Münchenis algas 30. novembril kohtuprotsess endise Sobibori surmalaagri Ukraina päritolu vangivalvuri, 89aastase John Demjanjuki üle. Teda süüdistatakse 27 900 juudi gaasitamisele kaasa aitamises Sobibori surmalaagris Poolas.
Joel Haukka: John Demjanjuki ja Karl Linnase lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivan Demjanjuk osales Punaarmee sõdurina 1941. aasta suvelahingutes ja langes sakslaste kätte vangi. Olukord vangilaagris oli nii hull, et Demjanjuk liitus sakslaste loodud ukrainlastest vangivalvurite valveüksusega. Tema töö Sobiboris algas 27. märtsil 1943.
Surmalaager oli valminud aasta varem ainsa otstarbega – mõrvata juute. Pärast sõda ilmus Demjanjuk ühte ameeriklaste sõjavangide kogumispunkti Baieris ja väitis end olnud olevat kogu sõja vangis.
Ta legaliseerus, abiellus, emigreerus 1952 USAsse, muutis eesnime Johniks, töötas Clevelandis Fordi autotehases, sündisid lapsed ja lapselapsed.
Minevikust pole pääsu
Minevik jõudis Demjanjukile järele pärast seda, kui Ameerika ametivõimud leidsid endise Sobibori surmalaagri arhiivist Demjanjuki töötõendi. Demjanjuk ei saanud enam väita, et tema pole kunagi Sobiboris töötanud. Töötõendi leidmine oli suur juhus, kuid süüdistuse esitamisel on see kõige kaalukam tõend.
Ludwigsburgi prokuratuur alustas juurdlust, USA-lt nõuti Demjanjuki väljaandmist ja see toimus tänavu mais.
Demjanjuki pere võitles meeleheitlikult väljasaatmise vastu, kuid asjatult. Alanud protsess võib olla viimane suurem Teise maailmasõja ajal toime pandud sõjakuritegude kohtuasi.
Demjanjuk sai rahvusvaheliselt tuntuks 1980. aastatel Iisraelis Treblinka suurprotsessil. Teda peeti koonduslaagri sadistlike kalduvustega vangivalvuriks Ivan Julmaks ja langetati surmaotsus. Pärast uute dokumentide ilmnemist Venemaalt mõisteti mees õigeks, kuna teda oli kellegagi segamini aetud.
Demjanjuk võis toona süütu inimesena USAsse tagasi pöörduda, praeguse kohtuasja samasugune käik on väga küsitav.
Müncheni protsessi esimesel päeval toodi Demjanjuki näiliselt elutu keha kanderaamil kohtusaali, kuid kolmest arstist koosnev komisjon leidis tema tervisliku seisukorra olevat suhteliselt hea ja endise vangivalvuri võimelise osalema protsessil.
Demjanjuk põeb verevähki.
Linnase lugu
Demjanjuki protsess sarnaneb Karl Linnase omaga. Juba suvevõitluste aegu juulis 1941 loodi Tartu koonduslaager, mille üks ülem oli Karl Linnas. Kuni augusti lõpuni 1941 asus laager Näituseväljakul, sealt viidi vahialuseid hukkamisele Lemmatsi tankitõrjekraavi juurde.
1962. aasta jaanuaris peeti Nõukogude Eestis kohtuprotsess, sõjakuritegudes süüdistati ka kunagist Tartu koonduslaagri ülemat Linnast, kes mõisteti tagaselja surma.
Linnas põgenes Eestist 1944. aasta sügisel Saksamaale ja emigreerus sealt USAsse, kus sai Ameerika kodakondsuse. NSV Liit alustas Linnase vastu aktiivset tegevust ja USA-lt nõuti mehe väljaandmist. USA ametivõimudele esitati juurdlustoimikud Karl Linnase Eestis toime pandud sõjakuritegude kohta.
Pärast põhjalikku ja pikaajalist juurdlust rahuldas USA NSV Liidu väljaandmise palve. USA ülemkohus võttis Linnaselt USA kodakondsuse 1978. aastal.
Kaheksa aastat protestisid USA eesti pagulasringkonnad Linnase deporteerimise vastu, kuid tulemusteta. Üks silmapaistvamaid Linnase kaitsjaid oli Mari-Ann Rikken, nüüd tuntud Mari-Ann Kelamina.
Linnas saadeti USAst välja, ta paigutati Leningradi vanglasse, kus pärast lühiajalist viibimist suri südamerabandusse. Sellega jäi Linnase sõjakurjategijaprotsess ära.
Eestis toimunud sõja- ja inimsusevastaste kuritegude uurimisega tegeles Soome veteranpoliitiku Max Jakobsoni juhitud komisjon. Selle aruandest ilmneb, et Eesti juutide mõrvamisel osalesid ka eestlased Omakaitse ridadest. Sama on nimetanud Eugenia Gurin-Loov 1994. aastal Tallinnas ilmunud raamatus, mis käsitleb Eesti juutide saatust 1941.
20 aastat tagasi hakkasid kaks väliseestlast, Dagens Nyheteri korrespondent Mert Kubu ja tuntud kirjanik Peeter Puide huvi tundma Eestis olevate arhiivimaterjalide vastu. Nende põhjal kirjutasid mõlemad paljastusartikleid ja nimetasid eestlasi, kes olid Saksa okupatsiooni ajal nii otsustanud kui täide viinud juutide mõrvamisi.
Need paljastused tekitasid eriti Puide suhtes erakorralise vastureaktsiooni: ta visati välja Eesti üliõpilaste seltsist, sest olevat ”solvanud eesti rahvast”.
Nüüd, kui Peeter Puide väiteid on kinnitanud Max Jakobsoni komisjon, pole keegi enam sõna võtnud.