainult koduseinte vahel. Doktor Juha Kantanen lendas Eestisse Oslost pooleks päevaks vaid selleks, et rääkida tuleviku koostööst Põhjamaade geeniressursi keskuse ja Eesti vahel.



 Keskusel on koordineeriv roll Põhjamaade loomageenivaramu töös, järgides nelja suunda. Need on geenivara säilitamine, kasutamine, informatsioon ja rahvusvaheline koostöö, kus tähtsaim on Balti riikidega tehtav.



Loomakasvatussektori eesmärk on hoolitseda, et Põhjamaade organisatsioonid ja asutused, mille tegevus on seotud loomageenivaraga, olgu elavate tõugude geenid või külmutatud geneetiline materjal, seda kaitseks ja kasutaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles