Et inimeste hääl kajaks kaugemale

Endla uuslavastuse „Mässajad” autor kardab, et ükski algatus pole piisav sundima inimeste kriitilist massi oma peaga mõtlema, loobuma mugavusekultusest ja ignoreerima tarbimisühiskonda.

Ilmselt ei piisa ka Roy Stideri näidendi sisu – 2007. aastal Rostockis G8, niinimetatud rikaste riikide klubi vastasel meeleavaldusel käinute tegevuse taaselustamine – lavaletoomisest, et neoliberaalse ühiskonna liikmeid enesekeskse heaolu tasemelt avaramale, globaalsele (või pigem alterglobaalsele) ja kriitilisele mõtlemisele ümber lülitada.

Vaevalt see eesmärk omaette ongi, pigem on tegemist poliitilise dokumentaalnäidendi ideeprojekti elluviimisega, milles on oma osa Endla dramaturgil Triinu Ojalol, sotsiaalse õigluse aktivistil autor Roy Strideril ja lavastaja Andres Noormetsal.

Mõte sellist lugu lavale tuua on kiiduväärt: tõepoolest, kui paljud meist on süvenenud G8 tippkohtumisega kaasas käivate meeleavalduste põhjustesse, kahelnud neid kajastavate uudiste objektiivsuses või tunnevad mõnda n-ö mässajat, anarhisti, kes on sellistes aktsioonides osalenud?

Lavastus näib püüdvat edastada sündmusi nii, nagu need olid, vastandudes peavoolu meedias kajastatule: suuremat võimu omava grupi ideoloogiline kontroll on tänapäeva info- ja kommunikatsiooniühiskonnas valdav, sest teadmised ning juurdepääs meediale on olulise tähtsusega ressurss, millega teiste inimeste teadmisi ja tegutsemist kaudselt kontrollitakse ning endale kasulikus suunas mõjutatakse.

Kuus tegelast autos, üks lennukis

Küüni laval on seitse tegelast: ajakirjanik Dean (Sten Karpov, autori alter ego?), õpetaja Mõtlik (Tambet Seling), üliõpilane Gudrun (Liis Laigna), alaealine tütarlaps Pisi-Inga (Marta Pulk külalisena), spordipoiss Super-Mario (Priit Loog), Attendado (Jaanus Mehikas) ja Ruben (Lauri Kink). Väidetavalt on igaühel kindel prototüüp.

Näitlejad on tõstetud lavakõrgendusele, tegelaste ja publiku vahel on kogu etenduse vältel läbipaistev ekraan, millele ilmub videoprojektsioon – tekst, pilt ja film –, seda kasutab valgustuskujunduski iga tegelase puhul kui väljavalgustusakent.

Sissejuhatuses räägivad kõik laval olijad oma loo, kuidas nad meeleavaldusele minekuga nõustusid ja mida tundsid, kui reis Deani autoga marsruudil Tallinn-Riia-Varssavi-Berliin-Rostock algas.

Pisi-Inga põgeneb kodust massimeeleavaldusele lennukiga, vastutustundlikkus Deani näol saadab aga mässava teismelise sama teed pidi koju vanemate juurde kiiresti tagasi.

Reisi kujutamist laval on avardatud sageli videoprojektsooni abil: jutustustele sekundeerivad lavastuslikud fotod tegelastest-näitlejatest just samal teekonnal – on ilmne, et näitetrupp n-ö näidendi radadel oma sõidu tegi.

Ja siis kirjeldatakse kohalejõudmist, olukorda telklaagris, kiirtee nurjunud blokaadi, arreteerimisi ja seda, mis seejärel juhtus. Igaüks kõneleb enda eest minevikuvormis – seega on keskse sündmuse olevikulisus välistatud, vaade sellele distantseeritud ja tagasivaatav.

Tegelaskõne on minakeskne, kohati on esiplaanil pigem mässaja emotsioon, sisetunne ja -kaemused kui sündmus oma mitmetivõetavusega.

Dokumentaalsusepüüe on esiti pingutatult ilmne: näitlejad tahavad lugu võimalikult elavaks teha. Just teha, mitte niivõrd mängida, sest rõhuasetus on ideel, tegevusel, mitte karakteritel.

Kummastavalt-tähendustavalt sageli kordub repliik „Mu pea valutab”. Saksa võimude-õhujõudude kõrvulukustavat ja ähvardavat provokatsiooni telklaagri kohal kirjeldab Dean, nagu oleks suur kopter ta peas meeletult mürisenud ... Helikujundus lavastuses võimendab iga kirjeldatud emotsiooni, kulmineerudes saalis tõepoolest kõrvulukustava lennukimürana või rütmilise trummisoolona (helitaustad Feliks Kütt).

Reaalsus või illusioon?

Kogu lavastuse staatikat leevendab videotehnika ja arvutigraafika leidlik kasutamine: nii mõnigi stseen näeb värske ja palju elavam välja. Nii raamisid üht salapärases majas toimuvat stseeni kui lapsekäega joonistuvad maja, aed ja värvilised puud-põõsad.

See vormivõte andis aga märku etenduse registrivahetusest. Kuni selleni oli tunda, et taotleti tõsimeelselt autentsust, ehedust, siis aga käsitlus muutus: tegevustik võttis tuurid üles pigem ameerikaliku süsteemisurve-põneviku laadis. Dean ja Mõtlik olid naiivseid võtteid kasutades meelitatud üksildasse metsamajja, milles leidus pealtkuulamistehnikat ja kus võõrustajad käitusid kahtlustäratavalt.

„Peace, love and patrol bombs” loosungi saatel sellest majast põgenemine, mis olevat peatunud alles pärast Eesti piiri ületamist, jäi suuresti vint-üle-väljamõeldisena kõlama. Enamgi veel – lavastuse lõpp sekundeerib eelkirjeldatule vääriliselt –, midagi sellist kindlasti oodata ei osanud: veider virtuaalmaailma paralleel viis loo nihkesse.

See nullis dokumentaalsus- ja usutavuspüüded ning mõjus kistult. Hea külg on aga see, et edasimõtlemiseks jäi suundi rohkem kui üks. Selline paradoksaalsus iseloomustab mõneti nii tegelasi kui kogu näidendit (et mitte öelda ideed), kus reaalsele ja ettekujutatule lisaks vastanduvad enesekesksus ja demonstreeritud ideelisus-isetus ning siiras usk ja paranoilisus.

Kokkuvõttes on „Mässajate” tugevuseks juhtmõtte, teema ja tegelaste – poliitiliste aktivistide, südametunnistusega inimeste – tribüünile tõstmine.

Seda lavastust võib võtta kui demokraatliku kodanikuühiskonna täienduskursust, milles koolitajad kasutavad kõiki teatri- ja videokunsti vahendeid. Kaasa saab muljetavaldavalt sisuka kavalehe, millesse süvenemiseks ja mõistetega tutvumiseks on soovitav enne etendust piisavalt aega leida: mõne minutiga kõike seda juba ei haara.

Lõpetuseks ei saa allakirjutanu mööda kiusatusest ära tuua kavalehele trükitud arvukatest tsitaatidest just see, mis neist tähenduslikem ja lavalugu raamivaim tundus: „Ühiskond, mis kaotab ja keelustab kõik seiklused, muudab ainsaks tõeliseks seikluseks sellesama ühiskonna hävitamise.” (John Zerzan)

Minge ja vaadake.