Kurgjal tulevad pühad rahvakombeid järgides

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Talvemuinasjutt Carl Robert Jakobsoni 1874. aastal rajatud talus Kurgjal, mis tegevmuuseumina oma 81 hektaril on üks Pärnumaa visiitkaarte.
Talvemuinasjutt Carl Robert Jakobsoni 1874. aastal rajatud talus Kurgjal, mis tegevmuuseumina oma 81 hektaril on üks Pärnumaa visiitkaarte. Foto: Urmas Luik

Eestlaste rahvusliku liikumise üks armastatumaid juhte Carl Robert Jakobson (1841-1882) jõudis oma elupäevadel rajada Kurgjale talu, mis muuseumina tegutsedes järgib tema õpetusi karjakasvatuse ja põllupidamise kohta.


Rahvakalendri tähtsaimad pühad jõulud ja nendega seotud kombed elustab riigi ainus tegevtalumuuseum tavakohaselt pühade eel.



Kava “Jõulud talus” viib külalised Vändra metsade rüppe jäävas talus ülemöödunud sajandisse ja paneb 16-liikmelise muuseumipere mõtlema maaelust võõrandumise üle. Näiteks siis, kui keset lauta tuleb vastata lapsesuu küsimusele, kuidas tehakse vahet lehmade ja lammaste vahel.



Sellest, millal jõulud Kurgjale jõudsid ja kas 1996. aastast võttes on kavas uuendusi, kõneleb Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi direktor Monika Jõemaa.



Monika Jõemaa, millal jõulud Kurgjale jõudsid?


Enne esimest adventi. Pärast seda olid kõik ajad kinni. Rahvas tahab Kurgjale tulla.



Miks nad tahavad tulla?


Otsima ilusat jõuluaega, ilusat loodust ja vaatama, kuidas vanasti jõule peeti.



Kas kogu muuseumipere on külastajatega hõivatud?


Ettevalmistustöödega on kogu personal hõivatud, aga kui üritused käivad, on tegevuses kokad, giidid, leivategija, laudatöötajad. Meil töötavad universaalsed inimesed, kokk mängib pilli ja laudaperenaine teeb jõulusokku.



Millised olid siinse taluperemehe aegsed jõulud?


Jakobson kindlasti ei pidanud selliseid vanu jõule, kuna ta oli väga kristliku taustaga, tema vanemad olid hernhuutlased ja abikaasa oli Kirbla köstri tütar. Abikaasa pere oli saksastunud, nende jõuludki olid sakste moodi ja kuusk toodi tuppa. Eestlased hakkasid kuuske tooma 20. sajandil.



Tänapäeval on moes kirikuskäimine. Jakobsonile ei meeldinud kirikus käia, perekondki ei saanud tema eluajal kirikusse.



Nii et Jakobsoni-aegseid pühi ja nendeks valmistumist ei saa võrrelda sellega, mida muuseumipere heast tahtest näitab?


Ei saa, aga samal ajal Jakobson austas Eesti kombeid ja tutvustas neid, et inimesed väärtustaksid neid, et nad ei saksastuks.



Meie peame jälle meelde tuletama, kuidas vanad eestlased jõule pidasid. Et päkapikud ja näärivanad ja jõuluvanad on alles 20. sajandi komme, enne neid taludes ei tuntud. Meie ei ole päkapikukultuuri siia tahtnud ja jõuluvana asemel on meil jõulusokk.



Talumuuseumi missioon, ülesanne põhimääruse järgi on näidata 19. sajandi talupojakultuuri ja jõulukommete näitamine on samuti selle eesmärgi täitmine.



Vanarahvas viis pühade laupäeval lauta loomadele maiust. Siingi on külastajatel võimalik lehmi-lambaid vaadata, palukest pakkuda.


Arvan, et väga oluline on lapsi lauta viia. Paljudel lastel ei ole maavanaema nagu minu põlvkonna inimestel, 40stel, kellel igaühel oli maal kas või sugulane ja suveks sai minna sinna. Juua maapiima, korjata metsmaasikaid, aga kus nüüd need maavanaemad koos lehmadega on? Võib-olla vanaema on, aga lehma ei ole ja maasikaidki mitte, sest metsad on maha raiutud.



Aja paratamatus: kiire linnastumise tulemusel puudub järjest suuremal hulgal inimestel side maaga.


