Munitsipaalpolitsei laiali saatmine: kas võit või kaotus

“Mina saan aru ainult niipalju, et raha ei ole, ja sellepärast saadetakse laiali,” sõnas Pärnu munitsipaalpolitsei direktor Karl Kolla.

Tõepoolest, nagu linnapea Toomas Kivimägi on korduvalt öelnud, on järgmisel aastal vaja kärpida linna kulutusi 150 miljonit krooni. Eesmärk, mis ei olevat saavutatav struktuurseid ümberkorraldusi tegemata. “Oleme jõudnud olukorrani, kus peame valima, kas laste huviring või munitsipaalpolitsei, otsus on mupo kahjuks,” nentis ta.

Seega juhindub linnavalitsus mupo laiali saatmisel pigem rahanappusest tingitud vääramatust vajadusest kui selle sammu võimalikest tagajärgedest.

Ent kui palju ikkagi hoitakse mupo laiali saatmisega raha kokku? Mupo tegevuskulud neelavad tänavusest eelarvest 3,4 miljonit, mis iseenesest ei moodusta 150 miljonist just teab kui suurt osa.

Kui arvestada, et mupo tegevus toob trahvide näol linnakassasse mingil määral raha sisse, jääb likvideerimisega saavutatav kokkuhoid veelgi väiksemaks.

Lisame koondamishüvitised ja võit kängub. Võtame arvesse sellegi, et linnavalitsus plaanib täiskoosseisus säilitada mupo piletikontrolöride üksuse, kelle personalikulu on tänavu 600 000 krooni, ja näpistame kokkuhoitavast summast veel killukese.

Kivimägi ei välista, et osa mupo töötajaist võib heakorra järele valvama hakata majandusosakonna alluvuses. Nemadki küsivad palka.

Seega võib oletada, et rahaline võit, mis praegu on mupo laiali saatmise põhiline ja ainus argument, jääb tühiseks. Hea, kui pääsetakse peale maksmisest.

Tõsi, ka mupo tegevusele makstakse peale. Trahviraha on nad kogunud tunduvalt vähem, kui nende ülalpidamiseks kulub.

Ent millised võiksid olla munitsipaalpolitsei – mida polegi loodud raha teenimiseks, vaid korra järele valvamiseks – laiali saatmise tagajärjed?

Võimalikku turvariski Kivimägi üle ei tähtsusta. “Munitsipaalpolitsei kaotamist kompenseerib asjaolu, et riigi finantseeritav politsei on oluliselt oma efektiivsust ja nähtavust tõstnud,” panustab ta riigipolitsei võimekusele.

Arvamus, et riigis on politsei ja nemad peaksid tegelema seaduste täitmise järelevalve ning menetlemisega, on Pärnu politseiosakonna korrakaitsetalituse vanemkomissar Tõnu Kivise sõnul levinud arvamus.

“Kahjuks ei saa sellega nõustuda, sest aastast aastasse on vähendatud Eesti politseis töötavate ametnike arvu,” märkis Kivis. Lisades, et politsei jaoks on oluline täita kiiret reageerimist nõudvaid ülesandeid, juhindudes neile seatud prioriteetidest. Valesti pargitud sõidukid või räämas majahoovid eelistuste hulka ei kuulu.

Kivis möönis, et turvalisuse mõttes ei ole vahet, kas volikogu kehtestatud eeskirja nõuetest kinnipidamise järelevalvet teeb korrakaitseametnik või munitsipaalpolitseinik. Või teevad nad seda koos.

2006. aastast on Pärnu politseiosakond koostöös munitsipaalpolitseiga korraldanud linnas regulaarseid politseioperatsioone, mille edaspidine korraldamine mupo laiali saatmise puhul löögi alla satub. “Need saavad toimuda vaid ametnike olemasolul ja väheste ametnike olemasolul see maht kindlasti väheneb,” sõnas Kivis.

Kuritegevuse kasvuks, nagu Kivis märkis, ei ole vaja midagi enneolematut, selle kontrolli all hoidmine aga koosneb väga detailsetest üksikasjadest.

“Et piirkonnas valitseks turvalisus, on igal ametkonnal vaja teha koostööd sisejulgeoleku tagamiseks,” leidis Kivis. Praegu on üks selline ametkond mupo. Mis saab pärast selle laiali saatmist, ei oska Kivis ennustada.

Jääb üle loota parimat. “Pärnu linnas on politseiosakond üks turvalisuse tagaja ja loodame, et sõltumata linnavalitsuse poliitilistest otsustest, ei pea Pärnu linna elanik ja külaline kogema edaspidi järelevalveametnike puudumisest tulenevaid probleeme, mis on seotud parkimise või hulkuvate koerte-kassidega,” sõnas Kivis.

Kokku kehtib Eestis 22 seadust, mida kohalik omavalitsus menetlema peaks. Ent nagu riigikontroll tänavu aasta alguses leidis, jääb kohalike omavalitsuste tegevus ses osas tihtipeale ametnike aja ja oskuste nappimise tõttu puudulikuks. Seetõttu peaks väärtegusid menetlema omavalitsustes eraldi üksus, kellel ei ole menetlusprotsessi segavaid ülesandeid.

Kivimägi kõhklevalt välja pakutud lahendus, et osa munitsipaalpolitseinikke jätkab heakorra järele valvamist linnavalitsuse majandusosakonna koosseisus, mupo ellu kutsunud, praeguseks ametist lahkunud Pärnu abilinnapead Simmo Saart ei veena.

Kui enne mupo loomist 2006. aasta 5. juunil oli linnavalitsus menetlenud aastas ligikaudu viit väärteojuhtumit, tõusis inspektorite tööleasumise järel menetluste arv enam kui kahe tuhande menetluseni aastas. Kusjuures nende hulka ei ole arvestatud piletikontrolöride tööd.

“Siinkohal peab mainima, et mupo sünd parandas oluliselt väärteomenetluse kvaliteeti: spetsialistide tehtud menetlused ei olnud varem korrektselt vormistatud ja vaidlustamise puhul oleks kohus need ilmselt tühistanud,” sõnas Saar.

Eelnenud argumentidele toetudes ei tohiks Saare hinnangul munitsipaalpolitseid likvideerida. Küll aga, kui uut linnavalitsust häirib, nagu Saar ütles, “keskerakondlikuks imeloomaks” peetud munitsipaalpolitsei nimetus, võiks selle tema arvates ümber nimetada näiteks väärtegude uurijate üksuseks, nagu samalaadset üksust Tartus tuntakse.

Kivis linnavalitsusele soovitusi andma ei hakka. “Pärnu politseiosakond, vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele, ei saa keelata korrakaitseametnike ametikohtade likvideerimist,” lausus ta kuivalt. See, kas ja kuidas mupo laiali saata, jääb Pärnu linnavõimu otsustada ja vastutada.

Et see on koalitsioonilepingusse raiutud, tuleb linnavalitsusel nüüd välja mõelda, kuidas lubatu teoks teha.

Mõistagi, enamik koalitsioonilepingu punktidest kajastabki pigem võimuliidu poliitilist tahet, mitte ei paku konkreetseid lahendusi. Ent kui koalitsioonilepingust kinni tahetakse pidada, saabub ühel hetkel aeg küsimusi esitada ja neile vastused leida. See aeg on käes.