Petroned teevad maailma paremaks. Epu ja Justin Petrone raamatute lugemisest jääb puhas, pehme ja rõõmus järelmaitse, mis laagerdub ettekujutuseks, mis on õnn.
Justin Petrone: “Ära müretse, mehed!”
2. detsember 2009, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnn ei tähenda, et äpardusi ei juhtuks. Õnn ei välista pettumusi. Õnn on areng ja liikumine, haigetsaamine ja -tegemine, pealepuhumine, andeks palumine ja andmine, truudus oma isiklikule peateele ning võimalus seda kõike jagada õige paarilise ja hingesugulastest teekaaslastega.
Petronede raamatud vastavad igale (aja)kirjanikule esitatavale stampküsimusele: miks te kirjutate? Sellepärast, et me kõik oleme sarnased, kogu maailma inimeste maises matkas on midagi ühist, seega on kaaskulgejate heitlustest ja võitlustest õpetlik lugeda.
Panoraamne sari
Kogemuste edasiandmine on kirjutaja missioon. Kirjutajad hoiatavad, ajendavad värsket mõtlemist. On eeskuju ja vastand, inspiratsioon ja peegel.
Kui lugeda kõrvuti Epp Petrone “Minu Ameerikaid” ja Justin Petrone“Minu Eestit”, mis assotsieerub mitmekihiliselt Rainer Nõlvaku algatatud liikumisega, saame mitme dimensiooniga tervikloo sellest, kuidas kaks ajakirjanikku kohtusid koolitusel Helsingis.
Justin on ameeriklaseks timmitud mikstuur iiri-itaalia verest. Eesti-saksa-vene kokteil Epp on samuti paranormaalselt palju rännanud ja suures osas sihtpunktidest nädalaid-kuid paigal püsinud, töötanud, kogenud ja Maa kodanikuks kasvanud.
Tänu oma Ameerika-lugudele ning suhtlemisele mujal maailmas tsirkuleerivate eestlastega on Epp Petrone leidnud Eesti kirjandusmaastikul tänuväärse niši. “Minu …” sari Alaskast Austraaliani. Eestlaste kogemused kõikjal moodustavad panoraami. Epu enese ökoloogilisus aga ei piirdu sõnadega: ta peab oma kodus sõpruskonnaga tööjaotuses minilasteaeda ja elab tõepoolest ökoloogiliselt.
Petronede raamatuid kõrvutades saame teada, et Epust viis aastat noorem Justin on naisega võrreldes seni hellik olnud. Tema “Minu Eesti” on liigutavalt lihtne jutustus sellest, kuidas veidi naiivne saatuse hoitud ameeriklane Eestisse kolis ja eestistus. Mismoodi jõuline naine mehe kodustab, kuidas bürokraatia koostöö selle naise ja sündima hakkava tütrekesega salakavalalt ning vääramata ühest iiri-itaalia nomaadist eestlase muljub.
Paluks järge
“Ära müretse, mehed!” on Justini aktsendiga reibas kild, millega ta Tartus Zavoodi kõrtsis tüli norinud möirat-oirateid rahustas. Just seda mitte-müretsemise värki tahaks veel ja veel lugeda.
Esiteks on Justin Petrone äärmiselt meeldiv isiksus, kelle silme läbi meie oma riiki ja rokkareid, olmet ja poliitikuid värske pilguga uudistada. Teiseks õpetab geneetiliselt temperamentne noor mees üllatavalt leplikku fataalsust.
Justin Petrone delikaatne, naljakas ja õpetlik raamat paneb paluma: püsige siin, Petroned, peagi läheb kergemaks, ärge laske end ühtegi Ameerikasse meelitada! Paluks veel! Iseäranis Justini järgmist raamatut, sest meie ise oleme seal leebelt ja mõistvalt, muigamisi ja silitamisi kirjas.