Järjest enam muutub minu arvates tähtsaks talu osa Kurgjal. Meie muuseum koosneb ju kahest osast: muuseum ja talu. Vahest tähtsam ongi talu, sest Jakobsoni kohta sa võid lugeda raamatutest, aga see, kui sa tuled kohale ja näed, kuidas vanasti oli see talu üles ehitatud, mis tunne on lehmale leiba anda, kui ta oma kareda keelega limpsab, või kuidas lambavill tundub käe all, on, ma arvan, väga oluline ja sellised emotsioonid jäävad meelde.



Ekskursiooni tehes olen paljude täiskasvanutega laudas käinud ja siis hakatakse rääkima enda talu lugu: “Aga siin on ju täpselt sama lõhn, nagu oli meie laudas” või: “Vaat meil oli niimoodi.”



Muuseum on väga vajalik, et inimesel tekiks side oma juurtega, sest ausalt öeldes oleme unustanud, kust me pärit oleme.



Kuivõrd muuseumi taluosas saab järgida Jakobsoni kümmet käsku?


Kindlasti saab ja püüamegi järgida. Jakobson jõudis Kurgja pärisperemees olla vaid kaheksa aastat, aga ta ütles: kõik peab olema puhas, kui karjaõu on must, näitab see sinu enda elamist.



Külastajad imestavad, kui puhas meil igal pool on.



Aga päris Jakobsoni põllupidamise viiside järgi ja 19. sajandi teise poole tasemel me talus tööd teha ei saa: meil ei ole nii palju töötajaid, et suudaksime kõiki töid käsitsi teha. Aga et näidata, kuidas ülemöödunud sajandil talupidamine oli, on meil talupäev. Tänavu juba 16. korda.



Kuidas suudab Kurgja jääda oma aja raamidesse?


Ega 19. sajandi teine pool ja 21. sajandi esimene pool - talu ajalugu vaadates - erinegi teineteisest väga. Kurgja talu ei arenenudki pärast Jakobsoni eriti. Sellel perioodil, kui perekond seda talu hooldas, ei ehitatud siia ühtegi hoonet. Talumuuseum loodi 1948. aastal, direktor oli Jakobsoni vanem tütar Linda Jakobson.



Taluhooned lagunesid, naisterahvastel ei olnud pealehakkamist ega tahtmist midagi muuta. Üks põhjusi oligi see, et nad tahtsid jätta kõik nagu Jakobsoni ajal, nende elu mõte ja missioon oli oma isa ja abikaasa pärandi säilitamine.



Mida saate direktorina teha, et väärtustada veel rohkem ajalehe Sakala asutaja ja põllumehe pärandit? Kurgjale tahtis Jakobson ju luua näidistalu ja rajada siia piimatalituskooli.


Mida meie teha saaksime? Esimene suur ülesanne on saada peamajja uus ekspositsioon, sest praegune on pärit aastast 1982 ja nii ajalooliselt kui moraalselt vananenud. Vahepeal on ilmnenud uued lähenemised Jakobsoni tegevusele ja palju kirjalikke uurimusi tema kohta tulnud.



Teiselt poolt on olulised talukultuuri tutvustavad üritused, millega jätkame.



Rääkisime muuseumi ja Jakobsoni jõuludest, aga milliseid kombeid ise järgite?


Mina? Nagu ikka eestlase jõulud …



Verivorst ja hapukapsas laual?


Jah, täpselt! Ja kingitused ja kuusepuu. Just see on oluline, et saaks aja maha võtta ja perega koos olla. Ma arvan, et seda võiksid kõik teha, et sellel kiirel ajal olla oma lähedastega, sest nemad on ju meil kõige olulisemad.



Kuidas talumuuseum pühade ajal ja järel avatud on?


Jõulupühade ajaks ei ole me gruppe võtnud, aga 28., 29., 30. detsembril on muuseum isegi gruppidele avatud, 31. detsembrist 4. jaanuarini ei ole me suuri gruppe võtnud, kuigi muuseum on avatud. Toitlustust me ei paku neil päevadel, tahaks tublile kokale-lõõtspillimängijale puhkust anda. Aga jalutada võib siin ikka.



Talu poolel toimetatakse nagunii iga päev, sest loomad tahavad talitada. Meil on laudas üheksa maakarja veist, 17 Eesti valgepealist lammast, kaks Tori tõugu hobust, kanad, kuked, kalkunid peale selle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles