Maanteeamet paigaldab Pärnumaale kihelkonnatähised

Maanteeameti liikluskorralduse osakonna juhataja Aare Pain kinnitas, et tegu ei ole kohalike entusiastide eraviisilise ülesastumise, vaid üleriigilise ettevõtmisega.

"Kohanimenõukogu, võttes aluseks Eesti rahva muuseumi vastavasisulise taotluse, kinnitas aja- ja kultuurilooliselt olulised kihelkonnanimed tänavu 10. märtsil," teatas Pain. "Sealtmaalt oleme hakanud kihelkondade piiritähiseid tellima ja paigaldama kõikjal Eestis."

Kihelkonnapiiride tähised on pruunipõhjalised liiklusmärgid, mis märgivad turismiobjekte. Pärnumaal võib neid kohata juba Pärnu, Tori, Saarde, Häädemeeste, Mihkli, Audru kihelkonna piiril.

"Esialgsete arvutuste kohaselt on nende tähiste valmistamise ja paigaldamise maksumus ligikaudu poolteist miljonit krooni," lisas Pain. "Pärast hangete korraldamist ja märkide paigaldamist selgub täpne maksumus."

Peale põhi- ja tugimaanteede on riigil kavas paigaldada kihelkondade piire tähistavad märgid kõrvalteedele. "Kihelkonnatähiste paigaldamine kõrvalmaanteedele sõltub riigi rahakotist," märkis Pain. "Põhi- ja tugimaanteedele paigaldatavate märkide maksumus on suurem kui kõrvalteede omadel, sest sealsed märgid on mõõtmetelt väiksemad."

Lääne maanteeameti juhataja Enn Raadik teavitas, et tema juhitud regionaalne maanteeamet on tellinud ajaloolised kihelkondade piiritähised juba kogu Lääne regioonile. "Märgid oleme tellinud Pärnumaale, Viljandimaale, Hiiu, Saare ning Lääne maakonda, esialgu küll samuti ainult põhi- ja tugiteedele," sõnas Raadik. "Selle aasta jooksul pannakse need üles, Pärnumaal saavad piiritähised üles juba oktoobri lõpuks."

Maanteeameti andmetel paigaldatakse Pärnu maakonnas 24 kihelkonnapiiride tähistust. Kogu Eestis tuleb põhi- ja tugimaanteedele 370 kihelkonnamärki.

Kihelkonnapiiride tähistamine on sünnitanud spekulatsiooni, et tegu on riigi spikriga omavalitsuste liitmiseks. Selle väite lükkas ümber peaminister Andrus Ansipi nõunik Toomas Kiho, öeldes, et kihelkonnapiiride märgistamist ei tohiks seostada haldusreformiga, vaid ikka ja alati tuleb lähtuda tõsiasjast, et kihelkonnapiirid on kõige olulisemad kultuuri- ja maastikumärgid iidsetest aegadest tänapäevani.

"Ideega kihelkonnapiiride märgistamisest esines juba president Lennart Meri," sõnas Kiho. "Konkreetselt oli see ettepanek arutlusel "Eesti Vabariik 90" juubelikomisjonis, kuid jäänud seni teostamata. Eesti rahva muuseumi tänavune juubeliaasta on sobiv aeg selle idee elluviimiseks."

1909. aastal asutatud Eesti rahva muuseum on asunud oma juubeli aastal Eesti kihelkondade piiride tähistamise ettevalmistajaks. Muuseumi peaarhivaar Tiina Tael ütles, et kõigepealt tuli kokku leppida, milline ajaloohetk võtta kihelkondade piiride loodusesse mahamärkimisel aluseks, kuna sajandite jooksul ei muutunud ainult kihelkondade piirid, vaid nende arvgi Eesti- ja Liivimaal.

"Otsustasime võtta aluseks 24. veebruari 1918, seega jäävad tähistamata 1920. aastal loodud Käru ja Avinurme kihelkond, kuna need eksisteerisid lühikest aega, kuni 1925. aastani, mil kihelkonnad haldusüksustena Eestis likvideeriti," rääkis Tael.

Pärnumaal oli Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal 11 kihelkonda: Audru, Halliste, Häädemeeste, Karksi, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa, Vändra ja osa Mihkli kihelkonnast (Koonga vald). Pärnumaa koosseisu kuulusid veel Kihnu, Sorgu ja teised Liivi lahe saared.

Eesti rahva muuseumi peaarhivaar selgitas, et kuna Kihnu kultuuripärand on niivõrd teistest erinev, käsitletakse seda rahvakultuuris iseseisvana ning esineb seetõttu ka vahel kihelkondade loendis.

Tänapäevane Pärnu maakond ei kattu toonaste Pärnumaa piiridega. Praegu hõlmab maakond ajaloolisest, küll alles uusajal moodustunud Pärnumaast vaid selle kesk- ja lääneosa, millele on lisandunud ajaloolise Läänemaa lõunanurk, Varbla kihelkond. Tervenisti ei kuulu Pärnu maakonna piiridesse enam Karksi ega Halliste kihelkond.

Vändra ja Saarde kihelkond on jagatud aga mitme maakonna vahel, kuuludes suuremas osas siiski Pärnu maakonda.

Ajalooline Pärnumaa likvideeriti 1950. aastal, kui Eesti NSVs moodustati maarajoonid ja kaotati haldusüksustena vallad.

Ennevanasti olid kihelkonnad eestlaste territoriaal-haldusüksused, mis paiknesid ümber suuremate linnuste. Keskajal moodustati kirikukihelkonnad, mis koondusid kirikute ümber ega kattunud kaugeltki ennemuistsete kihelkonnapiiridega. Tänapäeval on omaaegsed kihelkonnad tähtsad ennekõike etnograafidele ja eesti keele ning rahvaloomingu uurijatele, kuna kihelkonniti eristuvad kombed, rahvarõivad ja -looming ning mõnel juhul keelgi (murded). Eriti neis paigus, kus kirikukihelkonnad kattusid muistsete kihelkondadega.

Kirikukihelkondade likvideerimise ajal 1925. aastal oli neid Eestis 109 ja luteri kogudused muudeti territooriumiga mitteseonduvateks usuühinguteks.